Siilina vaimu kallal

Bruno Möldri kogumik püüab rohkem avalikku tähelepanu kui analüütilise filosoofia ainelistelt raamatutelt üldiselt on mõistlik eeldada.

UKU TOOMING

Akadeemilist teoreetilist filosoofiat tõlgitakse viimasel ajal Eestis üpris palju. Mõneti haruldasem on aga selles valdkonnas näha avaldatuna eestikeelset omaloomingut, eriti veel koguteose kujul. Viimase kümne aasta jooksul on siin ilmselt kõige tähelepanuväärsemaks erandiks olnud Margus Oti väekirjade sari. Kuna aga mõtlemisviis, mida need raamatud esindavad, kuulub pigem kontinentaalsesse filosoofiasse, siis on jäänud Eestis viljeldav analüütiline filosoofia mõneti kontinentaalse filosoofia varju.¹　

Hiljuti on aga ka meie analüütilised filosoofid aktiveerunud. Eelmisel aastal ilmus Roomet Jakapi sulest kogumik „(Ir)ratsionaalne“, kuhu on koondatud tema aastate jooksul avaldatud looming. Nüüd on sellele lisandunud Bruno Möldri kogumik „Vaimu tõlgendades. Tekste vaimufilosoofiast“.

Möldri peamine uurimisteema kogu tema karjääri vältel on olnud vaimufilosoofia, mis on analüütilises traditsioonis mentaalsete nähtuste loomust uuriv teoreetilise filosoofia haru. Võib loota, et vähemalt osa vaimufilosoofilisi küsimusi leiab hõlpsasti kõlapinda ka muidu filosoofiavõõras lugejas: keha-vaimu vahekorra probleem tõukub intuitsioonist, mida ka paljud mittefilosoofid jagavad, intuitsioonist, et kehaline ja vaimne erinevad teineteisest radikaalselt, mistõttu pole selge, kuidas nad omavahel suhestuvad; teadvuse seletamise probleem, mida võiks ka kohelda kui keha-vaimu probleemi erijuhtu, tõukub aga raskustest, mis sugenevad katsest seletada teadvust ajuprotsesside kaudu. Need probleemid on kolinud ka teaduslikku psühholoogiasse, mistõttu nende kõlapind on olnud mõneti laiem kui filosoofilistel küsimustel, mis on jäänud valdkonnasiseseks. Seepärast loodan, et Möldri kogumik püüab rohkem avalikku tähelepanu kui analüütilise filosoofia ainelistelt raamatutelt üldiselt on mõistlik eeldada. See panustaks ka raamatu ühte eesmärki, milleks, nagu ta juba eessõnas ütleb, on vaimufilosoofia nähtavuse suurendamine Eesti avalikkuses.

Raamatu eessõna pealkiri „Siili sõõrid“ ja kaanekujundus on inspireeritud Isaiah Berlini eristusest kaht sorti mõtlejatüüpide vahel. Rebane on see, kes ei jää ühegi kindla idee juurde pidama ning kelle mõtted ei moodusta ühtset süsteemi. Siil on see, kes keerleb ümber mingi kindla idee, mis tema mõtlemist läbib. Mölder tuvastab endas siili, kuna tema mõtet kandnud läbivaks ideeks on kogu tema karjääri vältel olnud interpretivism vaimu suhtes – teooria, mida ta kaitses oma doktoritöös, sel teemal ilmus tal 2010. aastal (ingliskeelne) monograafia ning seda ta kaitseb ja arendab aina edasi.

Raamat jaguneb neljaks osaks. Esimese osa peatükid juhatavad sisse vaimufilosoofiasse, tutvustades vaimufilosoofilisi seisukohti ning esitades ühtlasi arutluse vaimufilosoofia avalikust rollist (arutlus, peab tunnistama, jääb üpris põgusaks). Teises osas keskendutakse juba konkreetsemalt interpretivismile ning kontrasteeritakse seda sellele lähedaste seisukohtadega. Kolmandas osas vaadeldakse vaimu kvalitatiivseid-kogemuslikke aspekte ning nende kolmanda isiku perspektiivilt mõistmise võimalikkust. Neljandasse ossa on koondatud artiklid, mis hästi eelnevatesse osadesse ei sobitunud ning mis keskenduvad mingite kindlate autorite (Jerry Fodor, Donald Davidson) või mõttevoolude (marksistlik vaimufilosoofia) analüüsile. Kogumik ei ole seega temaatiliselt nõnda ühtne, nagu siili metafoor märku annab, kohati on arutuse all teemad, mille seos interpretivismiga vägagi lõdvaks jääb. Seda Mölder ka tunnistab.

Oma arvustuses keskendun raamatu teise osa artiklitele, kus keskendutaksegi interpretivismile ja selle kaitsmisele. See muidugi ei tähenda, et esimene ja teine osa põhjalikumat kajastamist ei vääriks. Vaatlen ennekõike Möldri värskemaid artikleid, mille puhul võiks eeldada, et neis peegelduvad tema värskemad seisukohad.

Paar sõna siiski esimesest osast. Arvan, et laiemat lugejaskonda valgustaks kõige paremini raamatu esimene peatükk, kus Mölder on esitanud silutud kujul keha-vaimu probleemi tutvustava peatüki filosoofia õpikust, mille ta koos Roomet Jakapi ja Marek Voldiga 2018. aastal avaldas. Muu hulgas saab ka küsitud, miks philosophy of mind on eesti keeles „vaimufilosoofiaks“ tõlgitud – see on küsimus, mis tõenäoliselt osal lugejatest, kes teemaga kokku pole puutunud, siiani tekkida võib. „Kuidas kohendada minapilti“ on üleskutse filosoofia tarvilikkuse järele paranähtuste ja esoteerika usku eestlaste harimiseks. Möldri järgi aitab vaimufilosoofia jõuda rahvapsühholoogia ja teadusliku filosoofia kombineeritud täiustatud inimese­pildini, kus parapsühholoogial kohta pole. Sel teemal oleksin tahtnud näha põhjalikumat arutelu, kuna ettepanek jääb üpris visandlikuks.

Kolmandasse ossa kuuluvad pea­tükid, kus kritiseeritakse kartesiaanlikku enesekohase teadmise mudelit, mille järgi isiku vaimuseisundid on talle läbipaistvad. Kõik selle osa peatükid jäävad võrdlemisi kaugesse minevikku, kas eelmise sajandi lõppu või käesoleva sajandi algusesse, mis annab mõista, et need teemad pole viimasel ajal olnud Mölderi huviorbiidis. Huvitav oleks olnud näha, kas tema vaated viimastel aastatel ka muutunud on.

Tulgem nüüd raamatu teise osa „Interpretivism, fiktsionalism ja eliminativism“ juurde. Teise osa alguses on kõrvuti kaks teksti „Vaimu tõeväärtustamine“ ning „Vaim ja tõlgendus“, mille avaldamise vahele jääb 23 aastat, mis aga mõlemad väljendavad samasugust meelsust vaimuseisundite staatuse suhtes ning lasevad näha järjepidevust Möldri vaadetes eelmise sajandi lõpust tänapäevani.

Milles see meelsus siis seisneb? Kõige hõlpsam on näha seda kontrastis praegusel ajal analüütilises vaimufilosoofias üsna populaarse vaatekohaga, mille järgi vaimuseisundeid ja nende omamise tingimusi võimaldab meil ennekõike mõista teaduslik psühholoogia, mille avastuste valguses meie arusaamad vaimuseisunditest on haavatavad. Selle perspektiiviga on kooskõlas arusaam, et vaimuseisundid kas taanduvad ajuseisunditele või et vähemalt aju kohta tehtud avastused aitavad mõista vaimuseisundite loomust. Möldri interpretivism eeldab aga seevastu, et see, milles seisneb vaimuseisundite loomus või vähemalt nende omamise loomus, on määratud nende argiste kriteeriumide poolt, millele me oma vaimuseisundite omistustes tugineme. Juba „Vaimu tõeväärtustamises“ on Mölder visandanud seisukoha, mille järgi isikutele vaimuseisundite omistuste tõesuse või vääruse määrab see, kas isik on tõlgendatav keelekogukonnas omaksvõetud kriteeriumide alusel. Et kogukond kriteeriumid omaks võtaks, peaksid need seisnema avalikult ligipääsetavates tõsiasjades isiku käitumise ja olukorra kohta. Kuna tavainimene on võimeline omistama vaimuseisundeid nende kriteeriumide alusel, teadmata midagi ajuseisundite või psühholoogiliste protsesside kohta, mis omistatavas aset leiavad, siis ei tohiks vaimuseisundite omamine seisneda muus kui nendele kriteeriumidele vastamises, mida inimene on võimeline tuvastama.

Interpretivism, mida Mölder kaitseb, on siis tees, mille järgi vaimuseisundite omamise tingimuseks on tõlgendatavus rahvapsühholoogiliste² tõlgenduskriteeriumide alusel. Peatükis „Vaim ja tõlgendus“ vaatleb Mölder interpretivismi pooldavaid argumente. Ta kaalub viit vaimuseisundite omadust, mis võiksid anda aluse interpretivismi pooldamiseks. Need on vaimuseisundite seos 1) ratsionaalsusega ja 2) normatiivsusega; nende 3) holism, 4) abstraktsus ja 5) sõltuvus äratundmisest. Lugejat võib mõneti üllatada, et Möldri optimism interpretivismi suhtes tolles peatükis on põhjendatud ennekõike vaid viienda omadusega selles nimekirjas, äratundmisest sõltuvusega. Abstraktsuse puhul arvab ta, et see jätab lahtiseks, kas intepretivismile lähedased alternatiivid seda omadust seletaksid. Minu arvates on ka viies omadus, äratundmisest sõltuvus, samavõrd kooskõlas interpretivismi alternatiivi, fiktsionalismiga, mille järgi vaimuseisundid on kasulikud fiktsioonid, või instrumentalismiga, mille järgi vaimuseisundid on kasulikud postulaadid, mille kaudu käitumist ennustada. Ka fiktsionalism ja instrumentalism ei näe vaimuseisundite taga mingit sügavamat reaalsust, kui seda, mis on avalikult ligipääsetav, ning arvatavasti võimaldaksid ka need teooriad seletada äratundmisest sõltumist.

Eelnev küsimus puudutas intepretivismi kontrastis selle lähimate alternatiividega, millest kõigile on omane hoiak vaimuseisundite suhtes, koheldes neid metafüüsiliselt n-ö pinnapealsetena, sidudes nende olemise ja olemuse tõlgendatavusega ja vältides neile mingi varjatud loomuse omistamist, mis argitõlgenduse kriteeriumide rakenduse eest varju jääb. Võib aga küsida, kas sellist hoiakut tuleks rakendada ka muudele nähtustele. Kui see, kas kellelgi on mingi vaimuseisund, on määratud selle poolt, kas ta nõnda tõlgendatav on, siis, kas me ei võiks midagi sellesarnast öelda ka muud sorti seisundite ja omaduste kohta? Mölder vastaks sellele küsimusele kindlasti eitavalt, kuna näiteks füüsika ega keemia suhtes ta interpretivist pole. Kui kõik omadused oleksid sellised, et see, kas millelgi antud omadus on, on määratud selle poolt, kas ta on nõnda tõlgendatav, siis tuleneks sellest midagi idealismi sarnast: asjade olemise ja mõeldavuse vahel oleks sujuv korrelatsioon. Kuna Mölder sellist metafüüsikat ei salli, millest annab ka mõista varem Sirbis ilmunud mõttevahetus Henrik Sovaga³, on ta võtnud seisukoha, et vähemalt need diskursused, mis kirjeldavad loomulikke liike⁴, diskursused, mille kõige eeskujulikumaks näiteks on füüsika ja keemia, ei ole sellisel viisil tõlgenduslikud, vaid kirjeldavad tegelikkust, mille olemine ei sõltu tõlgendusest.

Mölder paistab seega olevat dualist kaht sorti diskursuste suhtes: ühel pool on realistlikult mõistetavad diskursused, nt füüsika ja keemia, mis kirjeldavad omadusi, mille omamine on n-ö oleva enda asi, teisel pool on rahva­psühholoogia, mis on pelk tõlgendus ning mille poolt määratletud omadused tegelikkuse olemuslikku arhitektuuri ei kuulu. Mõnede omaduste loomus on läbipaistev ja varjamatu, läbipaistev ja varjamatu mitte indiviidide subjektiivsele kogemusele, vaid vastavate diskursuse intersubjektiivsetele omistuskriteeriumidele. Vaimunähtusi kirjeldab meile kõigile mõistetav rahvapsühholoogia, ning vaim ei ole midagi, mille suhtes me saame teha substantiivseid avastusi, kuna tõsiasjad vaimu kohta on antud meile rahvapsühholoogia tõlgenduskriteeriumide kaudu. Teist sorti diskursuse esitatud omaduste loomus on aga meie argistele intersubjektiivsetele kriteeriumidele varjatud, ning nende kohta võimaldab teadus teha meil sisukaid ja meie tavaarusaamu kahtluse alla seadvaid avastusi, vähemalt juhul, kui meil õnne ja hoolikust jagub.⁵

Kui meil on füüsika ja keemia ühelt poolt ja rahvapsühholoogia teiselt poolt kui vastavalt mittetõlgenduslike ja tõlgenduslike diskursuste paradigmad, siis nende vahele jäävad metafüüsilised hallid tsoonid – need valdkonnad, mille metafüüsiline staatus on lahtine. Kas ka näiteks bioloogia on tõlgendusest sõltuv nagu rahvapsühholoogia? Mölder ei võta selles küsimuses selget seisukohta, kuigi ta paistab möönvat, et ka bioloogilised liigid ei pruugi olla loomulikud liigid. Selline mööndus näib lubavat võimalust, et ka bioloogia puhul on tegu tõlgendusliku diskursusega. Samasugusesse halli tsooni kuulub ka teaduslik psühholoogia. Ühelt poolt tunduvad teadusliku psühholoogia postulaadid paljuski sarnased rahvapsühholoogiliste seisundite või omadustega, nagu näiteks eri sorti tähelepanu, mälu ja mentaalne representatsioon. Teiselt poolt paistavad psühholoogid aga arvavat, et säärased seisundid või omadused saavad olla sisukate avastuste objektideks (erinevalt rahvapsühholoogilistest seisunditest või omadustest). See hall tsoon, mida nii bioloogia kui teaduslik psühholoogia näitlikustavad, on veel interpretivisti poolt ammendavalt uurimata.

Lõpetuseks tahaksin teha märkuse selle kohta, missugune on analüütilise vaimufilosoofia koht eesti filosoofias – sel teemal võtab ka Mölder oma raamatus aeg-ajalt sõna. Nagu eespool sai mõista antud, on analüütilise vaimufilosoofia lähteprobleemiks olnud keha ja vaimu vahekorra küsimus ning tuntumad vaimuteooriad on katsed sellele probleemile vastata. Mitteanalüütilistelt filosoofidelt olen aga kuulnud arvamust, et keha ja vaimu probleem on juba ammu ületatud (nt Heideggeri ja Merleau-Ponty poolt) ning et selles probleemis väljendub ainult iganenud kartesiaanlik eelarvamus olendite olemisse heidetuse või nende olemusliku ihulisuse suhtes, mis keha ja vaimu hargistamise eos absurdseks muudavad. Kuigi ma ise sellise arvamusega ei nõustu ning pigem tekib selle tõttu tung kaitsta Descartes’i pidevate tema vastu suunatud rünnakute eest nüüdisaja intellektuaalses kultuuris, annab sellise arvamuse levik märku, et analüütilise vaimufilosoofia, mis siiani keha-vaimu probleemi tõsidusega suhtub, autoriteet määratleda kõige põletavamaid filosoofilisi probleeme on ebakindel.

Selle mulje valguses oleks põnev katsuda rakendada seda viisi, kuidas Mölder tõlgitseb raamatu viimases peatükis marksistlikku vaimufilosoofiat analüütilisele vaimufilosoofiale endale. Nagu Mölder ütleb, vaatleb ta marksistlikku vaimufilosoofiat „naiivse ja rikutud pilguga“, naiivsega ses mõttes, et tal on vähe taustateadmist marksismi kohta, rikutud ses mõttes, et tal on teistsugused taustaeeldused kui nendel autoritel, keda ta tolles artiklis käsitleb. Nii nagu Mölder vaatleb marksistlikku vaimufilosoofiat „naiivse ja rikutud“ pilguga, oleks huvitav näha, kuidas naiivse ja rikutud pilguga vaatleja näeb analüütilist vaimufilosoofiat. Mina selleks kohane arvustaja pole, kuna jagan Möldriga laias laastus samu tausta­eeldusi ja -teadmisi.

1 Mis puudutab analüütilise ja kontinentaalse filosoofia eristust, siis seisneb see minu silmis ennekõike selles, et on võimalik suure tõenäosusega ennustada, kes on need autorid, kellele filosoof ei viita, kui teda kontinentaalse või analüütilise filosoofina identifitseerida. Näiteks analüütiline filosoof viitab väga harva, kui üldse, Deleuze’ile, Derridale või Agambenile, samal ajal kui kontinentaalselt filosoofilt ei ole üldiselt võimalik leida viiteid Davidsonile, Lewisele või Williamsonile.

2 „Rahvapsühholoogia“ viitab siin argiarusaamadele vaimuseisundite kohta.

3 Bruno Mölder, Thomas Nageli mõistlik antihumanism. – Sirp 12. V 2017; Henrik Sova, Meie vaatepunkti mõeldamatus. – Sirp 12. V 2017.

4 Loomulikeks liikideks peetakse filosoofias neid liike, mis vastavad kategooriatele, mis peegeldavad tegelikkuse enda struktuuri.

5 Käesolevast kogumikust välja jäänud kirjutistes on Mölder teinud eristuse, mille järgi osa omadusi on tegelikud, neil on oma päristine olemine, samal ajal kui osa omadusi on „pleonastilised“, s.t nende olemine ammendub vastavate mõistete, mis neid väljendavad, rakendatavusega. Vt Bruno Mölder. Mind Ascribed. Springer, 2010.