See kirev XIX sajand

Kas XIX sajandi inimese vaimulaadi kannab tööstusrevolutsiooni progressiusk või kurikuulus romantiline spliin, mis taandub lõpuks skeptitsismiks ja künismiks?

KAIA SISASK

Kirjastus Avita hakkab lõpule jõudma oma sümpaatse raamatusarjaga, kus on käsitletud inimest eri aegadel ning juhatatud lugejad läbi suurte ajalooperioodide antiigist XX sajandisse. Kuigi nende raamatute pealkirjas esineb sõna „inimene“ ainsuses, pole põhjust otsida neist mingit ühisnimetajat kõigile vaadeldavate perioodide inimgruppidele. Nii pole olemas ka XIX sajandi inimest kui sellist, vaid ikka kirev kooslus seisuse, staatuse või ameti järgi grupeeritud inimtüüpe ehk inimene kõigis oma eluvormides.

Olemata lugenud küll kõiki sarja raamatuid, kuid mõningaid siiski korduvalt, on mulle jäänud neist mõneti ebaühtlane mulje. On neid, kus on püütud lisaks faktidele rekonstrueerida vaadeldava perioodi inimeste maailmanägemist ja hoiakuid, mis on iseloomulik just sellele ajale ega saaks olla nii ühelgi teisel perioodil. Selle all ei pea ma silmas ühisnimetaja otsimist, vaid allhoovuste tuvastamist – läbivad ja suunavad need ju pealtnäha kõige erinevamaid ühiskondlikke ilminguid. On ka käsitlusi, kus on küll toodud iga uurimisteema puhul ära ohtralt fakte ja laskutud vägagi peentesse detailidesse, allhoovuste analüüsini ja üldistusteni pole aga siiski jõutud. Kuna iga raamatu valmimisse on panuse andnud hulk oma ala spetsialiste, võib erinevusi esineda ka ühe raamatu peatükkide piires. Sel juhul on juba koostajate ülesanne käsitlused eessõnas kuidagi ühtlustada.

Suures plaanis on sarja kõigis raamatutes siiski tegu ajaloo uurimisega Prantsusmaa 1920. aastate lõpu Annaalide koolkonna vaimus. Domineerib sotsiaalajalooline vaatenurk, mis tähendab, et huvi keskmes pole ei ajaloosündmused ega ka mitte suured üksikisikud, vaid ühiskondlik-majanduslikud tegurid, mis mõjutavad vaadeldavate inimgruppide kultuuri, uskumusi ja hoiakuid, kollektiivseid arusaamu, mõtlemis- ja käitumisviise. Annaalide koolkond paigutas esimesena oma huvikeskmesse just tavaliste inimeste ajaloo, võttes vaatluse alla igapäevaelu ja sageli ka sellised inimgrupid, keda seni uurimisväärseks polnud peetud, nagu kerjused, immigrandid ja teised tõrjutud. Ka suunas Annaalide koolkond ajaloo uurimist mentaliteediajaloo poole, mis sai eriti suure hoo sisse 1960. aastatest. Selliseid põnevaid teoseid nagu Georges Duby „Guillaume le Marechal“, Emmanuel Le Roy Ladurie’ „Montaillou, prantsuse küla 1294–1324“ või itaallase Carlo Ginzburgi „Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm“ on päris palju tõlgitud ka eesti keelde, algatajaks kirjastuse Varrak nüüdseks ilmumise lõpetanud ajaloosari „Ajalugu. Sotsiaalteadused“.

Kas mentaliteedi- või majandusajalugu?

Sellise lähenemise põhipostulaadiks on tõdemus, et kultuuri ja majandustegevuse muutumine toob kaasa mentaliteedimuutuse ja vastupidi: uus mentaliteet tekitab uusi kultuuri- ja majandusnähtusi. Avita raamatud on olenevalt autoritest kas rohkem või vähem kaldu mentaliteediajaloo poole; prantsusekesksed uurimused, nagu „Keskaja inimene“ ja „Valgustusaja inimene“ , kalduvad kindlasti rohkem sinna suunda. Mulle tundub, et mentaliteediajaloolisem lähenemine võimaldab uurimuste suurema sidususe, laseb koondada need ühe keskse juhtmõtte ümber. Kogumik „19 sajandi inimene“ on seevastu kaldu pigem majanduslike tegurite põhjaliku kirjeldamise poole, põhjenduseks see, et sel sajandil on tegu eelkõige inimese kui majandusliku subjekti vabanemisega, vastupidiselt valgustusaja inimesele, kes vabanes vaimselt. Raamatu neljateistkümne autori uurimisteemade seas on Euroopa kodanluse, naiste ja perekonna, migratsiooni, panganduse ja ettevõtluse, meditsiini, tervishoiu ja sotsiaalhoolekande, hariduse, töölisliikumise, urbaniseerumise ja käsitöö ajalugu, samuti agraar- ning aadli ja monarhiate ajalugu, mis kõik on ka selles rohket käsitlemist, kuid pisut nappi seostamist leidnud. Sellest ehk kogumiku mõningane killustatus.

Ajaloo periodiseerimisel tuleb sageli ette hüppeid ajastuliselt printsiibilt koolkondlikule printsiibile. Nii on ka Avita sarjas liigutud antiikajast ja keskajast pigem kunstilis-filosoofilisse baroki-, valgustus- ja romantismiaega, sealt edasi aga hoopis sajandite kaupa, mitte modernismi või postmodernismi aega. Traditsiooniline periodiseering on XX sajandi teisest poolest muidugi korduvalt kahtluse alla seatud ja eks ole ju igasugune piiride hajutamine nüüdisajal lausa moeteema. Nii ütleb ajaloolane Jacques le Goff, et keskaeg ei lõpe sugugi XV sajandiga ja mõnesid niinimetatud keskaegseid nähtusi kohtab veel Prantsuse revolutsiooni ja tööstusrevolutsiooni eelõhtulgi. Samuti esineb kogu keskaja jooksul ootamatuid kultuurilisi puhanguid, mida võib nimetada renessansiks (näiteks Karolingi renessanss Karl Suure ajal).

„19. sajandi inimeses“ traditsiooniliste piiritlustega ei polemiseerita, või kui, siis vaid niipalju, et peetakse uuritava perioodi alguseks XVIII sajandi Prantsuse revolutsiooni ja lõpuks Esimest maailmasõda. See on aeg, mil päritud sümbolid ja rituaalid hakkavad inimeste silmis järjest tähtsust kaotama, kuigi, nagu näitab peatükk „Usklik“, tõusevad taas ausse mõningad väärtused, mida oli üritatud revolutsiooniga hävitada. Muidugi on Euroopa riikide ühiskond ja ajalookogemus nii erinev, et mingit ajastu ühismudelit on raske kujundada. Raamatu sissejuhatuses öeldaksegi, et ette võetud teemasid pole võimalik käsitleda üldisest euroopalikust vaatepunktist. Nii ongi keskendutud põhiliselt ikka suurele kolmikule: eelkõige Saksamaale (kogumiku koostajad ja mitmed autorid on sakslased), Prantsusmaale ja Inglismaale, sekka veidi Itaaliat ja näpuotsaga kõrvalepõikeid mujalegi.

Suurem tähelepanu naisküsimusele

Raamatut lugedes mõtlesin, et võib-olla on XIX sajandi inimese kirjeldamine üldse kõige keerulisem ettevõtmine kogu sarja teemade hulgas. Mida kaugem aeg, seda lihtsam on teatavasti üldistada. XIX sajand on veel piisavalt lähedal ja sisaldab tohutul hulgal murrangulisi sündmusi. Mõeldagu kas või Prantsusmaa peale: Napoleoni valitsusaeg ja kukkumine, restauratsioon, juulimonarhia, teine vabariik, teine keisririik, kolmas vabariik – ja seda kõike üheainsa sajandi jooksul. Uurimuste kompaktsusele aitab kaasa ka koolkondlik lähenemine ja nii võikski küsida, milleks „19. sajandi inimene“, kui sarjas on juba ilmunud „Romantismiaja inimene“, mis katab ju selle sajandi esimese poole ja on kergemini allutatav juhtmõttele. Miks ei oleks võinud seda täiendada näiteks „Dekadentliku inimesega“ sama sajandi teisest poolest?

