Sõda ja rahu Balti mere piirkonnas*

Ilma Venemaata seisaksid eurooplased silmitsi üsna „häiriva“ olukorraga, kus Euroopasse ei oleks jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat riigipõhist ohtu Euroopa stabiilsusele.

PERTTI JOENNIEMI

Proovides kujutleda Balti mere regiooni tulevikku, on mu lähtepunktiks tuleviku põhimõtteline ennustamatus. Mõni ajastu (nt külma sõja aeg) võib olla üsna stabiilne, aga siis hakkab olukord järsku muutuma ja esile tulevad täiesti uued asjaolud. Nüüdseks on blokisüsteem (idabloki ja läänebloki vastasseis) lagunenud ja ka riikidevaheliste sõdade võimalikkus vähenenud; vähemalt on keeruline osutada konfliktidele, mis oleksid piisavalt tõsised, et põhjustada poliitilise võimuvõitluse eskaleerumist sõjaks.

Mõned suundumused on siiski märgatavad. Võiks väita, et oluline muutus, mis mõjutab ka Balti mere piirkonda, on riikide muutumine võistlusriikideks. Riikide tähendus ilmneb selles kontekstis ennekõike koostöös, aga ka võistluses teiste riikidega ning suhestumises rahvusvahelise turu mõjuteguritega. Võistlusriikideks muutumisel määravad õnnestumised või läbikukkumised põhijoontes riikide rahvusvahelise tähtsuse, staatuse, aga ka laiema tähenduse.

Laiemalt võttes tähendab see, et rahvusvaheliste suhete loomuses on toimumas sügav muutus, mis mõjutab tugevalt seda, kuidas riigid on konstitueeritud, mis on riigid ning kuidas neid mõistetakse. Lühidalt, autonoomsuse, suveräänsuse ja iseseisvuse ihaldamise ajajärk on mööda saanud. Riigid peavad üha enam keskenduma koostööle ja integratsioonile, et nad suudaksid toimida viisil, mis säilitaks nende tähtsuse teiste rahvusvahelisel areenil oluliste faktorite suhtes ja võimaldaks teistel riikidel neid tunnustada.

Tundub, et mõned riigid suudavad nende muutustega arvestada, teiste jaoks on see olukord aga liiga keeruline. Mõnel juhul, nt Eesti puhul, on tagajärjeks lõhestunud identiteet. Ühelt poolt tunneb Eesti uhkust selle üle, et suudab uues digitaalses maailmas esile tõusta ja kuuluda tehnoloogiliselt kõige arenenumate riikide hulka, teiselt poolt põhineb riigi enesetaju vägagi traditsioonilisel ettekujutusel välisvaenlasest ja ohutundest, mida toidab Venemaa. Teisisõnu, Eesti defineerib end kahe diskursuse kaudu, mis on kvalitatiivselt erinevad ja omavahel konfliktis. Eestil on üks jalg võistlusriikide maailmas, teine aga on jäänud traditsioonilisse poliitvõimu maailma.

Tagasi sõjariikide juurde?

Siinjuures on oluline, et muutus rahvusvaheliste suhete laadis tähendab ka sõdivate riikide ajastu lõppu. Euroopas leidis viimane poliitvõimude sõda (power political war) aset rohkem kui pool sajandit tagasi, kui Nõukogude Liit koos mõnede teiste Varssavi pakti maadega Tšehhoslovakkiat ründas. Muidugi on aset leidnud mitmeid sisekonflikte, mis on pöördunud sõjategevuseks, kuhu on sekkunud ka välised jõud. Nende hulka kuuluvad Jugoslaavia lagunemisele järgnenud sõjad 1990. aastatel ja Gruusias 2008. aastal. Samasse kategooriasse kuulub ka Ida-Ukrainas 2014. aastast peetav sõda. Balti mere piirkonnas pole peale teist maailmasõda – mis leidis aset rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi – toimunud ühtegi sõda.

Võistlusriigi kodaniku identiteet on põhimõtteliselt tarbija identiteet. See ei kõla teab mis ülevalt, võrreldes võimaliku sõjaolukorra draamaga, mis pakub kogemiseks midagi tõesti kindlat ja tähenduslikku.

Pixnio

Sellegipoolest võib täheldada, et enamasti ei jaga riigid arusaama, nagu kuuluksid riikidevahelised sõjad möödunud ajajärku. Sõjale orienteeritud riigid ei ole muutumas teisejärguliseks minevikujäänukiks ka praegusel perioodil, mil riikidest saavad üha suuremal määral võistlusriigid. Vastupidi, sõjale orienteeritud riigitüüp näib kindlalt edasi püsivat. Näiteks hiljuti Stokholmi rahu-uuringute instituudi avaldatud informatsiooni kohaselt ületab praegune sõjaliste kulutuste määr 1988. aasta külma sõja lõpu taset.

Lähemalt vaadates näeme, et pärast külma sõja lõppu sõjaliste küsimuste roll taandus, aga on nüüd jõudnud taas juhtpositsioonile. Näiteks Rootsi, mis põhimõtteliselt loobus kohustuslikust väeteenistusest, on nüüd mingil määral endise süsteemi juurde naasnud ja suurendas hiljuti olulisel määral militaarkulutusi. Sama on juhtunud mitmetes Euroopa riikides. Huvitava juhtumina torkab Taani: see riik põhimõtteliselt loobus pärast külma sõja lõppu oma territooriumi kaitsmisest ja investeeris selle asemel sekkuvjõudu, et efektiivsemalt osaleda mitmetes sõdades enamasti üsna kaugetes piirkondades. Nüüd kaalub Taani tagasipöördumist otseselt rahvusliku lähenemise ja oma territooriumi kaitse juurde, kuigi see on üsna keeruline samm juba rahalistel põhjustel.

Pinged ilma tegeliku poliitilise konfliktita

Erinevate suundumuste vaheline pinge on üldiselt märgatav ka Balti mere piirkonnas. Ühelt poolt pole sõjalised küsimused jäänud tahaplaanile. Lausa vastupidi, provokatiivsest sõjalisest käitumisest pole puudust olnud ei merel ega õhus. Lisaks on viimastel aastatel organiseeritud suuremaid militaarõppusi, seda eriti Vene poolel, aga mõnel juhul ka Lääne poolel.

On meil siis siinses piirkonnas (või Euroopas üldiselt) tegu suurema sõjalise konfliktiga, mis võiks viia sõja puhkemiseni? See ei näi nii olevat. Nord Stream 2, gaasijuhe üle Balti mere, on kahtlemata üks valukohti. Vaevalt see aga sõda põhjustab ja seda üsna mitmel põhjusel. Kõigepealt on Nord Stream 1 juba olemas, ja teiseks pole tegu ainult Venemaa ettevõtmisega. Tõepoolest, gaasijuhe võimaldab Venemaal Ukrainat survestada, aga see läheks Venemaale kalliks maksma, kuna Venemaa ise sõltub oluliselt määral gaasi ja nafta ekspordituludest. Tasub lisada, et ka gaasijuhtme Saksa poolel on kraanid, mida on võimalik sulgeda, kui olukord nõuab taoliste äärmuslike meetmete kasutuselevõttu.

Tulles tagasi üldiste küsimuste juurde: ka Venemaa seisab silmitsi vajadusega areneda võistlusriigiks ja harjuda sellega, et riikidevaheliste sõdade võimupoliitiline ajajärk on lõppenud. Venemaale on see muidugi keeruline väljakutse, kuna Venemaa eneseteadvus ja staatus olulise suurriigina on ennekõike püsinud riikidevaheliste sõdade võimalikkusel. Venemaa on senini hoidnud üsna edukalt elus riikidevaheliste sõdade visiooni, vaatamata sellele, et on ainus järelejäänud tegur Euroopas, millele saab osutada ja viidata vanamoodsate vaenlasekujude loomisel. Ilma Venemaata – ja see polegi ju täiesti võimatu, kui arvestada riigi üsna meeleheitlikke katseid põgeneda minevikku ja võimetust ajas edasi liikuda – seisaksid eurooplased silmitsi üsna „häiriva“ olukorraga, kus Euroopasse ei oleks jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat riigipõhist ohtu Euroopa stabiilsusele.

Vaenlaseigatsus

Miks on sõjaline kujutelm siiski nii tugevalt Balti mere piirkonna väliste ohtude tõlgendustes kinnistunud? Minu meelest on põhjused siin ennekõike seotud vajadusega tagada identiteedile ontoloogiliselt usaldusväärne alus. Võistlusriigi kodaniku identiteet on põhimõtteliselt tarbija identiteet. See ei kõla teab mis ülevalt, võrreldes võimaliku sõjaolukorra draamaga. Ontoloogilise, s.t identiteedipõhise julgeolekukontseptsiooni alusel võiks väita, et sõdade võimalikkus pakub kogemiseks midagi tõesti kindlat ja tähenduslikku.

Ma pakun, et see on põhjus, miks me ka Balti mere piirkonnas eelistame jääda riikidevahelise sõja ja selle juurde kuuluva vaenlasekuju juurde, isegi olukorras, kus on raske osutada poliitilistele konfliktidele, mis annaksid selliseks vaateks alust.

See teema puudutab mind kui rahu-uurijat ja rahvusvaheliste suhete uurijat ka isiklikult. Olen oma karjääri üles ehitanud sõjale. Sõda pole mulle andnud mitte ainult professionaalse identiteedi, vaid ka uurijapositsiooni, kelle töö on laiemas kontekstis äärmiselt oluline. Sestap ei tähenda riikidevaheliste sõdade lõppemine pelgalt mu uurijaidentiteedi kõikumalöömist – see sunnib mind ennast uurijana võistlusriikide maailmas taaskehtestama. Valdav osa mu senisest teadmistepagasist osutub sellisel juhul mittevajalikuks, ma peaksin hakkama võistlema uurijatega, kes tunnevad konkurentsi, majandust ja turuloogikat paremini kui mina. Sellegipoolest olen üsna veendunud, et pagemine riikidevaheliste sõdade idee juurde on pikemas perspektiivis nurjumisele määratud. Maailm muutub, ja seda üha suurema kiirusega – selle tõdemusega kaasneb minu jaoks ka märkimisväärne kogus kurbust.

Tõlkinud Epp Annus

* Tegu on juunikuus Gdanskis toimunud 13. Euroopa Balti-uuringute konverentsil peetud ettekandega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht