Sõda Ukrainas. Kelle sõda see on?

Putin võib sõnastada oma võiduna, mida tahes tahab võiduna näidata, ja Putinit pimesi uskuv Vene rahvas neelab selle alla.

ÜLO MATTHEUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sõda Ukrainas meenutab gladiaatorite võitlust areenile lastud karudega (oh, andku päris karud mulle andeks!). Tsiviliseeritud istuvad tribüünidel, jälgivad vaatemängu ja annavad gladiaatoritele jaopärast relvi: esilagu vaid näpuotsaga ja neid, mida on vaja lähivõitluses, kuid nüüd juba aina tõsisemaid, et karud areenilt välja ei pääseks. Lavastatud vaatemängu ja elu vahe on see, et me ei ela sellele võitlusele kaasa, vaid me tunneme kaasa. Vähemasti inimlikumad meist. Me ei karju „olé!, olé!“ ega määra pöidlaasendiga võitlejate saatust, me vaatame toimuvat valu ja õudusega.

Ei tahaks jälle tsiteerida John Donne’i ikka ja jälle korratud luulerida „ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule“, aga pole ju täpsemalt seda ka keegi sõnastanud. Iga päev, kui tapetakse inimesi Ukrainas ja me ei tunne sellele kaasa, sureb midagi ka meis endis. Hing närbub, me kaotame võime kaasa tunda.

Kui sai avalikuks, et Eesti andis Ukrainale 220 miljoni euro eest relvastust, kostis hääli, et mis nüüd Eestist endast saab?! Et kui Venemaa peaks meid ründama, oleme ise hädas! Tegelikult näitab Ukraina sõja kulg pigem vastupidist: Eesti ohutus on märgatavalt suurenenud, Venemaa maismaa-armee võimekus oma naabreid rünnata on järsult vähenenud ja võib sõja jätkudes hoopis kaduda. Venemaa on toonud Ukraina sõtta oma viimased reservid ja pole enam ühtegi täielikult komplekteeritud armeed. Parim osa soomukitest ja maismaal kasutusel ründerelvastusest on hävitatud, lahinguväljale jõudev tehnika on aegunud, professionaalsete sõdurite reserv on ammendunud ja neid asendab ettevalmistuseta kahuriliha. On veel hulganisti lennukeid, lennuki­pomme ja rakette, kuid napib häid piloote. Jne.

Nii, hävitades Venemaa võitlus­v­õimet, sõdib Ukraina ka meie eest ja tugevdab meie julgeolekuruumi. Ukraina sõja tõttu liituvad NATOga Soome ja Rootsi. Kui ikka ja jälle on arutletud selle üle, et kui Venemaa meid ründab, kas Soome tuleb meile appi, siis nende liitumise järel NATOga seda küsimust enam ei teki. Enam, sest ei juhtu nii nagu 1940. ja 1944. aastal, kui Soome jäi Eesti sündmuste kõrvaltvaatajaks. NATO liikmena järgivad ka Soome ja Rootsi Põhja-Atlandi lepingu artiklit 5. Lisaks tekib Eestile Soome näol ka tagala, mis Eestil praegu puudub. Ilma tagalata pole aga logistikat, meditsiiniabi, õhukaitset jne. Ukraina sõda on loonud täiesti uue julgeolekuruumi ja Eesti on sellest ainult võitnud. 220 miljonit eurot selle võidu eest on tagasihoidlik taskuraha! Selles mõttes on sõda Ukrainas ka meie sõda, mille me peame võitma.

Miks Ukraina relvastamine venib?

Võib püüda mõista põhjendusi, miks on läänemaailm Vene sõjakoera saba jupiti raiunud ja relvatarnetega Ukrainale viivitanud, pakkunud esialgu vaid kaitseks vajalikku relvastust, ning jõudnud alles nüüd ründerelvastuseni, mis võimaldab kaitselt üle minna vastupealetungile.

Võib välja tuua kaks peamist murekohta või hirmustsenaariumi, mis on läänt kammitsenud ja keerlevad ilmselt poliitikute peas edasi. Ennekõike on ärevil Saksamaa poliitikud, kes pole oma Ukraina-poliitika osas ikka veel selgusele jõudnud.

Esiteks. Kui Ukrainale antakse raskerelvastust, lennukeid ja kaugmaa-raketisüsteeme, on võimalik nendega rünnata ka sihtmärke Venemaa territooriumil. See tähendab, et sõda võib laieneda väljapoole Ukrainat. Selle vältimine on toodud põhjenduseks, miks pole NATO sõjategevusse sekkunud ega sulgenud näiteks Ukraina õhuruumi: see tooks kaasa vajaduse rünnata Venemaal paiknevaid sihtmärke ning see omakorda pelguse, et Putin võib näha selles eksistentsiaalset ohtu Venemaale ja viia ellu oma ähvarduse kasutada tuumarelva.

Teiseks. On raske ette näha, mida toob endaga kaasa hästi relvastatud armee ja võitlusvõimeline Ukraina riik Euroopas. Missugused on sellel taustal Euroopa poliitika tulevased stsenaariumid? Ukrainat on kiirendatud korras kutsutud ühinema Euroopa Liiduga ja on enam kui tõenäoline, et kui see riik taastab oma territoriaalse terviklikkuse, avaneb sama kiiresti ka NATO uks. Sellega saab Ukrainast territooriumi poolest suurim Euroopa Liidu liikmesriik ja suuruselt neljas riik NATOs (Kanada, USA ja Türgi järel). Ukraina on pindalalt ligi kaks korda suurem kui Saksamaa, kuuendiku võrra suurem kui Prantsusmaa ja ligi seitse korda suurem kui Austria. See paneb paratamatult Euroopa Liidu tuumikriigid kaalutlema, milline on Ukraina mõju liidule ja tegelikult kogu maailma julgeolekupoliitikale ja – mis sama oluline – milline saab olema Ukraina mõju Euroopa energiajulgeolekule. Sellest tulenes ehk ka Austria välisministri Alexander Schallenbergi avaldus, et Ukrainal võiksid olla Euroopa Liiduga küll tihedamad sidemed, aga see ei peaks ilmtingimata tähendama täisliikme staatust.1

Seoses Nord Streami ehitusega juhtis Ukraina koos teiste Ida-Euroopa riikidega korduvalt Saksamaa tähelepanu sellele, et see on otsene oht Ukraina julgeolekule, kuna energiasõltuvus Venemaast nõrgendab Euroopa otsustusvõimet ja võimaldab Venemaal Ukrainat rünnata, rääkimata sellest, et Venemaalt gaasi ja naftat ostes finantseeritakse Vene sõjamasinat. Seni ei võetud Ukrainat kuulda (ega ka Balti riike ja Poolat), kuid olukorras, kui Ukrainast saab suurim Euroopa Liidu riik, pole tema ignoreerimine enam võimalik. Hirme Ukraina kasvava mõju pärast näib peegeldavat ka tõsiasi, et Saksamaa endine kantsler Angela Merkel kaitseb siiani oma 2008. aastal Bukaresti tippkohtumisel tehtud otsust Ukraina ühinemine NATOga blokeerida.2 Sama kõnekas on ka fakt, et Ukraina keeldus võõrustamast Saksamaa presidenti Frank-Walter Steinmeierit, kes oli Merkeli kabineti välisministrina üks Nord Stream 2 eestvedajaid ja paistis silma Putini-sõbraliku poliitikaga. Sellist käitumist saab endale lubada, liiati veel sõjaolukorras, vaid mõjuvõimas ja enesekindel riik. Kas Saksamaa on solvangu alla neelanud, pole esialgu veel selge, sest erinevatelt teistest Euroopa liidritest pole Saksamaa liidukantsler Olaf Scholz seni Ukrainat külastanud. Ta pole ka Ukraina toetamisel näidanud üles väga suurt indu ja on Saksamaa avalikkust võimalike relvatarnete teemal korduvalt eksitanud.

Veelgi enam, nagu väidab Ukraina sõjandusekspert Oleh Ždanov, on nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa rikkunud Venemaale juba varem kehtestatud sanktsioone ja müünud kuni viimase ajani komponente komplekteerimaks soomustehnikat, mida Venemaa kasutab nüüd Ukraina vastu. Neid komponente, sihikuid ja mootori osi, on leitud Ukrainas purustatud tankide ja soomukite juurest. Ždanovi hinnangul on Saksamaa olnud ja on siiani Venemaa suuremaid lobiste Euroopa Liidus. Ka Emmanuel Macroni poliitikas on vaja tema hinnangul veel selgusele jõuda.3

Venemaa sõdib NATOga!

On juba tüütuseni korratud, et Venemaa sõdib tegelikult NATO ja selle juhtriigi USAga ning Ukraina ründamine on otseselt seotud Venemaa sooviga mängida maailma julgeolekuolukord ümber.

On tõsi, et sõja tulemusena mängitaksegi julgeolekuolukord ümber, kuid seda mõistagi Venemaa kahjuks. Maailma teine armee paljastas ühtäkki oma küündimatuse ja oma kuritegeliku olemuse. Ülbelt seatud eesmärk Ukraina välksõjaga denatsifitseerida ja demilitariseerida muutis suunda ning pöördus Venemaa enda vastu. Ukrainasse tuleb relvastust juurde, samal ajal hävib sõjategevuse käigus see keskpäranegi tehnika, mis Vene armeel veel kasutada on, ja aina vähemaks jääb elukutselisi sõjaväelasi. Natsitiitli on nad aga pöördumatult endale võitnud ning valdav osa maailmast ei kahtle, et denatsifitseerida ja deputiniseerida tuleb hoopis Venemaa. Z-tähest on saanud Putini režiimi sümbol ja kui kaks z-tähte ristamisi panna, saabki neist haakrist. Isegi lennukid harjutavad 9. mai paraadiks lendu üle Punase väljaku z-tähe kujuga rivistuses.

Teine oluline aspekt, mille sõltumatud vaatlejad on välja toonud, on küsimus, mida on Venemaal kavas esitada 9. mail oma võiduna või, kui seda ei tule, millega põhjendatakse oma kaotust? Kuna võidu väljakäimiseks jääb päev-päevalt aina vähem võimalusi, tuleb seega põhjendada kaotust. On arutletud, et kuna Putin ei suuda taluda mõtet, et Venemaa on kaotanud sõjas Ukrainale, sõnastab ta selle ümber kaotusena NATO-le, sest selle suudab Venemaa avalikkus alla neelata. NATO on suur ja võimas, sellele pole häbi kaotada! Ja küll me talle ükskord veel näitame!

NATO-le kaotamise saab maha mängida propagandistlikus võtmes, ilma temaga tegelikult sõdimata, kuid võib lasta selle asja ka ära korraldada ja NATO enda vastu sõdima provotseerida. Venemaa on korduvalt ähvardanud rünnata NATO riikide relvasaadetisi ja sellega seotud taristuid. Piisaks sellest, kui rünnata vastavaid objekte Poolas – ja küllap siis NATO ka Kremli juhtkonnale appi tuleks ja aitaks tal sõja kiiresti kaotada. On pakutud, et NATO lennuvägi ja raketisüsteemid hävitaksid kogu Ukrainas ja selle lähiümbruses paikneva sõjatehnika ja koos sellega Venemaa ründevõime maksimaalselt nädalaga. Kindlasti saaks 9. maiks asi ühele poole ja selge oleks ka sõnum, millega Putin saab rahva ette minna.

Realistlikum on siiski seisukoht, et Putin võib sõnastada oma võiduna, mida tahes ta tahab võiduna näidata, sõltuvalt sõja hetkeseisust. Kuna kogu Venemaa meediaruum on tema kontrolli all, siis sellise sõnumi kõikvõimas telemeedia ka välja käib ja Putinit pimesi uskuv Vene rahvas neelab selle alla.

Muutuste võimalikkusest Venemaal

Moskva allikad kõnelevad, et paraadi ettevalmistamine, millega kuni siiani viivitati, on nüüd siiski alanud ja mingi liikumine Punasel väljakul toimub. Vaetakse, kas Putin ka ise end mausoleumi peale näitama tuleb ja kas ta peaks siis olema kuulikindlas klaaskabiinis nagu Rooma paavst, et mõni snaiper teda maha ei kõmmutaks.

Et keegi võib seda teha, või peakski tegema, on Ukraina uudiskanaleis sage arutlusteema. Ainult kes? Mingi osa FSB ja sõjaväe juhtkonnast, kes võiks olla Putinile ohtlik, on ta juba Lefortovo vanglasse saatnud. Oligarhid on põgenenud välismaale ja nende käed Putinini ei küüni.

Venemaa sõltumatud vaatlejad on suhteliselt pessimistlikud, et mingi vandenõu aset leiab. Igaüks Putini lähikonnast üritab päästa omaenda nahka: kõigil on pere, nad kõik võidakse reetmise korral kohe tappa, nii et juhtivate isikute perekonnad on pandud sisuliselt kodu­aresti. Putin on kindlustanud end hirmu võrgustikuga ning kangelaslikkus tähendab kadu oma perekonnale. Hiljuti leiti oma Moskva korterist tapetuna endine Gazprombanki asepresident ja Putini lähikondlane Vladislav Avajev koos oma tapetud lapseootel naise ja 13aastase tütrega.4 Ametliku versiooni kohaselt tegi seda kõike Avajev ise, kuid see ei välista lavastust. Naabrist tunnistaja väitel sooritas selle koletu mõrva mingi sissetungija. Hirmuõhkkonda suurendab selline sündmus aga kindlasti.

Venemaa sõltumatu ajakirjaniku ja sotsioloogi Igor Jakovenko hinnangul ei ole ette näha, et laiemas pildis võiks Venemaal välja kujuneda mingi revolutsiooniline situatsioon ja pigem on riik liikumas kaose ja juhitamatuse suunas.5 See, et poeletid on tühjad, inimesi kuigipalju ei mõjuta ja nad on valmis kitsamalt läbi ajama. Küll aga muutub kõik, kui sõjatandrilt hakkavad koju saabuma surnukirstud või kui inimesed kaotavad töö, kuna tehased jäävad sanktsioonide tõttu järjest seisma. Kõige hävitavamalt mõjuks Jakovenko hinnangul Venemaale aga sõja kaotamine, mis tooks kaasa kaose poliitilises ladvikus. Seega on ka Venemaa saatus ta sõnul Ukraina kätes – selle otsustab sõja tulemus.

Volodõmõr Zelenskõi nõunik Oleksi Arestovõtš on välja käinud mõtte, et sõda alustades sõlmis Putin Venemaa elanikega teatud mõttes ühiskondliku leppe. Ta lubas rahvale kiiret erioperatsiooni, mis kestab kolm päeva, kõige rohkem ehk nädala. Rahvas ise võib istuda rahulikult televiisori ees, rüübata õlut ning vaadata, kuidas võidukas Vene armee kihutab lippude lehvides Kiievisse ja rahvas tuleb neid lilledega tervitama. Selle leppe sisse käis ka lubadus kukutada Ukraina nn natsivalitsus ja panna uued võimumehed asemele. Sellega oli Vene rahvas meelsasti nõus – miks mitte vaadata seda kõike televiisorist!

Tegelikkus aga kujunes teistsuguseks ja televiisori ees kõhutavad kodanikud ei oodanud, et ühel hetkel koputatakse ka nende uksele või nabitakse kinni suisa tänavalt, et mobiliseerida nad sõjaväkke ja saata sundkorras rindele, nagu juhtus Donetski filharmoonia 55 muusikuga, kes meelitati filmivõtete ettekäändel sõjakomissariaati ja läkitati ilma igasuguse ettevalmistuseta Mariupolisse keset kõige kuumemaid lahinguid. Vähemasti ühe muusiku surmast on filharmoonia juba ka teada andnud. Selleks on tuntud džässmuusik Nikolai Zvjagintsev, keda filharmoonia on iseloomustanud kui virtuoosset loojat ja muusikut. Tõenäoliselt on hukkuid rohkem, kuna tegelikke andmeid Venemaa ei avalikusta.

Sanktsioonide sidumine sõjakuritegudega

Tsiviilisikute tahtlik tapmine, piinamine ja vägistamine, haiglate tahtlik hävitamine ja ka isikute sundimine okupeeriva riigi relvajõududes teenima on Genfi konventsioonide kohaselt sõjakuriteod. Haagi Rahvusvaheline Kriminaalkohus on alustanud menetlust süüdistuste alusel, mis puudutavad nii sõjakuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid kui ka genotsiidi. Vastava uurimise algatamist on nüüdseks toetanud 43 Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga ühinenud riiki.6

Sellel taustal on seni selguseta küsimus, mil moel sõjakurjategijad Haagi kohtu ette jõuavad, arvestades, et Venemaa oma kodanikke välja ei anna ja kui nad Venemaa territooriumilt ei lahku, ei ähvarda neid ka vahistamine. Ainuke ja toimiv võimalus oleks siduda sõjakurjategijate väljaandmine Haagi kohtule Venemaa-vastaste sanktsioonidega, mis tähendab, et sanktsioonid kehtivad seni, kuni Venemaa tunnistab sooritatud kuritegusid, annab kurjategijad välja ja hüvitab ka sõjas tekikatud materiaalse kahju.

See on teema, millest tuleks valjuhäälsemalt rääkida, sest niikaua kui iga Vene ohvitser ja sõdur teab, et teda ei ohusta miski, jätkatakse ka sõjakuritegude toimepanemist.

1 EU-Beitritt: Kiew kritisiert Schallenberg-Aussagen als “kurzsichtig”. – Kurier 24. IV 2022, https://kurier.at/politik/ausland/eu-beitritt-kiew-kritisiert-schallenberg-aussagen-als-kurzsichtig/401984315

2 Merkel defends 2008 decision to block Ukraine from NATO. – France 24. IV 2022. https://www.france24.com/en/live-news/20220404-merkel-defends-2008-decision-to-block-ukraine-from-nato

3 Belsat TV, 24. IV 2022. https://www.youtube.com/watch?v=1-5RNy1tqUw

4 Ex Kremlin official and Gazprombank vice president is found dead ‘with gun in his hand’ in his luxury Moscow apartment beside bodies of his wife and daughter, 13. – MailOnline 19. IV 2022. https://www.dailymail.co.uk/news/article-10731251/Ex-Kremlin-official-Gazprombank-vice-president-dead-gun-hand.html

5 Intervjuu kanalile FREEДОМ 24/7. 20. IV 2022.

6 Vt https://www.icc-cpi.int/ukraine

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht