Sõgedus ei sure

Raivo Palmaru

Raamatuid mitte ainult ei trüki, vaid mõnikord ka arvustavad inimesed, kes ei saa neist aru. See mõttetera tuli meelde, kui lugesin eelmisest Sirbist arvustust, mille autor Tartu ülikooli sotsioloogia teooria ja ajaloo dotsent Henn Käärik oli võtnud rangele revideerimisele minu raamatu „Kujutluste ühiskond”. Ta üritas rohke peksuga võõrutada mind halbadest mõtetest ja näidata tõeküünlaga lugejatele valgust (Henn Käärik,  Kujutlused ei sure. – Sirp 27. II 2009). Saan Kääriku kimbatusest aru. Lugemine ei ole ainult sõnade vastuvõtt, vaid ka nende tõlgendamine. Ja vastuvõtja reaktsiooni ei määra mitte see, mida kirjutaja ütles, vaid see, millise tähenduse vastuvõtja loetud sõnadele annab.

Sõnum võetakse vastu kognitiivse süsteemi sees ning sellele tähenduse andmine sõltub tõlgendaja arusaamast. Pange näiteks kümneaastane laps lugema „Hamletit” ja kuulake, mida ta  räägib. Seegi näide õpetab, et kui tahate leida mõnda autorit, siis otsige teda üksnes tema enda tekstidest, mitte kellegi teise ümberjutustustest või arvustustest. Mu raamatu sisu mitte ainult ei vastanud Kääriku arusaamadele ja neist tulenevatele ootustele, vaid ta ei saanud sellest ka aru. Et iga esitus tuleb luua lugematu hulga valikute alusel, kus osa asju tuuakse esile, teised aga jäetakse varju, siis vaatame, millise valiku ta tegi.  Kõigepealt, milliseid nimesid kohates oli Käärik valmis süvitsi minema?

Neid on kolm: René Descartes, Immanuel Kant ja Max Weber. Autopoieesi teooria rajaja Humberto Maturana ja XX sajandi teise poole küllap suurima sotsioloogi Niklas Luhmanni puhul piirdub ta vaid Vikipeedia tasemel tõdedega, ülejäänute kohta pole tal midagi öelda. Kääriku argumentide seas ei ole ühtegi, mida poleks saanud esitada 25 aastat varem. Just siia ongi koer maetud.  Parafraseerides süsteemikäsituse ühte põhiväidet, et autopoieetiliste süsteemide kognitiivne aparaat on suletud iseloomuga – tunnetamine ei tähenda välismaailma vastuvõttu, vaid selle katkematut konstrueerimist süsteemi poolt –, ütleb Käärik, et näeb autorit eksitavat kujutlust.

„Mida see õigupoolest tähendab?” küsib ta. „Kas seda, et inimese kognitiivne süsteem konstrueerib, mida tahab? Või seda, et maailma tajumine sellisena, nagu see objektiivselt on, on küll võimatu, ent (hetke)pilt on määratud selle ja minu psüühika ehituse, psüühilise seisundi ja mälu poolt.” Ja lisab: „Esimese võimaluse kohta võib öelda, et tõenäoliselt on see võimalik, kuigi piiratud ulatuses ja meditsiinipersonali valvsa pilgu all.”

Piinlik on Eesti väärikaima õppeasutuse sotsioloogia teooria dotsendile seletada, et Maturana ja Luhmanni järgi teeme me vaatlejatena eristusi ega saa välist maailma tunda. Loomulikult  sõltuvad need eristused kognitiivse süsteemi struktuurist. Maturanal on ka üsna üksikasjalik struktuurse sidususe (ingl structural coupling) käsitlus. Kuna minu lähenemisviis on radikaalkonstruktivistlik, siis olgu lisatud, et selles arusaamas ei avasta tunnetus objektiivset ontoloogilist reaalsust, vaid üksnes organiseerib ja korrastab subjekti kogemuste maailma. Olen seda raamatus vähemalt neljal korral selgitanud. Kääriku iroonia meditsiinipersonali teemal  eeldab vaikimisi, et ta teab täpselt, milline on objektiivne reaalsus. Umbes nii, et tunnetus on vaadeldava asja koopia, selle peegeldus, mida võib mõista lahus nii vaatlejast, kontekstist kui ka keskkonnast, kus asi asub. Huvitav, kui palju on Euroopa Liidu riikides sotsioloogia teooria õppejõude, kes jagavad seda arvamust?

Käärik jätkab: „Pärast Runneli keldrikakandiluuletuse esitust leiame raamatust pikema kommunikatsiooni, millest saab aru isegi lihtrahvas:  inimeste valimiseelistusi mõjutab erakondade väärtustamise sagedus meedias. Selge jutt. Mis siis, et ammu kõigile teada.”

Muide, üks väike õiendus: lõik Runneli luuletusest on leheküljel 222, tõdemus, et valimiseelistusi mõjutab erakondade väärtustamise sagedus meedias, aga järgmises peatükis leheküljel 266. Käärik keevitab kokku kaks erineva kontekstiga kirjakohta ja pakub lugejale kui tervikut. Mis puutub kinnitusse, et väärtustamise mõju olla ammu  teada, siis meedia mõju uurijate seas on tänaseni valdavaks arusaamaks meedia minimaalse mõju mudel, mis rõhutab individuaalsete ja struktuursete tegurite tähtsust ning taandab meedia rolli ainult võimendamisele. Edasi teatab Käärik, et „tiraadi statistika aabitsatõdedest pidanuks keegi, kes sellest midagi teab, muidugi üle vaatama”. Hea tava eeldab, et seda sorti märkus tugineb konkreetsele viitele. Käärik lahmib niisama.

Olgu märgitud, et raamatus (lk 253) käib jutt sellest, kuidas vältida kolme ja enamat muutujat hõlmavat multikollineaarsust. Kääriku teada on see statistika aabitsatõde. Siia-sinna hüpeldes jõuab ta lõpuks 139. leheküljele ja leiab, et olen Weberit tsiteerides ühe sulgudes sõna valesti tõlkinud. Dulden tähendab tõepoolest talumist, minu viga. Aga see viga on ka ainus, mille Käärik 320-leheküljelisest raamatust leidis. Aitäh sellegi eest!  Sellest seigast järeldusi välja pigistades läheb ta veel kord rappa. Weber pole kunagi „sotsiaalset” ette kujutanud ilma inimesteta, kehkleb ta. Nagu keegi teine oleks! Jah, mu raamatus on alapealkiri „Ühiskond ilma inimesteta”, aga siin on tegu metafooriga, kujundliku sõnatarvitusega. Süsteemiteoreetilises käsitlusviisis ei koosne sotsiaalne inimkehadest ja ajudest, vaid on kommunikatsioonivõrk, mis ei tähenda, et sotsiaalne kommunikatsioon on  võimalik ilma inimese keha ja ajuta. Organisatsiooniteoorias abstraheeris Chester Barnard juba 1938. aastal inimesed organisatsioonist ja jõudis järeldusele, et organisatsioon on seotud kooperatiivse tegevusmustri, mitte konkreetsete inimestega.

Mida on siin siis uut või arusaamatut? Olgu lisatud, et teooriate puhul ei käi jutt sotsiaalse süsteemi kõige õigemast olemusest, vaid ainult otstarbekast konstruktsioonist, et saaks üles ehitada praktilisi eesmärke täita  aitava teooria. Mis puhul on selline piinlik arvustus kirjutatud? Nähtavasti juhtis Kääriku sulge soov kaitsta oma tegelikkusepilti, seda hästi tempereeritud maailma, kus kõik on turvaliselt paigas ja selge. Tõenäoliselt teeb ta sedasama oma igapäevatöös, sest õpetamine on teatud mõttes sümboolne vägivald, mis kestab seni, kuni õpetatav peab ühte maailma tajumise viisi õigemaks kui teisi. Enam-vähem samasugune  pildikaitsmine käib ju ka meedias. Ja keset seda idülli tuleb keegi, kes ütleb, et meie kujutlused polegi välise maailma peegeldused. No eks see aja tõesti hinge täis!