Sissevaade vaimufilosoofiasse

Bruno Mölder

Lowe’i arutlus on selge, küsimused põnevad ning peaksid puudutama igaüht, kes on mõtisklenud inimese teadvuse, mõistuse või taju üle.        Tartu Ülikooli Kirjastus on andnud välja sissejuhatava ülevaate vaimufilosoofiast. Ehkki raamat ilmus juba mullu, väärib see kindlasti rohkem tähelepanu, kui talle seni on osaks saanud; sellest kaalutlusest on tingitud ka mu kirjutis, kus püüan ühtlasi selgitada, mida kujutab endast vaimufilosoofia. Kuigi Lowe’i raamatu näol on tegemist esmajoones kõrgkooliõpikuga, on õpikulikkust seal nõnda vähesel määral, et selle võiksid  kätte võtta ka need, kes muidu õpikute vastu huvi ei tunne. Arutlus on selge, küsimused põnevad ning peaksid puudutama igaüht, kes on mõtisklenud inimese teadvuse, mõistuse või taju üle. Ühtlasi on tõlge õnnestunud, võõrsõnadega pole liialdatud. Viimastele on võimalust mööda eelistatud omakeelseid vasteid.

Positiivne on ka see, et kui autor viitab mõnele raamatule või artiklile, mis on tõlgitud ka eesti keelde, siis on lisatud vastav viide. Vigu  mulle silma ei hakanud, erandiks on ebatäpne viide leheküljel 276, millest osa sobiks paremini 279. leheküljele.     

Mis on vaimufilosoofia?

Enne kui saab öelda, mille poolest erineb Lowe’i sissejuhatus teistest sissejuhatustest vaimufilosoofiasse (ning neid ei ole vähe!), tuleks määratleda, mis see vaimufilosoofia üldse on. Lowe’i enda sõnul on vaimufilosoofia „kogemuse subjektide filosoofiline uurimine: mis nad on, kuidas nad saavad olemas olla ja kuidas nad on seotud ülejäänud maailmaga” (lk 18). Arusaamaga, et vaimufilosoofia uurib  kogemuse subjekte, võib muidugi vaielda, ent ühtlasi ei tohiks unustada, et sellest märkimisväärselt paremat vaimufilosoofia määratlust on raske anda. Võiks ju arvata, et selleks piisab „vaimse” ühesest määratlemisest ning seejärel saaks öelda, et vaimufilosoofias käsitletakse nõnda määratletud vaimseid nähtusi.

Paraku ei ole sellist ühest tunnust leitud, kuivõrd vaimunähtused hõlmavad endas vägagi erinevaid seisundeid. Väljapakutu (näiteks vaimunähtuste  vahetu tunnetatavus või nende intentsionaalsus ehk võime käia millegi muu kohta) ei ole omane kõikidele vaimunähtustele. Kes küsib vaimsele omase tunnuse järele, on juba hakanud tegelema vaimufilosoofiaga. Ehkki raamatukogude kataloogides lisatakse vaimufilosoofia alla mitmesuguseid parateaduslikke väljaandeid, ei uurita vaimufilosoofia raames sugugi vaimude loomust ega nende väljakutsumist. Tegemist on hoopis  filosoofilise katsega mõista seda, mis on vaimunähtused. Vaimunähtuste all peetakse silmas eelkõige uskumusi, soove, mõtteid, tajumusi, mida kokkuvõtvalt (ning ilma sügava metafüüsilise tagamõtteta) nimetatakse „vaimuseisunditeks”. Tänapäeva vaimufilosoofide üheks põhiliseks küsimuseks ongi see, kuidas sobivad vaimuseisundid oma erinevates esinemisvormides naturalistlikult mõistetud maailmaga. Naturalistlikult käsitatava  maailma all peetakse silmas sellist maailma, kus on võimalik kooskõlas teadusliku maailmapildiga ning üleloomulikele nähtustele toetumata seletada kõike, mis seletust vajab.

Ehkki Lowe’i käsitlusest kumab kohati läbi tema dualismieelistus, on vaimufilosoofid, mõnede silmapaistvate eranditega muidugi, siiski enamjaolt materialistlikul positsioonil. Kuigi vaimunähtusi uurivad ka näiteks  psühholoogid ja kognitiivteadlased, on filosoofilisel lähenemisel vaimule oma spetsiifika. Filosoofia pöörab rohkem tähelepanu mõistetele ning üritab jõuda üldkehtivate tulemusteni aprioorsel viisil, konkreetsetest eksperimentidest sõltumatult. Ent vaimufilosoofias on rõhk mõisteanalüüsilt nihkunud üle teooriatele. Nimelt käib põhiline arutelu filosoofiliste küsimuste vastuseks esitatud teooriate üle ning mõistagi hinnatakse neid  teooriaid ka selle alusel, kuivõrd heas kooskõlas on need empiiriliste andmetega. Seega võib piir vaimufilosoofia ja näiteks kognitiivse psühholoogia vahel kohati ähmastuda; mitmed vaimufilosoofid nimetavadki end kognitiivteadlasteks ning on hästi kursis teaduse uusimate tulemustega. Päris ära see piir siiski ei kao, kas või seetõttu, et filosoofilised teooriad on palju üldisema iseloomuga kui psühholoogia omad. Ühest küljest võib seda  pidada nende puuduseks, kuivõrd selle tõttu kannatab nende ühilduvus empiiriliste andmetega. Teisest küljest aga pakub filosoofiline teooria empiirilisest teooriast tublisti globaalsema vaatevinkli kogu teemale ning toob esile olulisi eristusi, mis võivad muidu varju jääda.   

Vaimufilosoofia kui analüütilise filosoofia haru

Kui püüda vaimufilosoofiat iseloomustada nn vormiliste tunnuste alusel, siis ei saa jätta rõhutamata, et vaimufilosoofia kui filosoofia haru on üks peamiselt analüütilise filosoofia populaarsetest esinemisvormidest. Analüütilises  filosoofias on filosoofia harustumine väga levinud nähtus, see eeldab piisavat hulka autoreid, kes arutlevad enam-vähem samade mõistetega ühe ja sama probleemistiku üle. Ka kontinentaalses filosoofias, kui lähtuda sellest mitte eriti õnnestunud eristusest, on autoreid, kes on arutlenud teemadel, mis oma sisult võiksid kuuluda vaimufilosoofia huviorbiiti, kuid senini pole nende mõju vaimufilosoofiale olnud märkimisväärne. Alles viimasel  aastakümnel on analüütilised vaimufilosoofid saanud järjest teadlikumaks vastavatest kontinentaalfilosoofilistest käsitustest, kus keskendutakse teadvusele ja selles ilmnevatele fenomenidele. Sellise arengu üheks põhjuseks on kindlasti teadvuse probleemi populaarsuse plahvatuslik kasv vaimufilosoofias ja kognitiivteadustes üheksakümnendatel aastatel. Kuni möödunud sajandi viiekümnendate aastateni oli psühholoogias valdav biheivioristlik hoiak ning igasugused teadvuse uurimise katsed põlati ära introspektsionismina, mille usaldusväärsust ja kehtivust on võimatu kontrollida.

Samasugust suhtumist võis kohata ka vaimufilosoofias, kus üritati vaimunähtusi seletada füsikalistlikult (laias laastus füüsikalise maailmapildi piirides), olgu siis biheivioristlikult, vaimunähtusi käitumisele ning käitumiskalduvustele taandades; materialistlikult, vaimunähtusi ajuseisunditega samastades, või  funktsionalistlikult, vaimuseisundeid stiimulsisendit ning käitumuslikku väljundit vahendavate siseseisunditena käsitades. Ilmnes, et kõigi selliste lähenemiste puhul tekib, vähemalt esmapilgul, tõsiseid raskusi teadvustatud kogemuse ja teadvuse kui sellise hõlmamisega. Nimelt ei ole sugugi ilmne, miks peaks kohasel viisil käituv või sobiva ajuga või asjaomaseid funktsionaalseid rolle kehastav olend teadvusel olema. Seesugune kimbatus tõstiski  teadvuse problemaatika vaimufilosoofide töölaual kõige pakilisemate asjade hunnikusse. Kontinentaalsest filosoofiast (eelkõige lähtuvalt Husserlist, Sartre’ist ja Merleau-Pontyst) on esile kerkinud ka selline lähenemine nagu fenomenoloogiline vaimufilosoofia, millel on ühispind nn peavoolu ehk traditsioonilise vaimufilosoofiaga täiesti olemas, ehkki keskendutakse mõnevõrra teist laadi teemadele (ihulisus, teadvuse struktuur, ajateadvus,  intersubjektiivsus). On huvitav tõdeda, et kõige otsesema silla kaht tüüpi vaimufilosoofia vahel rajavad empiirilised uuringud, millele pakutakse traditsiooniti erinevaid filosoofilisi tõlgendusi.

Julgen ennustada, et tulevikus toimub traditsioonide ühildumine ja ühtsustumine. Arvatavasti saavad fenomenoloogilise vaimufilosoofia teemadest peavoolu vaimufilosoofia alaprobleemid. Traditsioonilised vaimufilosoofilised küsimused (millega  võib tutvuda näiteks kõnealuse õpiku kaasabil) jäävad muidugi püsima, ent võib loota, et ka peavoolu vaimufilosoofid hakkavad oma mõisteliste ning loogiliste mõistatuste kõrval pöörama senisest rohkem tähelepanu ka elavale kogemusele ning selle struktuuridele. 

Vaimufilosoofia küsimused

Ent millised siis on need vaimufilosoofia traditsioonilised küsimused? Nagu juba vihjatud, on keskseks küsimuseks vaimse roll materiaalses maailmas. Selle üks põhilisi väljendusi on klassikaline keha-vaimu probleem, küsimus sellest, millises vahekorras on vaimuseisundid ning kehaseisundid, näiteks ajuseisundid. Kuid teatud mõttes ilmneb see probleem ka  kahe suure teemaringi näol: vaimse põhjuslikkuse probleem ning teadvuse filosoofiline probleem. Mõlemal juhul on tegemist ülesandega selgitada, kuidas saab materiaalses maailmas olla võimalik nimetatud vaimne omadus. Teadvus tekitab raskusi, kuna vaimuseisunditele on omased ka niinimetatud meelelised kvaliteedid, olla mingis vaimuseisundis on ühtlasi midagi tunda teatud kvalitatiivsel moel. Küsimus on selles, kuidas seda käsitada tuleks, ning paljud filosoofid on leidnud, et olemasolevad käsitused ei ole võimelised teadvust ning selle kvaliteete hõlmama. Vaimse põhjuslikkuse probleem on küsimus, kuidas saavad vaimuseisundid avaldada mõju füüsilisele maailmale. Lähtutakse igati mõistlikust eeldusest, et protsesse füüsilises maailmas saab mõjutada ainult see, mis on ka ise füüsiline. See aga seab olulise kitsenduse vaimuseisundite käsitamisele: nimelt, kui tunnistada,  et vaimne saab põhjustada, siis peab vaimne olema mingis olulises suhtes füüsiline või materiaalne. Peale nimetatud teemade on üheks vaimufilosoofia keskseks valdkonnaks intentsionaalsus. Vaimuseisundil on sisu ning tänu sellele saab see käia millegi kohta, seda esitada. Filosoofiliseks probleemiks on seletada, mis annab vaimuseisundile võime midagi esitada. Ühtlasi vaieldakse ka selle üle, millised faktid  sealjuures olulist rolli mängivad: kas sisu on määratud ainult isikusiseste faktidega või on oma osa ka isikuvälistel asjaoludel?

Need teemad kuuluvad iga vaimufilosoofia sissejuhatuse juurde. Mõnedes õpikutes, näiteks väga hea Jaegwon Kimi õpik, nendega peamiselt piirdutaksegi, ent käsitletakse seeeest neid väga põhjalikult. Lowe’i õpik eristub teistest vaimufilosoofia sissejuhatustest selle poolest, et siin on hõlmatud palju laiemat  teemade ringi. Arvestades asjaolu, et selle raamatu võimalik laiem lugejaskond Eestis huvitub pigem mitmekesistest vaimuga seotud probleemidest kui soovib süvitsi tungida vaimufilosoofia põhiküsimustesse, võib just selle õpiku tõlkimiseks väljavalimist pidada põhjendatuks. Niisiis, lisaks nimetatud teemadele on selles raamatus käsitletud üsna suures, vaimufilosoofia sissejuhatuse suhtes isegi üllatavalt suures mahus aistingute ning taju teooriaid.  Lugejas peaks kindlasti huvi äratama mõtlemise ja keele teema ning ülevaade tehisintellekti filosoofilistest probleemidest. Üllatusi võib pakkuda ka tutvumine psühholoogiliste katsetega inimese ratsionaalsuse kohta ning isikusamasuse probleem. Viimase näol on tegemist küsimusega „mis tagab isiku samasuse läbi erinevate ajahetkede?”, mis igapäevaelus meid eriti ei puudutagi, küll pakuvad selleks põnevat kaasaelamist mitmesugused ulmelised mõtte-eksperimendid. Lisaks teeb Lowe’i raamat väikese ekskursi teofilosoofiasse või toimimisteooriasse, mis kuulub vaimufilosoofiasse seeläbi, et küsimus tegevuse loomuse kohta on osalt vaimufilosoofiline küsimus kavatsuste iseloomust.

Puudutamata ei jää ka tahtevabaduse küsimus: kui ajuprotsessid on füüsiliste protsessidena täielikult determineeritud teiste füüsiliste protsesside poolt, siis kuidas saavad meie teod ja otsustused  olla vabad? Lowe’i raamat ei pürgi lõplike lahenduste poole. Pigem vastupidi. Raamatu lõpetab tõdemus, et „teame iseenda kohta vähem, kui oma uurimistöö algul oskasime arvata” (lk 315). Ehkki selle hinnangu tõepära sõltub meie optimismi määrast enne raamatu avamist, ei maksaks arvata, et vaimufilosoofia vähendab meie teadmisi vaimu kohta. Pigem laseb ta neil paista uues, süsteemsemas valguses ja  näitab, kuidas pealtnäha süütud teoreetilised valikud võivad endas kätkeda filosoofilisi eelhoiakuid. Ning seetõttu võib täiesti nõus olla Lowe’i lõppjäreldusega samal leheküljel, et vaimufilosoofia on tähtis „korrektiivina tollele enesega rahulolule, mis sageli iseloomustab nii argimõtlemist vaimu üle kui ka empiiriliste psühholoogide ja kognitiivteadlaste teoreetilisi eeldusi”.