Muidugi võib ka sellise periodiseeringuga raamat sarjas esindatud olla. Kui see mõnevõrra dubleeribki „Romantismiaja inimest“ (nt romantiline kunstikäsitlus, tööline kui industrialiseerimisaja põhikuju jms), siis mõned teemad on vastastikku meeldiv täiendus: nii saab „Romantismiaja inimesest“ lugeda õpetajaametist, „19. sajandi inimesest“ aga ka õpetajanna omast. Traditsiooniliselt käsitletud ühiskonna liikmetele on lisandunud migrant, ettevõtja ja ärijuht. Kui võrrelda „19. sajandi inimest“ „Romantismiaja inimesega“, hakkab ennekõike silma suurem tähelepanu naisküsimusele – on ju üks koostajatest Ute Frevert oma akadeemilises elus just soouuringutele pühendunud. „Romantismiaja inimeses“ on naine veel lihtsalt üks justkui üldistatud alam seisus meeste ametite ja seisuste suure hulga kõrval, kuid „19 sajandi inimeses“ on esindatud teenijatüdruk, õpetajanna ja naiskunstnik, samuti on XIX sajandi uskliku puhul tegu eelkõige naisega.

„19. sajandi inimeses“ hakkab ennekõike silma suurem tähelepanu naisküsimusele. „Romantismiaja inimeses“ on naine veel lihtsalt üks justkui üldistatud alam seisus meeste ametite ja seisuste suure hulga kõrval, kuid „19 sajandi inimeses“ on esindatud teenijatüdruk, õpetajanna ja naiskunstnik. Henry Fuseli 1807 aasta maal „Debütant“, mis kujutab mehekesksest mõtlemisest läbiimbunud maailma, kus naise roll on õmblustöid teha.

Wikimedia Commons

Kahju on, et peatükk „Kunstnik“ räägib peaasjalikult vaid muusikaelust ja sedagi põhiliselt Saksamaa ja Wagneri kaudu. Muidugi on XIX sajandi kunstielu ammendamatu teema ja Wagner (seekord küll suure) üksikisikuna ajastule iseloomulik näide, et nn jumalikust inspiratsioonist kantud geenius pidi vägagi arvestama sellise maise reaalsusega nagu ostjad ja metseenid. Peatükis on küll piirdutud romantismiaegse kunstikäsitlusega ning jäetud kõrvale XIX sajandi teised suured koolkonnad ja seega ka arusaamad kunstniku rollist. Peatüki „Aadlik“ autor, itaalia uurija Giovanni Montroni on aga keskendunud eranditult Itaalia aristokraatiale, kes pole XIX sajandil vist siiski päris see, kelle põhjal suuremaid üldistusi teha (pigem võiks see olla ikkagi Prantsuse aadel kui ajaloo esimene troonilt tõugatu).

Kuna raamatu teemad üksteisega ei haaku, saab vähe teada ka kultuurivahetusest eri ametialade ja ühiskonnaklasside vahel. Vastamata jääb küsimus, kas on ehk tööstusrevolutsiooni progressiusk see, mis kannab XIX sajandi inimese vaimulaadi. Või on see hoopis kurikuulus romantiline spliin, sajandi haigus, mis taandub perioodi lõpuks skeptitsismiks ja künismiks? Või on olulised mõlemad, tulenevalt uue ja vana maailma kokkupõrke pingetest? Nagu on kirjutanud Chateaubriand oma „Hauatagustes mälestustes“: „Ma kohtusin iseendaga kahe sajandi vahel nagu kahe jõe ühinemiskohal; ma sukeldusin nende mässavatesse vetesse, kaugenedes kahetsusega vanast kaldast, kus ma olin sündinud, ujudes lootusrikkalt tundmatu kalda poole.“

Selliseid pingeid on käsitletud väga hästi näiteks „Valgustusaja inimeses“, soovides näidata valgustuse sisemist vastuolulisust ja mitmekihilisust, kuid toodud lugeja iga teema puhul ikka ja jälle valgustusaja filosoofiliste juhtmõtete juurde. „19. sajandi inimese“ kihid ja vastuolud lähtuvad pigem teose killustatusest kui juhtmõtete defineerimisest ja analüüsist. Nii on ka raamatu sissejuhatavat osa vaid kümme lehekülge, mis tundub üsna formaalne, võrreldes „Valgustusaja inimese“ kolmekümne ühe koguteost mõtestava ja selle teemasid siduva leheküljega. Sidumisvõimalus on „19. sajandi inimeses“ olemas, seda enam et autorite uurimisvaldkonnad kohati kattuvad.

Täiendus kirjandusklassikale

Üldpilti veidi kaootilisteks muutvatele aspektidele vaatamata on „19. sajandi inimene“ raamat, mida soovitan igaühele, kes võtab kätte näiteks mõne XIX sajandi romantilise või, veel parem, realistliku kirjandusteose. Kui paljud meist on ikkagi kodus Balzaci „Inimliku komöödia“ maailmas, seda vaatamata kirjaniku enese tuntud-teatud paljusõnalisusele selle kirjeldamisel? Zola „Söekaevureid“ võib nüüdsest lugeda varustatuna „19. sajandi inimese“ peatükiga töölisest ja Flaubert’i „Madame Bovary“ puhul teha kindlaks, milline oli tegelikult Charles’i arsti- ja Homais’ apteekristaatus XIX sajandi lõpu Prantsusmaal. Või miks Emma Bovary ikkagi mürki võttis? Kas tal tollases ühiskonnas siis alternatiivi ei olnudki? Või kas Jane Eyre saanuks valida elus muu rolli kui koduõpetajanna oma ning kas Rochesteriga abiellumine oli parim saatus, mis teda oodata võis, või olnuks tal võimalusi produktiivsemaks eluks ja eneseteostuseks? Romantismi ja realismi kirjandusteosed kubisevad ka teenijatüdrukutest, kes on suure tõenäosusega langenud majaperemehest võrgutaja lõksu, jäänud rasedaks ja halvemal juhul oma vastsündinu ära tapnud. Sellele troostitule pildile saame kinnitust peatükist „Teenijatüdruk“, mille kohaselt valgustatud kaasaegsed küll siunasid teenija staatust „õigusliku kiviaja jäänuki“ või „kaotatud pärisorjuse jätkamisena“, kuid mis pidas sellele vaatamata hämmastavalt kaua vastu. Modernseks töösuhteks üritati seda vormistada alles Inglismaal sajandi keskpaigas. Teenijatüdruk sai nõudlikumalt esineda vaid sajandi lõpuks kujunenud olukorra tõttu, kui ta võis minna tööle ka näiteks … vabrikusse. Nojah, mõnest sai muidugi ka müüja kaubamajas, nagu Denise Zola romaanis „Daamide õnn“. Ka see romaan lõpeb teatavasti tütarlapse abieluga rikka mehega, sedapuhku kaubamaja omanikuga. Tõlgendada tuleb seda aga (NB!) antud juhul naissoo triumfina: Denise on allutanud endale mehe, kes oli seni naisi vaid majanduslikult ekspluateerinud ja seksuaalselt allutanud. Ikkagi naturalism, mitte romantism! „19. sajandi inimene“ võib ehk veidi kuivaks jääda, kuid osutuda põnevaks just koosluses ilukirjanduse või mentaliteediajaloo käsitlustega ja anda nii mõnegi vastuse. Lugemine on nauditav ka tänu Ursula Vendi ladusale tõlkele. Avita inimesekeskset sarja võib niisiis soovitada iga ajaloohuvilise raamaturiiulile ja iga ülikooli raamatukokku ning, nagu öeldud, mõnusa taustamaterjalina kaasa kirjanduslikele rännakutele. Kirjastusele saab vaid soovida head lõpuspurti ja jääda ootama kohtumist XXI sajandi inimesega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht