Semiootika teelahkmel. Greimast meenutades

Priit P?la, semiootika ja kulturoloogia magistrant

 

Algirdas Julien Greimas

 

Soome semiootik Eero Tarasti maalib oma seiklusromaanis “Professor Amfortase saladus” pildi Americana-nimelisest tulevikuriigist, mille semiogüüniline, s.t naiselikel väärtustel ja märgiteaduse fundamentalismil põhinev ühiskonnakorraldus toetub suuresti kellegi Grimaldase õpetustele. Tarasti kirjeldatud semiootiline absoluut on küll ilmne irooniline hüperbool, mõeldud karikeerima selle eriala või maailmavaate liiga innustunud apologeete, aga ka asjaarmastajaid, kes kipuvad semiootika mõistet selle moekuse pärast liig- ja väärtarvitama. Ent mõistatusliku Grimaldase esinemine säärase ideoloogia vaimse esiisana ei tundugi eriti paroodiline ning pole kindlasti mitte juhuslik, sest selle tegelaskuju prototüüp on Algirdas Julien Greimas, üks XX sajandi semiootikat enim mõjutanud teadlasi.

Käesoleval aastal on vähemalt üks hea põhjus, miks seda meest mäletada, mälestada ja laiemale ringkonnale tutvustada: 1917. aasta 9. märtsil sündinud Algirdas Julien Greimasel on 90. sünniaastapäev. Selle aastanumbri sisse mahub veel mitu soliidset semiootika tähtpäeva, mis saavad (või on juba saanud) väärikalt ära märgitud: Tartu semiootikakoolkonna rajaja Juri Lotmani 85. ja sama koolkonna tuntud esindaja Zara Mintsi 80. sünniaastapäev, millega seoses toimus nädal aega tagasi traditsiooniline rahvusvaheline Lotmani seminar ja avati mitu näitust ning mis päädib sügisel Lotmani monumendi avamisega; lingvistika ja semiootika ühte ajajärku hindamatult panustanud Ferdinand de Saussure’i 150. sünniaastapäev, mis kõigi ootuste kohaselt toob veel selle aasta lõpus eesti keele- ja kultuuriruumi kaalukat lisalugemist; ning Eesti institutsionaliseeritud semiootikale aluse pannud, semiootikat kui nähtust silmas pidades paradoksaalselt noore Tartu ülikooli semiootika osakonna (algul semiootika õppetooli) 15. sünnipäev.

Oleks kahju, kui kõigi nende tähtpäevade reas jääks kas või ühegi artikliga märkimata Greimase oma. Tõsi, Greimas pole Eesti humanitaariale kaugeltki nii lähedane kui Lotman või kogu maailma mastaabis nii palju uuritud kui Saussure või nii krestomaatiline kui mõlemad viimati mainitud, ent Pariisi semiootikakoolkonna keskse figuurina on ta aidanud ehitada maja tervele semiootikaajastule, mõjutades nõnda ka Eesti semiootikaõpetust. Mainimata ei saa jätta ka selle ilmakuulsa teadlase päritolu, mis asetab ta maailmakaardil üsna meie lähedale – Leedusse. Leedu Juliusest sai Julien alles Prantsusmaal. Eeskuju pakub tema oskus olla eurooplane, aga jääda ka leedulaseks (ärgu keegi nüüd valesti mõistku, meie puhul loomulikult eestlaseks): silmanähtava osa oma küpsemast teadusmõttest pühendas Greimas just Leedu mütoloogia uurimisele ja tutvustamisele maailmas (“Jumalatest ja inimestest”, “Rahvusliku mälu otsinguil”).

Greimase meenutamise formaalne põhjus, nägusalt ümmargune ja teiste omasugustega lähestikku sattunud tähtpäev, annab hea ettekäände sisulisemale tagasivaatele, mis puudutab Greimase isiku kõrval ka semiootikat, mida ta oma eluajal esindas ja oma pärandi kaudu seniajani esindab. Lingvisti haridusega, täpsemalt leksikoloogist Greimase ja tema rajatud Pariisi koolkonna semiootika oli keeleteaduse pinnalt võrsunud strukturalistlik märgiteooria, tuntud ka kui semioloogia, mille eeskujud olid Saussure’i, Louis Hjelmslevi, Roman Jakobsoni, Claude Lévi-Straussi ja Vladimir Proppi töödes. Suuna otseseks alusepanijaks peetakse Saussure’i, kuid selle hoolikaimalt sõnastatud ja kompleksseim väljund on kahtlemata just Greimase “Semiootika: keeleteooria seletav sõnastik” (“Sémiotique: Dictionnaire raisonné de la théorie du langage”, kaasautor Joseph Courtés). See on seniajani üks sisukamaid semiootikateaduse entsüklopeediaid, kuigi ei kata tänapäeval enam kaugeltki kogu märgiteaduse tegevusulatust.

Nagu kõigile strukturalistliku suuna esindajatele Saussure’ist alates, pannakse ka Greimasele kõige enam süüks püüdu vaadelda kultuurinähtusi analoogselt keele kui ideaalse märgisüsteemiga, laiendada keele struktuuri kõigile muudele kultuurilistele fenomenidele nagu kino, teater, rõivastus jms. Näiteks püüti tuvastada, eeskujuks loomuliku inimkeele foneemid, vähimaid tähendust loovaid üksusi teistes märgisüsteemides: müütides müteemid, kulinaarias gusteemid (ingl gust – maitsmismeel), riietuses vesteemid (ingl vest – rõivas) jne. Ka Greimase narratoloogia oli keelekeskne, narratiivne grammatika kui diskursuse süntaktilise analüüsi katse, ja tema väitekiri käsitles “moe sõnavara”. Viimati mainitud lähenemist, muide, viljeles ka Greimase kolleeg ja õpilane Roland Barthes oma teoses “Moe süsteem”.

Keel kui universaalne metodoloogiline eeskuju ärritab paljusid semiootikuid, kes leiavad, et kõigi kultuurinähtuste allutamine strukturalistliku keeleuurimise meetoditele on vähetulemuslik ning võib olla adekvaatne vaid väga suurel üldistustasandil. Ja loomulikult on kiusatus väita, et keelekeskse lähenemise taga on eelkõige lingvisti taustaga semiootikute omakasupüüdlik soov mitte lahti öelda neile juba tuttavast ja seetõttu ka mugavast kõnepruugist. Samas tuleb tunnistada, et keelemudeli kasutamine on mitmel juhul kultuuri uurimist stimuleerinud, andes väga huvitavaid tulemusi. Lisaks pakub keel kui alusmudel tervikliku käsitluse, mille baasil saab omavahel võrrelda kõige erinevamaid kultuurifenomene. Pealegi – midagi selle asemele pakkuda polegi nii kerge. Keeleanaloogia elujõulisust näitab ka asjaolu, et seda rakendatakse aktiivselt praegugi, isegi bioloogias ja geneetikas.

Palju kritiseeritud keelekeskse lähenemise kõrval ja sellega seoses on Greimase semiootika nõrgimaks kohaks inimesekesksus, kitsas antropotsentrism, mis, nagu vastanduvate semiootikavoolude valguses on selgeks saanud, ei kasuta ära kaugeltki kogu märgiteaduse potentsiaali, vaid surub selle üsna ahtasse raami. Semiootik John Deely kirjeldab praegu aset leidvat paradigmanihet: semiootika laieneb lingvistikast ja inimtekkelistest märgisüsteemidest väljapoole, “haaramaks enda alla ka bioloogiliste vormide maailma ja õigupoolest evolutsioonilist arengut üldse”. Temaga nõustuvad paljud kriitikud, kes on nüüdseks juba peaaegu pool sajandit püüdnud semiootikat tagasi juurte juurde tuua (Vana-Kreekas oli semiootika eelkõige loomulike/looduslike, mitte keeleliste/tehislike märkide uurimine).

Nii näibki, et semiootika seisab teelahkmel: ühel pool greimaslik keele- ja inimkeskne semiootika, mis on juurdunud eelkõige Euroopas, eriti romaani aladel; teisel pool ulatuslik “globaalsemiootika” projekt, mis laiendab märgilise toimimise sfääri kogu looma- ja taimeriigile ning kaugemalegi, asetades ühtlasi ümber semiootika alguspunktid. Ent kas pole kahe lähenemise vastuolu üksnes näiline? Üks on kitsam ja teine laiem, kuid kas just nõnda ei sobitu need teineteisega kõige paremini? Ühe seisukohad erinevad mitmeti teise omadest. Kuid kas just see ei toeta semiootikale omast vaatenurkade paljususe printsiipi?

Laiem semiootika seab tugeva kriitikaga kahtluse alla greimasliku traditsiooni paljud aspektid, kuid toob välja ka selle tugevamad küljed: ühe eelis on kogu semiootika potentsiaali jõustamine, teise oma aga juba välja kujunenud tugev teoreetiline ja praktiline baas, mis sellest, et üsna piiratud valdkonnas. Greimase meetodid on jõudnud isegi rakendussemiootikasse selle sõna kõige otsesemas mõttes: avameelselt semiootikat kasutavad turundus- ja konsultatsiooniettevõtted (Semiotic Solutions, Space Doctors, Allen & Allen Semiotics) eelistavad strukturaalsemiootilist lähenemist. Sestap tasub semiootika teelahkmel seistes pöörata sinna, kust paistab uus, võrratult võimalusterohkem semiootika, ent võtta kaasa ka strukturalistliku märgiteaduse pagas, mis väärib aktiivset meelespidamist ja pole, ma usun, veel oma viimast sõna öelnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht