See, mis loeb, on su meeltes moodustuv muster

 

Arusaam, et kõik usklikud on vaimsed orjad, on sama absurdne, kui väita, et kõik ateistid on tundetud elajad. Eelmise aasta lõpus nägi Sirbi raamatu sarjas ilmavalgust Ervin Õunapuu ühiskondlike kirjutiste kogu ?Öövöö?. Kuna Õunapuu artiklid on tekitanud tihtipeale rohkemgi kui elavat vastukaja, siis on igati kohane, et tema kirjutatud ühiskondlik mõte, enne ?Öövööd? erinevate ajalehtede kolumnidesse laiali pillatud, koondati mingiski osas kokku. Nii tulevad paremini nähtavale tundliku ning paljulugenud autori mõtte põhijooned, mis on väga oluline, kuna just Õunapuud peetakse siinmail ateistliku maailmavaate põhiliseks esindajaks. Tundub, et ühiskondlik mõttevahetus luteri kiriku ühiskondlikust rollist ning religioossusest üldisemalt muutub üha olulisemaks ja seeläbi ka teravamaks. Selles mõttes on ?Öövöö? ilmumine õigelt ajastatud või ajastunud, tuues esile kõnealuse problemaatika mitmed olemuslikud tasandid. Keskenduksin siin ühele, minu jaoks olemuslikumale küsimusele; küsimusele antiklerikalismist ja ateismist; religioonist ja religioossusest; religioonist ja usust.

2.

Põhiline probleem religioonialastes vaidlustes paistab olevat asjaolu, et tihtipeale ei eristata religiooni, siinses kontekstis seega luterlik-evangeelset kristlust, mille esindaja on kirik ja tema ametnikud, ning usklikkust, usku, mis on iga indiviidi isiklik küsimus. Kuigi need kaks tasandit suures osas kattuvad, ei ole need võrdsed kategooriad. Üks pole mitte ainult avalik ja teine privaatne, vaid esimene on ka institutsionaalne, teine siiski mitte, vähemalt mitte täiel määral ? ka siis, kui usklik kuulub aktiivselt kogudusse.

Lisaks tõsiasjale, et Ervin Õunapuu on ateist, st ?jumala, üleloomulike nähtuste ja usu eitaja? (1), on ta ka kindlasti antiklerikaal ehk siis inimene, kes seab kahtluse alla kiriku ja vaimulike ühiskondliku positsiooni ning nende võimalikud ja tegelikud privileegid. Millegipärast rõhutatakse avalikkuses just esimest aspekti, kuigi Õunapuu antiklerikalism on kindlasti raevukamgi kui tema ateism.

Põhiline küsitavus Ervin Õunapuu mõtteviisis tundubki olevat asjaolu, et olles antiklerikaal, rünnates kirikut ja tema ametnikke, ründab ta samas usklikkust, maailmavaadet, mis ei välista üleloomulikku. Peab rõhutama, et küsitavus ei ilmne mitte antiklerikalismi ja ateismi vahelises seoses, mis on ju loogiline, vaid pigem kirikumeelsuse ja igasuguse usklikkuse üksüheses võrdsustamises. Näide loost ?Mask maha?: ?Eesti riigikirikuks pürgiv EELK on reaalne Lutheri vaimsuse kandja, seega võib julgesti väita, et EELK on kuritegelik organisatsioon ja selle juhid tõelised kurjategijad. Arhiividokumendid kinnitavad, et just luteri pastorid viisid läbi julmi nõiaprotsesse ja hukkamisi. Ka on mitmed EELK kõrged ametnikud olnud KGB palgal.? Ja pisut hiljem: ?Leian, et on asju, mis ei aegu ja mida ei saa andestada. Ristiusu jumalat saab nimetada vaid ühe sõnaga ? häving. Pole vahet, kas vaimne või füüsiline. Loodetavasti saadakse varem või hiljem aru, et nn. usutõdede pime uskumine ja kõikvõimalikud (J. K.) lood nn. jumalast on selge hullumeelsus ja et eriti aktiivsed ?taevaliku tõe? kuulutajad vajavad intensiivravi? (2).

Ülalkirjeldatud loogikaga ei saa nõustuda. Toodud tsitaadi esimeses osas kõneleb raevukas antiklerikaal, teises osas ateist. Põhiline viga, mille Õunapuu paistab sooritavat, on eeldus, et kristliku kiriku olemasolu, selle ?kuritegelik? taust ja loomus ning teisalt üksikisiku usklikkus või laiemalt öelduna, kõikvõimalik metafüüsilisus on alati ühildatavad, et nende vahel on kausaalne seos. ?Kahtlemata igatseb iga usklik religioosse diktatuuri taaskehtestamist ühiskonnas? (3). Sellise totaalse väitega ei saa kuidagi nõustuda, juba seetõttu, et luteri kiriku liikmete ja ?olematu ees koogutajate? arv ei kattu; viimane on palju suurem, tihtipeale pole neil riigikirikuga otsest seost või on see seos formaalne või lõtv. Rääkimata sellest, et ka luteri kirik pole kaugeltki ühtne, koosnedes eri arusaamadest.

 

3.

Lihtsamate demagoogiliste vastuväidete ärahoidmiseks tuleb kohe väita, et ma pole ei EELK liige ega ka kristlane, suhtun kristliku Jumala lugematutesse kuvanditesse halvasti varjatud umbusuga. Kuid samas pole mul julgust ega tahtmistki välistada ükskõik millise kogemusevälise või ka miks mitte -ülese tasandi või reaalsuse olemasolu. Siin pole ka tegu mitte ühiskondliku, vaid metafüüsilise julguse puudumisega. Empiiriline reaalsus, milles kaasaeg elab, on haaramatu ja mõistetamatu ka siis, kui välistada sellest ükskõik missugune teist laadi reaalsus. Õieti on just empiirilised teadused juhtinud inimkonna olukorrani, kus üksikisikul on küll võimalik omada ja omandada teadmisi empiirilise reaalsuse kohta (näiteks teadmisi kvarkidest ja mustadest aukudest), kuid meeleliselt tunnetada on neid võimatu. Niisiis kõlban ka mina Õunapuu registris hullumajja, kuna olen muuseas mõningates loengutes rääkinud teatud laadi, küll apersonaalsest ?taevalikust tõest?, ehk siis astrofüüsika ja kristliku teoloogia mõningatest sisulistest sarnasusest (näiteks paralleel mitmete jumalatõestuse ja singulaarsusteooria vahel).

4.

Ervin Õunapuu tahab justkui öelda, et pole võimalik olla antiklerikaal, olemata ateist: ?Mul on seda raske uskuda, aga tegelikult uinub Eesti tõepoolest mingis nõidusunes ? vähesed julgevad avalikult tunnistada, et nad ei usu nn. jumalat. Ja kus sa saadki mitte uskuda, kui isegi riigitelevisioon edastab kristlikku propagandat ja raadioeeter avaneb hommikupalvusega? (4). Tundub siiski, et huvi puudumine riigitelevisiooni ?kristliku propaganda? ja raadioeetri hommikupalvuste vastu ei välista huvi ?nn. jumala?, ehk kogemuseväliste või -üleste kategooriate vastu, nimetatagu neid kuidas tahes. Arnold Toynbee kirjutab: ?isiklikku usku transtsendentsusse ? ülimasse vaimsesse reaalsusse ? ei saa rünnata relvadega, mis on pärit ühiskonnakriitika arsenalist? (5). Lihtsamalt, avaliku institutsionaalsuse ja inimese privaatsfääri käsitlemiseks oleks vaja erinevat lähenemist. Kohe selgitan, miks.

Kõigepealt, on võimalik olla antiklerikaal, olemata otseselt või täielikult ateist. Sellist lähenemist esindab ja markeerib Hasso Krull, kes intervjuus Sven Vabarile väidab: ?müütilise ja religioosse mõtlemise juured on nooremas kiviajas. Nii nagu araabiamaailmas on neid juuri oluliselt katkestanud islam, niimoodi on Euroopas teinud kristlus. Monoteistlik kultuur on püüdnud end neist juurtest lahti rebida, kuid selle lahtirebimisega kaovad tegelikud seosed minevikuga, kaob kaugem, esialgne kosmoloogiline alus ja inimene jääb maailmas natuke imelikku olukorda? (6). Niisiis, kriitiline suhtumine kristluse ühiskondlikku rolli. Kuid siis: ?oma tumedamates vormides võib kosmoloogilise aluse puudumise kompenseerimine väljenduda Lääne kultuuris hästi laialdases alkoholitarvitamises ning igasugustes muudes enesehävitamisviisides?. Kui Õunapuu küsib dramaatiliselt: ?Kas me jäämegi vaimseteks orjadeks, koogutame olematu ees maani ja laulame igavesti halleluujat? Inimene ei ole sündides põlvili, ta surutakse sellesse asendisse? (7), siis üks võimalik vastus tuleks just Krullilt: ?põhilised jõujooned, põhilised kosmilised nägemused on võibolla ka veel praegugi samasugused kui tuhandeid aastaid tagasi, sest paljusid asju, mis meie maailmanägemist mõjutavad, me õpime ebateadlikult koos emakeelega, teadmata ise ka, mispärast nad nii on ja kust nad on tulnud? (8).

Selge, et Õunapuu küsimuse teravik on suunatud kristlusse, kuid Krull kristlusest ei räägi, pigem püüab ta vaadata selle taha, selle mõju siiski välistamata. Pigem oleks huvitav teada, kas Krulli kontseptsioon ebateadlikult omandatud kosmogoonilise tajumise viisidest tundub Õunapuule samuti inimese ?põlvili surumisena?? Tundub ju, et Õunapuu võitlus on võitlus igasuguse ?olematu? uskumise vastu. Maailm ilma vertikaalse tasandita. Võibolla eksin. Siiski paistab see olevat oluline küsimus, kuna Õunapuu alandav suhtumine ka isiklikku, institutsioonidest ja ajaloost kõrvale jäävasse vertikaalsusotsingusse ergutab mitmeid siinseid loovinimesi. Näiteks sobib Jaak Urmeti üleskutse ateistlikule valgustustööle ühiskonnas. Ometi: miks peavad Urmet ja Õunapuu ateistlikku mõtteviisi avalikku propageerimist ?valgustamiseks? ja vertikaalset mõtteviisi ?vaimseks orjuseks? või ?kurjuseks?? Pelgalt seetõttu, et viimast mõtteviisi esindab vägev institutsioon ja esimest mitte? Kuid vertikaalne mõtteviis kaasaegses Eestis ei piirdu EELK ?ametliku? nägemusega kristlusest, vaid on palju laiem ja puudutab iga üksikisiku sügavamaid kogemusi, aimusi ning hirme. Arusaam, et kõik usklikud on vaimsed orjad, on mu meelest sama absurdne, kui väita, et kõik ateistid on tundetud elajad.

5.

Hasso Krulli mõte sellest, et ?me õpime ebateadlikult koos emakeelega, teadmata ise ka, mispärast?, asetus uude valgusse hetkel, mil sai loetud Triin Soometsa värsket luulekogu ?Toormaterjal?, täpsemalt üht imeilusat proosaluuletust:

XXX

Armastusest ei aita, su vaeva ei vaeta kunagi kuskil. See, mis loeb, on su meeles moodustuv muster. Kõik, mida puutub käsi, saab siis mõtte. Jälje, mis jätad liiva, uhub vesi rõõmsalt ja ruttu. (9)

Riskides sügavalt eksida, esitaksin selle siinsesse konteksti pooljuhuslikult sisenenud luuletuse näitel ühe intuitiivse hüpoteesi. Tegu on tekstiga, mida võib nimetada eksistentsialistlikuks, ning kahtlemata puudub Triin Soometsa tekstides teadlik püüdlus näha kogemusliku taha, näha nähtamatut. Vastupidi, Soometsa tekstide kangelane seisab üksi keset füüsilisi objekte, milleks reeglina on omaenese ja/või võõras keha; mõlemad tihtipeale võõrkehad. Võõristus, distants, iroonia, lootuse puudumine, mis tsiteeritud luuletuses on omandanud juba kirkuse. Ometi seisavad siin read: ?Jälje, mis jätad liiva, uhub vesi rõõmsalt ja ruttu?. Vesi pole siin passiivne nähtus või objekt, vaid isikustatud ?miski?, mida iseloomustab tõsiasi, et ta on ?rõõmus?. Vesi pole lihtsalt maastikuline element, mida igasugust metafüüsilisust välistavas maailmapildis saab seletada füüsikaliselt, geoloogiliselt ja keemiliselt, kuid mis mitte mingil juhul ei saa olla ?rõõmus? või ?kurb?. Lause tõi meelde Oskar Looritsa mõtte sellest, kuidas eesti rahvalooming teostab ?kaudse kasvatuse printsiipi?: ?loodus ise asub nagu meie õpetajaks? (10). Hoolimata faktist, et Loorits toob näiteid enamasti loomadest ning taimedest, võib Soometsa lauses näha kauget kaja elutunnetusest, mida ta ise ehk eitab või välistab (ning siinse käsitlusega üldse ei nõustu), kuid mis võib viidata just asjaolule, et keeles on peidus teatud asetused, positsioonid ja seosed, mida iga indiviid kasutab küll vastavalt enda tundlikkusele (keele psühholoogiline aspekt), kuid keelest endast kumab midagi, mida on raske seletada ja peaaegu võimatu peatada ja peita (grammatiline aspekt). See justkui viitaks reaalsusele, kus ?kõik, mida puutub käsi, saab siis mõtte?. Ma ei taha väita, et fraas ?uhub vesi rõõmsalt ja ruttu? on Krulli sõnastatud ?kosmoloogilise aluse? kinnitus, kuid see näitab võimalust, et keel siiski ei viita ainult iseendale; või et keele olemuses on tekitada keele kasutajast tahtmatultki olukordi, kus keel hakkab reaalsust ümber asetama. Ning ei tasuks välistada, et see keele ontoloogiline alus pole juhuslik.

6.

Peab kokkuvõtvalt märkima, et antud kirjatükk ei taha seada kahtluse alla ateismi kui sellist. Kaugel sellest. Ervin Õunapuu hoiab varjamatuses mitmeid olemuslikke küsimusi, eelkõige kiriku sotsiaalset rolli ja kristluse ekspansiivset iseloomu puudutavaid ? olgu ta hoiak sealjuures kuitahes kummaline või vastuvõtmatu. Siinne küsimus püüab vaadata õieti pisut kaugemale. Ervin Õunapuu esindab tegelikult mõtteviisi, mida ta justkui esmapilgul eitab. See on polaarsete vastanduste, romantilis-modernistlike üldistuste, diametraalse ja jäiga ?meie-nende? mõtteviis, mida mõnikord peetakse ka kristliku usufanatismi tunnusmärgiks. See on mõtteviis, kus rindejoon on ühene.

Sekundeeriks sellele just Hasso Krulli abiga: ?Mõistlikkuse ja ökoloogilisuse üle tuleb otsustada igal üksikjuhul eraldi, hoolimata sellest, missugust eeskuju me endale parasjagu tähtsaks peame? (11). Selle väitega paneb mind ühinema isiklik kogemus, sõprus mitme kristlase ja mitme ateistiga ? neid kõiki ühendab võime tajuda kaasaja paradoksaalset olukorda: isiklikud veendumused ei kattu ümbritseva tegelikkusega, kuna viimane on liiga komplitseeritud.

(1) E. Õunapuu, Öövöö, Sirbi raamat, 2004, lk 110.

(2) Samas, lk 102-103.

(3) Samas, lk 101.

(4) Samas, lk 107.

(5) A. Toynbee, Uurimus ajaloost. Ilmamaa, 2003, lk 552.

(6) Healoomuline multikulti üleküllus. Intervjuu Hasso Krulliga. Usutles S. Vabar. ? Vikerkaar 12/2004, lk 86.

(7) E. Õunapuu, Öövöö, lk 89.

(8) Healoomuline multikulti üleküllus. Intervjuu Hasso Krulliga. Usutles S. Vabar.  ? Vikerkaar 12/2004, lk 85.

(9) T. Soomets, Toormaterjal. Verb, 2004, lk  37.

(10) Vt O. Loorits, Meie, eestlased. Ilmamaa, 2000, lk 93.

(11) Healoomuline multikulti üleküllus. Intervjuu Hasso Krulliga. Usutles S. Vabar. ? Vikerkaar 12/2004, lk 90.