Feministlik ja dekoloniaalne pilk sõjale

Süürlased on pidanud äsja kogema sama, mida ukrainlased praegu, ilma et maailm oleks nii teravalt rea­geerinud. Ukraina sõda sai võimalikuks, sest lasksime Venemaal Süürias tegutseda ilma tagajärgedeta.

ERET TALVISTE, BIRGIT POOPUU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sõjad ja konfliktid ei seisa üksteisest lahus, neid seob vägivaldne struktuur. Mõeldes Ukrainale, peame mõtlema ka Süüriale, Palestiinale ja Afganistanile. Feminist bell hooksi arvates on võimatu ja mõttetu uurida militarismi isoleeritult patriarhaalsest mõttelaadist, rassismist ja kapitalismist, sest need toimivad koos.1 Vägivaldseid, ebainimlikke, inimõigusi rikkuvaid tegusid tuleb kritiseerida ühtmoodi, ükskõik kus need aset leiavad. Seda peame eraldi rõhutama, sest on näha üksjagu analüüse, kus ei osata Ukraina sõda laiemasse konteksti paigutada. Kui pidada praeguste probleemide põhjuseks vaid Putinit, siis ei taheta või ei julgeta süveneda sõdade juurpõhjustesse, nagu patriarhaat, kapitalism ja militarism.

Me elame ajal, kus vähemalt ametlikult enam suuri impeeriume pole ning riigid, kaasa arvatud Eesti, saavad vabalt ise oma saatuse üle otsustada. Koloniaalaja ebavõrdsus elab tänapäeva näiliselt postkoloniaalses maailmas siiski edasi ning põhja ja lõuna vahel on tuntavad hierarhiad ja ebavõrdsus. Ka vägivald on maailmas ebavõrdselt jaotunud ja enamik sõdu peetakse lõunas. Süüria arst Amani Ballour küsib: „Miks said viiruse eest kaitsvad maskid kahe kuuga otsa, aga raketid ja pommid, mis tapavad süürlasi, ei saanud otsa üheksa aasta jooksul?“ Ballour juhtis Ghoutas kodaniku­algatusena rajatud põranda­alust haiglat, samal ajal kui Süüria režiim pommitas koos Venemaaga lakkamatult nii haiglat kui ka teisi Süüria linnu, sihtides just tsiviilobjekte, haiglaid, koole ja turge.2

Süürias tehtud vigadest ja Süüria sõjapõgenikest, ka sõdade üldisematest põhjustest rääkimine tundub praegu kohatu ja teisejärguline, kui pommitatakse meile ajaloo poolest nii lähedast Ukrainat. Paistab, et korraga saab keskenduda vaid ühele probleemile. Süüria aktivisti Marcelle Shehwaro arvates on aga Ukrainas toimuv võimalik seetõttu, et lasksime Venemaal Süürias tegutseda ilma tagajärgedeta. Ukraina sõda oleks saanud ennetada.3 Peaksime olema valmis endalt küsima, miks on Süüriat ja Ukrainat käsitletud erinevalt. Süürlased on pidanud äsja kogema sedasama, mida ukrainlased praegu, ilma et maailm oleks nii teravalt reageerinud. Süüria sõjapõgenik Ibrahim: „Süüria ja Ukraina vahel on erinevus. Need, kes põgenevad Putini pommide eest Ukrainas, põgenevad turvalistesse riikidesse, kus neid võetakse vastu kui kangelasi. Süürias pidime pommide eest põgenema alandusse. Me ei leidnud põgenemiseks turvalist kohta, kus oleks meid armastuse ja kaastundega vastu võetud. Ma tunnen Ukraina rahvale väga kaasa. Keegi ei ole ära teeninud sõda, hävingut ja kodumaalt pagendamist, aga erinev kohtlemine teeb lihtsalt nii haiget.“4

Ukraina-Venemaa rahuläbirääkimiste laua taga ei ole ühtegi naist. Sõjaoludes heroiseeritakse relvadega mehi ja jäetakse tähelepanuta need, kes astuvad sõjale vastu n-ö paljaste kätega, rahumeelselt. Pildil ukrainlannad, kes kaotasid abikaasa või lapse lahingutes 2014. – 2015. aastal. Ukraina Teise maailmasõja ajaloo muuseumi väljapanek.

Adam Jones/flickr

Tõsi, pärast Putini sõjalist sissetungi Ukrainasse on teatud lääne vasakpoolsete intellektuaalide seast esile kerkinud narratiiv, et Ukrainale kaastunde näitamine ja abi pakkumine on silmakirjalik, kuna nähakse, et suurem imperialistlik jõud on Ameerika, kes on samamoodi lõunas riikide sõjategevusse panustanud, nagu Venemaa Süürias.5 Keeldumine solidaarsusest Ukrainaga, tuginedes argumendile, et NATO/USA/lääne puhul on tegemist suurema „kurjusega“, ignoreerib aga täielikult Ida- ja Kesk-Euroopa riikide keerulist ajalugu ja võitlust vabaduse ja õigluse eest. Euroopast on mõnes käsitluses saamas üks homogeenne Euroopa – lääs.

Sellise katustermini kasutamine on ebaõiglane Euroopa äärealadel, mille ajalugu ei ole seotud lääne kolonialismiga. Ida-Euroopa riigid ei ole teostanud massilist ja jõhkrat koloniseerimist Indias, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas või Kariibi piirkonnas. Vastupidi, Ida-Euroopat on koloniseerinud Venemaa ja mitmed teised impeeriumid. Kolonialism ning rassiline ja etniline diskrimineerimine idas on palju keerulisem teema, kui teatud rühmad läänes on valmis aru saama. Kolonialismi läänekeskse käsitluse tulemuseks on see, et osa Euroopa riikide keeruline ajalugu jääb suurte Lääne-Euroopa riikide ajaloo varju. See omakorda võimendab killustumist ja õõnestab solidaarsust nendes maailma osades, kus tuleks ühtselt Putinile ja tema režiimile vastu seista.

Me saame seista koos Ukraina inimestega ja neid toetada, mõista üheselt Venemaa agressiooni hukka ja hoida Ukraina presidendi kombel silma peal, et Venemaa ei jalutaks lõpuks minema, nagu see läks Süürias, justkui ei oleks midagi juhtunud. Me saame ja peame mõistma hukka Venemaa agressiooni, aga olema valmis imperiaalse sekkumise hukka mõistma ka teiste toimijate puhul (nt USA sekkumine Iraagis ja Afganistanis, USA sõjaline toetus Iisraelile, kelle apartheidirežiim palestiinlaste vastu saadab iga päev korda kuritegusid6).

Tuleb ka aru saada, et lahendus ei ole relvastumine, sest Ukraina sõda ei ole erand, vaid reegel maailmas, kus sõjad on igapäevane reaalsus väga paljudes lõunariikides. Me peame hukka mõistma kõik sõjad, me peame inimlikumalt ja väärikamalt kohtlema inimesi, kes otsivad varjupaika sõja eest.7 Me peame üheselt hukka mõistma kõik rassistlikud ja dehumaniseerivad käsitlused ja aru saama, et kui mõnede inimeste elu ei lähe meile korda, siis õõnestame ise inimlikku maailma.8 Näeme uhkusega, kui paljusid Ukraina inimesi on praegu Euroopas jm toetatud. Selline piiritu solidaarsus viib meid parema maailmani ja inimlikkuseni, mis võiks edaspidi saata meid hädaliste toetamisel üle maailma.

Feministliku ja dekolonialistliku analüüsi tegijad ei lange lõksu „üks probleem korraga“ ja püüavad näha kriiside ühenduskohti. Jah, Venemaa on saanud üsna kaua süüdimatult tegutseda, vastutamata oma tegude eest. Aga selle taga, et oleme jõudnud olukorrani, kus militarism on maailmas käibetõde ja keegi ei imesta, miks meil kunagi relvi ei napi, küll aga haiglakohti, inimväärset palka, kaitsemaske, süüa ja kõike muud, on veel teisigi põhjusi. Ukraina-Venemaa rahuläbirääkimiste laua taga ei ole ühtegi naist. Sõjaoludes heroiseeritakse relvadega mehi ja jäetakse tähelepanuta need, kes astuvad sõjale vastu n-ö paljaste kätega, rahumeelselt.9 Näiteks Ukrainas on inimesed blokeerinud tankide tee või võtnud ära teeviidad, et vastane segadusse ajada. Eriti tuleb mõelda neile (tihti on need naised), kes panustavad päevast päeva meeletult hooletöösse, selleks et kõik koos püsiks.

Eestil on olnud naissoost president ja on naispeaminister. On Sveta Grigorjeva, kes pidas 2020. aasta augustis roosiaias kõne, kus ta tõstis tabavalt ja teenitult esile valusad probleemid: palgavaesuse, hoolimatuse paljude inimeste elu ja käekäigu vastu, teistsuguste tagakiusamise. Üks, mille nimel Ukraina hetkel võitleb, on ka see, et jääks alles võimalus ühel päeval jõuda pildini, mida me Eestiga seostada saame: „lihtne“ naine kritiseerib avalikult Eesti poliitladvikut peol, kus kogu ladvik kohal on.10

On kindel, et Vladimir Putini võimu all, kus kõik riigis on allutatud ühe mehe ja tema kummardajate nägemusele riigist, seda ei juhtu. Anna Politkovskaja sõnul on Putin korduvalt avalikult näidanud, et ta põhimõtteliselt ei mõista, mis asi on diskussioon. Putini järgi ei tohi olla alamalseisva diskussiooni kõrgemalseisvaga. Kui alamalseisev seda endale lubab, on ta järelikult vaenlane. Putin on eranditult monologist.11 Seesugune vägivaldne hoiak, kus teistsugused arvamused ei ole aktsepteeritud ja on paigas rangelt hierarhiline suhtlusmuster, nullib demokraatia, mõtte- ja sõnavabaduse juba eos.

Putin on kaaperdanud traditsiooniliste „väärtuste“ sildi ja täitnud selle sisuga, mis viitab patriarhaadi täiuslikkusele. Selle sildi all on kõik, mis erineb vähegi traditsioonilistest mehekesksetest normidest, suukorvistatud või lausa kriminaliseeritud. Mõelgem näiteks sellele, kuidas feministliku punkrokkbändi Pussy Riot liikmed Venemaal vangi pandi, sest nad kritiseerisid avalikku võimu.

Kuidas on Putin aga võimalikuks saanud? Sellele küsimusele vastamiseks rändavad mõtted Ukrainast, Eestist ja Venemaalt Inglismaale, Virginia Woolfini ja tema pika esseeni „Kolm gini“ („Three Guineas“, 1938), mis on kirjutatud ja ilmus otse enne Teise maailmasõja algust. Woolf leiab, et sõda on alati seotud loomuomadustega, mida peetakse „mehelikuks“: kindlameelsuse, oma tahte elluviimise, võimu, vägevuse, aga ka vägivaldsuse, vallutamise ja oma tahte vägisi pealesurumisega. See kõik kokku on defineeritav kui „toksiline maskuliinsus“, Piret Karro sõnadega on see „sundus end pidevalt tõestada nii-öelda karja juhina, oma tundeid mitte välja näidata, konflikte vägivallaga lahendada, väljenduda misogüünselt ja homofoobselt. Toksiline maskuliinsus laseb rusikate tõstmisel paista negatiivset tähelepanu mittevääriva tegevusena, rusikas tõstetakse tihtipeale just seetõttu, et mehelikkuse vormiga sobituda“12.

Soonormid mõjutavad seda, kuidas inimesed sõda oma nahal tunnetavad.13 Veel enam, feministlikud uurijad on välja toonud, et patriarhaalsetes hoiakutes ja omadustes (nende kandjaiks pole siiski vaid mehed) võib näha ka konfliktide juurpõhjust: patriarhaalsed suhted viivad kergesti relvastatud konfliktideni.14 Just sellised süsteemid lükkavad naised ja kõik teised, kes toksilise maskuliinsusega kaasa ei lähe, teatud sfääridest välja. Kui nad mingil viisil sinna ka tee leiavad, siis kritiseeritakse naissoost juhtide välimust, riietust ja meeldivust ning tembeldatakse need naised avalikus ruumis sobimatuteks mis tahes põhjustel. Selliseid kommentaare tuleb üsna tihti ka naistelt (sel juhul on tegemist internaliseeritud ehk omaksvõetud naistepõlgusega).15

Kuigi misogüünia, seksism ja patriarhaat loovad soo võimudünaamika, kus tavaliselt on naised alati madalamal kohal kui mehed, ei välista see, et naised teisi naisi veel madalamale ei lükka. Essees „Mõtteid rahust õhurünnaku ajal“ („Thoughts on Peace in an Air Raid“, 1940) ütleb Woolf, et „Hitlereid kasvatavad orjad“, pidades silmas, et patriarhaalseid türanne, kes ihkavad juhtida maailma oma äranägemise järgi, taastoodavad ka naised, aidates luua patriarhaalsetel väärtustel põhinevaid rangeid soorolle.

„Traditsiooniliste väärtustega“ riiki hoiab üleval „traditsiooniline perekond“, kus mees on pere pea, kes käib tööl ja teenib raha, kui naine on kodus ja kasvatab lapsi. Putini väärtuste kohaselt on „naistevastane vägivald“, mida Venemaal sellise nimega ei nimetata, lubatud, normaliseeritud ja õigustatud.16 Patriarhaalse ühiskonnakorralduse puhul mehed omavad ja juhivad riike ja seal elavaid kodanikke, eriti naisi, aga ka teisi mehi, kes erinevad juhtivatest meestest kas nahavärvi, seksuaalse orientatsiooni või muu asjaolu tõttu.17 Just sellised süsteemid teevad Putinid võimalikuks, sest saadavad mehele sõnumi: sulle on kõik lubatud, sa oled võimas, ilmeksimatu.

1 MacKenzie, Megan, ja Nicole Wegner, Feminist Solutions for Ending War. Pluto Press 2021.

2 Venemaa pommitamisi Süüria linnades ja piirkondades on kajastatud nt https://www.hrw.org/news/2020/10/15/syria/russia-strategy-targeted-civilian-infrastructure; https://www.nytimes.com/2019/12/29/world/middleeast/united-nations-syria-russia.html.

3 Süüria põgeniku pilk sõjale ja topeltstandarditele https://www.thenewhumanitarian.org/first-person/2022/03/15/ukraine-poland-syria-refugee-welcome-forest

4 https://www.thenewhumanitarian.org/first-person/2022/03/15/ukraine-poland-syria-refugee-welcome-forest

5 https://www.opendemocracy.net/en/odr/a-letter-to-the-western-left-from-kyiv/.

6 https://www.hrw.org/report/2021/04/27/threshold-crossed/israeli-authorities-and-crimes-apartheid-and-persecution ja https://www.btselem.org/publications/fulltext/202101_this_is_apartheid

7 Artiklid põgenike erinevalt kohtlemisest: https://theconversation.com/help-for-ukraines-fleeing-refugees-shows-the-power-of-support-when-the-political-will-is-there-178207; https://www.thenewhumanitarian.org/opinion/2022/02/28/human-toll-war.

8 Araabia ja Lähis-Ida ajakirjanike liidu (AMEJA) avaldus vastuseks Ukraina kriisi kajastamisele https://static1.squarespace.com/static/56f442fc5f43a6ecc531a9f5/t/621bd07b3dbc3174ca6a24ee/1645990011746/AMEJA+Statement+in+response+to+Ukraine+Coverage-2.pdf

9 Rahumeelse taktika ja strateegia kohta vt https://www.mettacenter.org/nonviolencereport/resistance-to-war-in-ukraine-resource-list

10 Kuigi Eestis on võimalik võimu kritiseerida, ei tähenda see, et meil ei oleks vägivalda selle eri vormides. Vt nt Piret Karro Sirbi arvamusveergu „Võim ja sugu“, kus ta toob sootundlikult välja mitmed murekohad, millega tuleb Eestis tegelda.

11 Anna Politkovskaja, Putini Venemaa. Tlk Rodion Smeljanets. Eesti Päevaleht, 2006, lk 319.

12 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-kuidas-patriarhaat-mehi-rohub/

13 Cynthia Enloe, Nimo’s war, Emma’s war: Making feminist sense of the Iraq war. University of California Press, 2010, lk 3.

14 Nt Cynthia Cockburn, Gender Relations as Causal in Militarization and War. – International Feminist Journal of Politics 2010, nr 12 (2), lk 139–157.

15 https://feministeerium.ee/naised-lopetagem/

16 https://www.opendemocracy.net/en/odr/russia-domestic-violence-law/; https://foreignpolicy.com/2018/11/15/in-russia-feminist-memes-buy-jail-time-but-domestic-abuse-doesnt/

17 Piret Karro on mõtestanud väga hästi, kuidas patriarhaat rõhub ka mehi, vt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-kuidas-patriarhaat-mehi-rohub/

Toimetaja Valle-Sten Maiste tegematajätmiste tõttu ilmus käesolev lugu paranduste ja muudatustega, mis olid autoritega kooskõlastamata. Toimetaja vabandab autorite ees.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht