Sisyphos tuhamäel

Kuidas ka maailm ei muutuks, Eesti karistuseks on igavene põlevkiviorjus.

KAAREL TARAND

Kõik Eesti peaministrid Tiit Vähist (1995) alates peavad kibedasti kahetsema, et nende juhtimise all on valitsus teinud Eesti elektrimajanduse arengu suunamisel arvukalt väärotsuseid ega ole tuhamäe nõlvast kaugemale maailma vaadanud. Praegust kurssi vaadates jääb patukahetsust järgmistelegi ning Eesti rahvas peab aina vähem veenvate põhjenduste saatel oma äriliselt ja poliitiliselt mõttetuks muutunud põlevkivienergeetikat veel aastaid kaasa vedama nagu sunnitööline jalapommi.

Tiit Vähi ja Mart Siimann jätsid sõlmimata Narva elektrijaamade erastamislepingu USA taustaga investorile enne sajandivahetust ja Vähi sõnul väga headel tingimustel. Läbirääkimiste käigus Eestile kehvemaks kujunenud tingimustel jättis lepingu sõlmimata ka Mart Laar. Elektrijaamade vähemusosaluse müügist sai üks Laari valitsuse lagundanud põhiteemasid ja Euroopa Liiduga liitumise eelne aeg ei olnud suurtehinguteks ka muidu soodne, sest energeetika peatükis otsustati endale kaubelda põlevkivi jätkuvaks kasutamiseks eritingimusi. Kui läinuks teisiti, ei oleks Ida-Virumaa kaevurid ja energeetikud enam ammu valitsuse, vaid eraettevõtte mure. Võimalik, et see tähendanuks pankrotte, šokiteraapiat ja ehk ka mingeid töölisrahutusi, kuid see kõik oleks nüüdseks üle elatud ning valitsus ei seisaks järjekordse kiiret hädalahendust vajava probleemi ees.

Eesti sai ELiga liitumisel elektri tootmise ning jaotamise kaasajastamiseks pika üleminekuaja, kuid paraku kasutasid nii Juhan Partsi kui ka Andrus Ansipi valitsused seda aega valesti. Nad teadsid, et Euroopa Liit tähendab vaba turgu, kus põlevkivist elektri tootmine on igal juhul konkurentsivõimetu ja energiajulgeolek (rahvus)riigi kaupa kaotab ühisvõrkude ja vaba kauplemise tõttu oma tähenduse. Ka ELi energia- ja kliimapoliitika suundumused olid pika aja peale ennustatavad. Sellest hoolimata tehti suured investeeringud põlevkivist elektri tootmisse. Ansipi ja Partsi suurte vigadena lähevad kirja ka loobumine Eesti gaasivõrgu ühendamisest Nord Streami trassiga, vähene pühendumus tuuleenergia arendamisele, tipukoormusi toetavate maagaasil töötavate elektrijaamade ehitamata jätmine, mis olid võimalustena mullu aegunud elektrimajanduse arengukavas aastateks 2008–2018 kenasti kirjas. Lõpuks detailina ka see, et kui kümnendi eest hakati tõsimeeli kaaluma tuumajaama võimalikkust, siis jäeti maksumaksja kulul välismaale tuumateemat tudeerima saatmata kümned noored, kelle kompetentsusele toetudes saanuks nüüd moodsaima põlvkonna tuumajaama rajamise rehkendust teha.

End ise roheliseks pidava Jüri Ratta eelmise valitsuse kontole jääb fakt, et 2017. ja 2018. aasta olid Eestis üle kümnendi esimesed, mil elektritootmisse ei lisandunud ühtki megavatti tuuleenergia tootmise võimsust. Mujal maailmas pole tuuleenergia buum vaibunud ning terve eelmise aasta ajakirjandus on täis autoriteetsete organisatsioonide aruandeid, mis kinnitavad, et tuuleenergia on praegu turul jäädavalt odavam kui fossiilkütustega toodetu ning seda ilma toetusmeetmeteta. Püüd ajada põlevkivi võistlusvõimetus Euroopa kliimapoliitika süüks, nagu seda teeb rahandusminister Martin Helme, pole muud kui täielik asjatundmatus. Uute tehnoloogiate hinnalangus piisava mastaabi saavutamisel on üldine seaduspärasus, mitte tuulegeneraatorite erand.

Ühest küljest on õigus Andres Tropil, kes 11. VI Postimehes adekvaatselt selgitab, miks ei saanud CO2 kvoodi hinda kümnendi peale täpselt prognoosida. Teiselt poolt on Euroopa Liidu poliitilised suundumused pikaajaliselt kindlad ja seatud eesmärgid saavutatakse varem või hiljem. Roheliste toetuse kasv nii Euroopa Parlamendis kui ka Lääne-Euroopa suurtes riikides, samuti kliimaküsimuste tähtsuse tõus avalikus arvamuses läbi kümnendi olid kindlad signaalid, et energiapoliitikas otsuste suund ei muutu.

Riiklik kaevandamistasu ja üle-euroopaline CO2 tonnihind ei käi ühte jalga. Põlevkivist elektritootmist ei teeks aga võistlusvõimeliseks ka nende mõlema puudumine.

Energiapoliitika vallas käituvad me valitsused järjepidevalt kuidagi skisofreeniliselt. Võrguühenduste (olgu tegu elektri või gaasiga) alal tehakse arukat tööd, et vabaturg saaks toimida tõrgeteta ning kõik tootjad-tarnijad osaleda ausas võistluses. Selle juures on aga kuskile kaotsi läinud teadmine, et põlevkivi on sel turul paratamatult konkurentsivõimetu, mis sellest, et me oma asjatundjad ja aktivistid sellest faktist meedia kaudu valitsusele regulaarselt teada annavad – ja nii juba terve inimpõlve. Ja nagu ikka, kui häda käes, ilmub platsile tavapärane kahtlusalune. Venemaa vari on tumestanud energiapoliitilist mõtlemist kogu me iseseisvuse aja, kuigi julgeolekumeeste paberites pakutud stsenaariumid ei ole kunagi realiseerunud. Ei ole Venemaa meilt võtnud elektrit ega gaasi. Ja kuidas saaksid Putin ja Gazprom Eestit šantažeerida, kui ostaksime oma gaasiturbiinidele maagaasi suurt Saksamaad varustavast torujuhtmest, meil oleks ühendus Soomega ning lisaks Leedu omale ka kohalik LNG-terminal? Täpselt sama käib elektrivarustuse kohta. Jutt, et keegi saab teispool Narva jõge lihtsa kangiliigutusega võtta me võrkudest sageduse, on unenägude vallast.

Nüüd on Venemaa pattude hulka lisandunud odava kvoodikuluta, kuid Taavi Veskimäe kinnitusel ka keskkonnasäästliku elektri müük meie võrgus. See on sisuliselt valitsuse etteheide kõigile elektritarbijatele, kes ostavad elektrit soodsaima hinna alusel, mitte patriotismist võistlusvõimetule saastamisele peale makstes. Kui tagasi mõelda, siis valitsused on NRG-päevist saadik muudkui võidelnud tarbijale soodsa elektrihinna eest ja tänu ELi vabaturu reeglitele on see olnud ka tulemuslik. Oma konkurentsivõimetu ettevõtte heaks inimestelt nüüd otse või kaudselt lisaraha võtmine aga selle poliitikaga kokku ei käi.

Alatiseks on meiega ka Ida-Virumaa sotsiaalprobleemid, mille finantseerimine on teadagi kogu elanikkonna kohus, sest muidu ju algatab Venemaa seal infooperatsioonid, massirahutused ning koguni Eestist lahkulöömise. Peaminister Ratas lisas nendele udujuttudele oma pärli, kui selgitas riigikogu infotunnis, et kuna me (ehk ülejäänud Eesti elanikud) röövime Ida-Virumaalt nende põlevkivi kasutades keskkonna, tervise ja elukvaliteedi, siis peaksime ressursitasuna kogutud raha ka idavirulastele tagasi andma. Millal sai põlevkivi Kirde-Eesti enamjaolt sisserändajatest rahvastiku omandiks, pole mulle teada. Keskkonnatasude seadus ei näe ette kogutud raha kasutamist regionaal- või sotsiaalprojektideks ning see tasu (nagu ka kvoodikulu) sisaldub tootja lõpphinnas, mistõttu on korrektne öelda, et keskkonnatasu ei maksa mitte ettevõte, vaid elektritarbijad.

Põhimõtteliselt kavandab valitsus pikaajalise probleemi järjekordse ajutise lahenduse tarvis (mis pole lahendus) kõigi elanike taskust raha võtma minekut. Ida-Virumaal ja Põhjaranniku lehes võidakse ju väita, et põlevkiviäri on tootnud riigile miljardi jagu dividende, muud maksud lisaks. Teistpidi vaadates võib sama hästi väita, et miljard või enam investeeringuid perspektiivitusse ettevõttesse on kõik korstnasse kirjutatud kahju, vigaste poliitiliste otsuste hind.

Maksimaalse tööhõive ja kiire palgakasvu tingimustes on töötukassa tänavuse eelarve tulupoolele planeeritud 567 miljonit eurot. Maksumaksjad on sinna kuhjanud piisavalt raha, et finantseerida Eesti Energia potentsiaalsete koondatute kõik probleemid. Isegi juhul, kui valitsus ei suuda loobuda järgmiste õlivabrikute unelmatest, ei vajaks need mõne aasta pärast käivitumisel kaevureid, kelle asemel töötavad kaevandustes robotid. Seega on lubamatu kaevurite ajutine aastateks reservi arvamine, jättes neile petliku lootuse, et nad pääsevad kunagi olude paranedes kaevuritööle tagasi. Lahendus on ümberõpe ja elukohavahetus, sest Tallinnas ja Harjumaal ootab ligi 10 000 täitmata töökohta.

Ida-Virumaa elanikkond on 29 aastaga vähenenud 222 000-lt 136 000ni ehk 38,6% võrra ja keskmises tempos 3000 inimest aastas. Rahvastiku vanuselist jaotust silmas pidades ennustan, et järgmise kümnendi vältel see tempo püsib ja aastal 2030 elab maakonnas alla 100 000 elaniku, neist suurem osa pensionärid, sest suurim rühm idavirulasi on praegu vanuses 55–69 aastat (kokku 35 000). Valitsuse ees on valik, kas juhtida ja rahastada ümberõppe ja ümberasustamise protsessi ning teha kõik endast sõltuv tulevikuenergeetikasse investeerimiseks või matta veel üks miljard põlevkivi „konkurentsivõimesse“ ja regiooni sotsiaalprobleemidesse nagu musta kaevandus­auku. Pole ju raske valida!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht