Skepsis demokraatia suhtes

ERO LIIVIK

Eelmisel aastal ilmus kaks demokraatia­teemalist raamatut, milles esitatud sõnumi ümber käiv poleemika ei näita vaibumise märke. USA Georgetowni ülikooli poliitikafilosoofia professori Jason Brennani aplombika teose „Demokraatia vastu“1 tõlge ilmus alles mõni kuu tagasi Saksamaal. Samuti andis autor ajakirjale Der Spiegel mahuka intervjuu.2 Belgia kultuuriajaloolase, arheoloogi ja publitsisti David van Reybroucki poleemiline lühitraktaat „Valimiste vastu“3 on samuti Euroopas tugeva vastukaja saanud.

Jason Brennani arutlused tõukuvad järgmistest väidetest: 1) valdaval enamikul inimestest puuduvad poliitika kohta elementaarsedki teadmised või on nad hoopis valesti informeeritud, 2) mõningatel inimestel on siiski rohkem teadmisi kui teistel – poliitikateadmisi omandama motiveerib vaid isiklik huvitatus, 3) enamik inimesi suhtub poliitilisse informatsiooni kallutatult, nii et see tugevdab nende ideoloogilist maailmavaadet ja 4) enamik poliitikas osalevaid aktiivseid inimesi on „tõsiusklikud“, kes vaid harva suhtlevad vastupidiste vaadete omajatega ega mõista, miks need ei nõustu.

Enamik inimesi on kääbikud

Brennan jagab kodanikud vastavalt nende poliitikahuvile ja -teadmistele kolmeks rühmaks (ideaaltüübid või arhetüübid): kääbikud (Hobbits), huligaanid või pahad poisid (Hooligans) ja vulcanlased (Vulcans). Kääbikud on poliitika suhtes enamasti rumalad ja ignorantsed. Neil puuduvad kindel arvamus ja ka teadmised enamiku poliitiliste küsimuste kohta, sageli ei ole neil üldse mingit arvamust. Kääbik on keskendunud üksnes oma elule, suure poliitika üle nad pead ei vaeva. Huligaanid on poliitika tulised fännid, kellel on kindel maailmavaade. See rühm on kõige suurem poliitilise info tarbija, kuid võtab seda vastu valikuliselt läbi isikliku filtri. Kõik, mis erineb, räägib vastu või kõigutab nende maailmapilti, heidetakse kohe kõrvale. Huligaanid propageerivad pidevalt oma tõdesid ning manavad maa põhja konkurendid. Loomulikult kuuluvad siia kõik regulaarsed valijad, poliitilised aktivistid, parteilased ja poliitikud.

Vulcanlased on poliitikast ratsionaalselt mõtlev vähemus. Nad põhjendavad oma vaateid sotsiaalteaduslike ja filosoofiliste argumentidega ning mõistavad ka vastandpoolustel olevaid seisukohti. Nende huvi poliitika vastu on kiretu. Brennan ütleb, et päris puhtaid tüüpe ei esine ning on nii liberaalseid, sotsialistlikke kui ka konservatiivseid kääbikuid, huligaane ja vulcanlasi. Autori sõnul on tegelikkus aga selline, et enamik ameeriklasi on kas kääbikud või huligaanid (või segu mõlemast), pool kõigist hääletajatest paratamatult kääbikud. Tuleb lisada, et ühiskondliku rumaluse leviku juures ei ole vähetähtis ka haridussüsteemi allakäik, kuna koolide õppekavades vähendatakse pidevalt ühiskonda mõtestavaid aineid.4 Avaliku arvamuse kujunemisel on peatähtsus aga meedial – kui majandusliku eliidi omanduses olevad tabloidid toodavad kõmu- ja libauudiseid, ei saagi tagajärjeks olla muud kui äralollitatud rahvas.

Demokraatiat piirava valitsuse toetajate meeleavaldus Varssavis.

Alik Keplicz / AP / Scanpix

Rahvas kui armee ilma kindralita

Erinevalt van Reybrouckist ei pane Brennanit muretsema poliitilise aktiivsuse langus, tema arvates ongi seda parem, mida vähem inimesed poliitikas kaasa löövad. Las võtavadki osa vaid need, kes on selleks motiveeritud või autori meelest piisavalt arukad. Pealegi ei ole üksikisiku osalemise tähtsustamisel ka suuremat mõtet, kuna tal puuduvad võimalused midagi mõjutada. Esindusdemokraatias on võim ebaühtlaselt jagatud, kirjutaja arvates võrdub USAs tema hääle kaal (legal voting power) umbes suhtega 1/210 000 000. Brennan tunnistab, et ei ole hääletamas käies suutnud mõjutada ühtegi poliitilist otsust või seaduse vastuvõtmist.

Demokraatiat peetakse küll paremaks kui diktatuuri – selles mõttes on hääletamisel sotsiaalpsühholoogiline efekt olemas, kuna tugevdab meie-­tunnet, kuigi mitte konkreetse indiviidi jaoks (sest tema häälest ei olene midagi). Autori lahenduseks on juurutada demokraatia asemele epistokraatia („teadmistel põhinev hääletamine“), see tähendab möönda, et kuna inimesed on poliitilise kompetentsuse poolest ebavõrdsed, siis tuleks elimineerida rumalate õigus valitsemises kaasa rääkida. Mõte pole uudne, viimati oli pärast Brexitit kuulda üleskutseid võtta teatud kodanikurühmadelt üldse hääleõigus ära.

Brennani positsioon läheneb siin eliiditeooriale. Näiteks üks selle klassikutest, Vilfredo Pareto on väitnud, et rahvas ise ei ole iseseisvaks tegutsemiseks võimeline, see on nagu armee, millel puuduvad juhid. Rahva võimaluste kohta poliitikas osaleda esitas ta järgmise skeemi: tähistagem võimul olev eliit kui A ja selle vastu tõusnud sotsiaalne element, kes soovib A välja vahetada (kontraeliit) kui B ning rahvast tähistagu C. C ehk rahvas omandab tähtsuse alles siis, kui B on asunud A vastu võitlusse. Tavaliselt on see just B, kes asub rahvast juhtima ja organiseerima, kuna A tunnetab ekslikult oma positsiooni kindlana või asub hoopis C-d halvustama. B võib A välja vahetada nii rahumeelselt, sinna infiltreerudes või vägivaldse konfliktiga, seda C kaasabil. Kui lõpuks asub A asemele B, tekib viimase asemele hoopis uus sotsiaalne element D ning tsükkel algabki uuesti.5

Positivistlik usk mõistuse ja teaduse valitsemisse on üks utoopia vorme. Epistokraatia puhul oodatakse, et poliitika põhineks teadmistel, kuid Pareto kirjutas juba 1909. aastal, et tema kaasajal on suur viga uskuda, et inimesi saab valitseda vaid mõistuse abil, ometi tugineb iga sotsiaalne organisatsioon jõule.6 Brennani lähenemine on siin mõneti vastuoluline, kui ta peab ühelt poolt rahvast ebaoluliseks, siis loeb ta teisalt rahva kõigi probleemide allikaks ja suureks ohuks – kuid autor ei käsitle sama tähelepanuga eliidi rolli ja tähtsust poliitilise protsessi kujunemises.

Esindusdemokraatias on aga oluline poliitilise eliidi tahe, sest rahvas tegutseb eliidi (või kontraeliidi) juhatusel, valitsejate soovituste ja näpunäidete alusel. Parimal juhul annab kodanik iga nelja aasta tagant kellelegi oma hääle (paljud ei käigi valimas), kuid igapäevaselt tegutsevad parteid, parlament, valitsus. Küsimus on aga alati, kas rahva nimel tegutsev (seda „esindav“) eliit arvestab rahva soovide ja huvidega ning millises ulatuses. Brennani pakutud epistokraatia tähendab aga kodanike poliitikast võõrandumise tsükli edasist süvenemist – selline mudel vabastab poliitilise eliidi täielikult vajadusest rahvaga arvestada.

Liisk toob juhuslikkuse

David van Reybroucki arvates tuleb valimisi pidada poliitika fossiilkütuseks – nagu kunagi andis nafta majandusele võimsalt hoogu, nii panid valimised poliitika arenema. Kuid nüüd kujutavad mõlemad endast suurt lahendamist vajavat probleemi. Autor esitab raamatus temaatilise ülevaate demokraatlike institutsioonide kujunemise ajaloost alates Ateenast (462–322 eKr), lõpetades Veneetsia (1268–1797) ja Firenze vabariigiga (1328–1530) ning osa Aragóni kuningriigi (1350–1715) linnadega, kus kasutati liisuheitmist.

Van Reybrouck väidab, et läbi ajaloo on loetud demokraatlikuks meetodiks liisuheitmist, valimisi aga peetud aristokraatlikuks viisiks, kus peale jääb eliidi tahe. Tõesti, üldine valimisõigus tagab hääletusõiguse, kuid häda on selles, et need, kelle vahel valik teha, on juba mingi eelvalikuga kellegi poolt paika pandud. Selliselt on välistatud näiteks vähemuste võimalus oma hääle kuuldavaks tegemiseks või teatud ühiskondlikult tähtsate küsimuste jõudmine parlamendi päevakorda jms.

Van Reybroucki arvates on tal parem plaan välja pakkuda. Nimelt oleks võimalik ühendada arhailine liisuheitmine ja tänapäevased arutleva demokraatia vormid, näiteks James Fishkini kirjeldatud arutluskogu moodustamine. Et arutluskogude tööpõhimõtetest aimu saada, esitab kirjutaja ülevaate viimasel kümne-viieteistkümne aasta jooksul maailma eri paigus läbi viidud projektidest. Nagu näiteks Islandi põhiseaduse assamblee (2010–2012), Iirimaa põhiseaduse konvent (2013), Hollandi kodanike foorum valimissüsteemi muutmiseks (2006) jt.

Samas tunnistab autor, et enamasti ei ole sellised kogud andnud märkimisväärseid tulemusi, neid ei võta tõsiselt kodanikud ega võim. Põhjuseks peab ta negatiivset meediakajastust ja elukutseliste poliitikute vastutöötamist. Ilmselt mõistes oma ettepanekute vähest atraktiivsust poliitilise klassi silmis, soovitab autor kompromissvarianti, kus arutluskogu ja valitud kogu (parlament) töötaksid käsikäes: valitud poliitikud peaksid rohkem arvestama rahva soovidega, samas näevad ka kodanikud vahetult poliitikategemise köögipoolt. Soovitus on hakata asjaga pihta kõigepealt Belgias, kui see õnnestub, näidatakse teed kogu Euroopale.

Kuidas van Reybroucki visiooni hinnata? Tavaliselt esitatakse liisu­demokraatiale järgmised vastuväited7: 1) valitsemine eeldab teadmisi, ülevaadet probleemidest jne, juhuslikul isikul ei pruugi selliseid teadmisi ka kõige parema tahtmise juures leiduda, 2) arutluskogu koostamisel ja töö „suunamisel“ võib esineda manipulatsioone, kogu otsused võivad olla kallutatud, 3) mõned grupid ei pruugi olla esindatud ja 4) ei saa omavahel võrrelda antiik-Ateena või renessansiaegseid riike tänapäevastega.

Siia tuleb lisada veel üks probleem: kui võimupüramiidi legitiimsus põhineb valimistel, siis kui suur legitiimsus on liisudemokraatlikul teel moodustatud esindusorganil? Last but not least: meil on omast käest võtta ka näide, kui Kadrioru lossi jääkeldris algatatud arutluskogu kohalik analoog rahvakogu sumbus 2013. aastal jälgi jätmata. Kui tegemist on vaid poliitilise eliidi teostatud ühiskonna rahustamise ja protestihäälte kanaliseerimisega, siis puudub sellisel aktsioonil mõte, sest poliitika tegemine ei muutu paremaks.

Kas rahvas soovib demokraatiat?

Hiljuti avaldas Pew Research uuringu tulemused, mille kohaselt on toetus demokraatiale kui eelistatud valitsemissüsteemile paljudes peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopa riikides (küsitlus puudutas 18 maad) üsna leige: keskmiselt toetab demokraatiat 49% noortest (vanuses 18–39) ja 44% vanematest inimestest (üle 40). Riikidest enam kui pooles jääb see alla 50 ning ülejäänutes veidi üle 50 protsendi. Vaid Kreekas ja Leedus on toetus demokraatiale üle 60 protsendi. Eestis pooldab demokraatiat 48% noortest ja 44% vanematest.8 Teisalt on toetus mitte­demokraatlikele valitsemisvormidele kõrgem vaid kolmes riigis, sh Venemaal, kuigi tuntaval määral esineb ükskõiksust valitsemisvormi tüübi suhtes.

Kuid vastupidiselt Brennani ja Reybroucki väidetele näitab Pew Researchi uuring, et vastajad (rahvas) usub, et saab valimiste kaudu mõjutada valitsuse tegevust. Tugevam on see seos nende hulgas, kes toetavad ka rohkem demokraatiat. Ometi on muster segane. Näiteks kõige madalamalt demokraatiat pooldavatest serblastest (toetust demokraatiale vaid 25%) peab valimisi mõjusaks lausa 73% vastajaid.9 Muide, Eestis usutakse valimisi mõnevõrra vähem kui mujal Kesk- ja Ida-Euroopas. Oleme siin tagantpoolt neljandad, valimiste jõudu usub meil 57%, aga ei usu 41% küsitletutest. Uuring toob välja ka huvitava seose, kus oma elus religiooni tähtsaks pidavad vastajad usuvad ka enim valimiste efektiivsusesse. Üldiselt skeptiliseks peetud eestlased on selle näitaja osas tabeli viimased. Vastus alapealkirjas esitatud küsimusele kõlaks seega järgmiselt: jah, ligikaudu pool rahvast soovib meil demokraatiat, usub ka valimiste mõju, alternatiive demokraatiale tahaks aga kolmandik inimesi, arvestatav hulk inimesi on ükskõiksed.

David van Reybrouck väidab, et meie kaasaja demokraatia kriisis („demokraatiast väsimise sündroom“) on peamiselt süüdi valimised, õigemini nende halb korraldus, millega kaasuvad permanentne kampaania, meedia pahatahtlik ärakasutamine, valitud ei soovi (või ei suuda) täita antud lubadusi või saavad võimule ebakompetentsed juhid, keda ühiskonna enamus ei pea legitiimseks jms. Tagajärjeks üha enam poliitilistest protsessidest võõranduvad kodanikud, rahulolematus ning lõpuks hakkavad levima demokraatiavastased meeleolud. Kui vaadata Pew Researchi uuringu tulemusi, siis paistavad van Reybroucki tähelepanekud paika pidavat.

1 Jason Brennan. Against Democracy. Princeton University Press, Princeton ja Oxford, 2016.

2 Jason Brennan, Gegen Demokratie, Ullstein; intervjuu Der Spiegel 14/2017, Die Wähler sind Hobbits, 38–40.

3 David van Reybrouck. Against Elections. The Case of Democracy. The Bodely Head, London 2016.

4 Vt Tiiu Kuurme artikkel, leitav: http://arvamus.postimees.ee/3977369/tiiu-kuurme-korgharidust-kiputakse-taandama-vaid-majanduse-teenriks?_ga=2.217559377.617019577.1496690407-1866056455.1490967045

5 Vilfredo Pareto, Sociological Writings, 1966, lk 134–135.

6 Pareto, samas, 157.

7 Ilya Somin, Can „sortition“ sort out the probleem of political ignorance? The Washington Post, 15. VI 2016. https://www.washingtonpost.com/news/volokh-conspiracy/wp/2016/06/15/can-sortition-sort-out-the-problem-of-political-ignorance/?utm_term=.eec50e3ace57

8 http://www.pewresearch.org/fact-tank/2017/06/08/tepid-support-for-democracy-among-both-young-and-old-in-central-and-eastern-europe/

9 http://www.pewforum.org/2017/05/10/democracy-nationalism-and-pluralism/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht