Sõjametafoorid meditsiinis. Viirus kui nähtamatu vaenlane

Iga ühiskonnaprobleemi puhul puistatakse populistlikke lubadusi ja tehakse agressiivseid, sageli lühinägelikke meetmeid hõlmav üleskutse sõtta minna.

MIRT KRUUSMAA

Meditsiinitöötajad töötavad eesliinil, et võidelda nähtamatu vaenlasega, samal ajal kui reakodanikud istuvad haiguspuhangu tagalas, et anda oma hädavajalik panus sõjas koroonaviiruse vastu. Loeme uudist, et koroonaviirushaiguse tõttu on hukkunud esimene tervishoiutöötaja. Valvsusele kutsuv peaminister Jüri Ratas aga hoiab rahva moraali kõrgel: „Me saame sellest halvast ja kurjast viirusest võitu!“1

On kummastav ja pehmelt öeldes õõvastav, et meditsiinis, mille eesmärk on tervendada, laenatakse nii palju kujundeid inimtegevuse vallast, mille eesmärk on elu hävitada. Selle tõttu, kuidas me tänapäeval haigust mõistame, on niisugune ülekanne kahe vastandliku nähtuse vahel aga lihtne. Haiguses nähakse objekti, mitte protsessi: sellel mehel on gripp, sellel naisel on vähk. Haigus seisab inimesest eraldi võõra ja vaenuliku kehana, mis loob pettekujutuse, et haigus on ilmtingimata ravitav, see tähendab väljajuuritav.

Nõnda saab patsiendi kehast lahinguväli, mida vaadates paneb arst-kindral kokku strateegia, kuidas salakaval haigus kotti võtta. Meditsiin on seega lugu, mille peategelased on arst ja haigus, patsient on kõigest haiguse anum või paremal juhul lihtsõdur, kes astub arst-kindrali käskudele kuuletudes võitlusse, et hävitada haigus.

Meditsiini militaristlik käsitlus on meis nõnda pindunud, et me ei pruugi seda isegi märgata, vaid peame seda loomulikuks. See peab paika ühiskonnas laiemalt. Me ei pea sõda ainult haiguste, vaid ka vaesuse, uimastite ja kuritegevusega. Iga ühiskonnaprobleemi puhul puistatakse populistlikke lubadusi ja tehakse agressiivseid, sageli lühinägelikke meetmeid hõlmav üleskutse sõtta minna. Kui jääda meditsiinivaldkonnas ka pelgalt keelekasutuse tasandile, on hädavajalik, eriti praeguses pandeemia olukorras, ärgata oma „dogmaatilisest unest“ ja küsida, mis tolku on sõjametafooridest meditsiinis.

Keel peegeldab alati oma aega. Sõjametafoorid imbusid Euroopa meditsiini moodsa aja hakul. Ajal, mida muu hulgas iseloomustab teaduse ja tehnoloogia kiire areng ning usk progressi, asendus religioosne, kõikehõlmav surmanägemus arusaamaga surmast kui tehnilisest probleemist, mida lahendavad arstid-insenerid.2 XVII sajandi varaseimad sõjametafooride näited on pärit Inglise Hippokrateseks nimetatud arsti Thomas Sydenhami sulest: ta kirjutas vajadusest haigusega lahingusse astuda ja vaenlast rünnata.3

Meditsiini militaristlik käsitlus on meis nõnda pindunud, et me ei pruugi seda isegi märgata, vaid peame seda loomulikuks. Kuid mis tolku on sõjametafooridest meditsiinis?

Arbo Tammiksaar

Sõjametafoorid jäid aga harvaks nähteks, kuni Euroopa meditsiinis oli kesksel kohal humoraalteooria, mille järgi sõltus tervis nelja kehamahla tasakaalust, s.t niikaua, kui tervenemise tuumikidee oli harmoonia, mitte konflikt. Murrang leidis aset alles XIX sajandil pisikuteooriaga, mille tuntuim esindaja Louis Pasteur pooldas ja populariseeris sõjametafooride kasutamist meditsiinis. Kujutluspilt keha hõivavatest pisikuarmeedest veenis sedavõrd, et militaristlikku haiguskäsitlust sai juurutada ka tõbede puhul, mis ei olnud mikroobide põhjustatud. Sellest ajast saadik on tervishoiukriisidele vastatud sõjatrummide kõrvulukustava põristamisega: XX sajandil on ühtejärge peetud sõda tuberkuloosi, süüfilise, vähi, aidsi, diabeedi ja ülekaalulisusega. XXI sajand on aga paraku võimaldanud haigust võrrelda terrorismiga keha territooriumil.4

Peale selle, et sõjametafoorid on tingitud teatud määral ajaloolisest kontekstist, on neil eeliseid, mille tõttu inimesed soovivad neid tarvitada. Sõja­metafoorid tõstavad rahva moraali ja vastupanuvõimet, nagu nähtub selle kirjatüki esimesest lõigust. Nagu päris sõjaolukorras mobiliseeritakse sõjametafooridega riigi majanduslikud ja sotsiaalsed ressursid, et suunata need tervishoidu, kus neid on hädasti vaja. Ka psühholoogiliselt on arstil tagasilööke ehk kergem taluda, kui kaotus tähendab allajäämist kurjale viirusele, mitte inimelu kustumist.5 Järelikult ei saa sõjametafoore üheselt hukka mõista. Isegi haiguse objektistamist tuleb vaadata positiivse nihkena meditsiinilises mõtlemises. Tähendas see ju, et vastupidiselt keskaegsetele filosoofidele nagu Boëthius ei nähtud enam haiguses patu palka – seesugune arusaam on muuseas veidi teisenenud kujul tänini levinud alternatiivmeditsiini ringkonnis –, vaid haigus lahutati inimese isiksusest. See võimaldas uurida haigust hinnangu­vabalt, nagu peakski.

Ometi tabab mind ärevus iga kord, kui teen lahti oma lümfoomi-toetusgrupi Facebooki lehe ja loen selle kaanefotolt suurte tähtedega kirjutatud sõnumit: „LOSING IS NOT AN OPTION“ („Kaotamine pole valikuvõimalus“). Kas inimeste närvid polegi siis pidevast võitlusvalmidusest läbi? Kas krooniline ohutunne ja tunnete kontrollimine tähendab seda, et ma olen tugev? Kas võitluses alla jäänud inimesed lihtsalt ei võidelnud haigusega piisavalt?

Kuigi sõjametafoorid on vahel mõeldud patsientide võimestamiseks, kasutatakse neid tihtilugu hoopis selleks, et õigustada agressiivset, kuid mitte eriti tulemuslikku ravi. Mõelgem kas või üleskutsetele kasutada malaariaravimina tuntud hüdroksüklorokviinsulfaati COVID-19 põdevate patsientide puhul, ehkki teadus pole selle tõhusust ja ohutust selle haiguse korral kinnitanud. „Mida sul kaotada on!“ kuraasitas pressikonverentsil Donald Trump, väljendades suhtumist, et võitluses surmaga on kõik vahendid lubatud.6

Nõudlus agressiivse ravi järele ei johtu ainult arstidest või poliitikutest, vaid ka rünnakuvalmis patsientidest, kes näevad arstides imetegijaid ja panevad meditsiinile õigustamatult suuri lootusi. Koos usuga, et ainus hea käik on selline, mis viib haiguse täieliku hävitamiseni, oleme jõudnud läänes olukorda, kus üha sagedamini räägitakse patsientide ohtlikust üleravimisest. See on arusaadav psühholoogiline nõrkus: ootuspärane reaktsioon haigestumisele on tegutseda, isegi kui tervise vaatenurgast võib olla parem oodata ja jälgida.

Ühtlasi keskendutakse sõjametafooride kaudu pea ainuliselt haiguse bioloogilistele ja füüsilistele aspektidele, jättes haiguse psühholoogilised ja sotsiaalsed küljed varju. See loob soodsad tingimused patsiendi vaigistamiseks ja tema emotsionaalsete vajaduste eiramiseks. Meditsiin on ennekõike teadus ja patsiendi objektistamine on hädavajalik, et arst saaks oma tööd teha. Empaatilise tervishoiu korral mõistetakse, et objektistamine on patsiendile alati alandav ja ebameeldiv ning ollakse selles osas haavatavale poolele toeks. Kui patsiendi keha on lahinguväli ning haigusega peetakse sõda, mille eesotsas on arst, on aga raske lahti saada muljest, et arstil oleks justkui kergem, kui patsiendil pole oma arvamust ja aktiivset huvi oma haiguse vastu.

Sõjametafooride paradoks patsiendi seisukohalt on ühelt poolt surve välja näidata pidevat võitlusvalmidust ning teiselt poolt olla passiivses, arstile kuuleka patsiendi rollis. Mõlemal juhul tuleb patsiendil oma tunded alla suruda ja vaadata oma kehale meditsiinilise, s.t võõrastava pilguga. Ilmselt ei üllata kedagi, et patsientidel, kes kirjeldavad oma haigust selliste negatiivsete mõistetega nagu „vaenlane“, on täheldatud vaimse tervise halvenemist ja traumaga seotud ärevushäirete sagenemist ka pärast tervenemist.7

Vaimse tervise kriisist on räägitud ka praegu, mil sõjametafoorid ei kõla kõige valjemalt mitte haiglaseinte vahel, vaid valitsuse pressikonverentsidel. Sõjametafoorid, mille najal õnnestus kriisi alguses luua motiveeriv pilt rahva üksmeelest ja valitsuse jõulisest reaktsioonist, mõjuvad praegu rahva ära kurnatud psüühikale nagu piitsahoobid. Tekkinud on sõjatüdimus ja rahulolematus. Ajaga on avanenud selgem vaade tegelikkusele, mis näitab, et riigipead nii Eestis kui ka mujal on sõjaolukorraga võrreldud tervishoiukriisi ära kasutanud oma (sageli demokraatiat õõnestava) agenda elluviimiseks.8 Seega inimesed, kes usuvad, et pärast kriisi pole maailm enam endine, nähes vaimusilmas kodanikupalka või kodus töötamist kui uut elunormi, võivad aasta pärast leida end hoopiski kodanikuõiguste poolest ahtamas maailmas.

Tulevikku pole võimalik ette näha, mistõttu on metafoorid, mida kasutame, erakordselt tähtsad, kuna need kujundavad meie maailmataju ja aitavad määratleda, mida me peame üldse võimalikuks. Vastupidi Susan Sontagile, kes kirjutas, et metafooriline haiguskäsitlus „ülemobiliseerib, ülekirjeldab ning annab tugeva panuse haigete paariaks muutmisele ja häbimärgistamisele“9, leian, et metafoorid on vajalikud, aga ka paratamatud igas traumaatilises olukorras. Metafoor mitte ainult ei aita anda kogemusele tähendust, vaid timmib, kuidas meil tuleks sellesse kogemusse suhtuda. Just seetõttu on ka oluline, et me ei peegeldaks mõtlematult meedias serveeritud metafoore. Tuleks iseendalt pärida, milliseid metafoore on vaja praeguses olukorras, pidades silmas ühiskonnale olulisi väärtusi.

Võib-olla oli poliitikutest õige rääkida märtsi keskpaigas sõjast koroonaviiruse vastu, võib-olla aitas see inimestel võtta eriolukorda tõsiselt, jääda koju ja toetada meditsiinitöötajaid. Me olime häälestatud, et hävitada see uus viirus. Praegu on aga hakanud koitma, et COVID-19 on siin, et jääda, vähemalt ajani, mil leitakse vaktsiin. Kui kaua meie närvisüsteem sõja trummipõrinale vastu peab? Praegune pandeemia meenutab üha enam maratoni, mitte sõda.

1 https://www.err.ee/1063367/peaminister-ratas-valitsus-palub-eriolukorras-koigi-eesti-inimeste-tuge, vaadatud 20. IV 2020.

2 Zygmunt Bauman, The Postmodern Adventures of Life and Death. Rmt: Modernity, Medicine and Health. Routledge, 1998, lk 216–231.

3 Nie et al., Healing Without Waging War: Beyond Military Metaphors in Medicine and HIV Cure Research. – American Journal of Bioethics 2016, nr 16, lk 3–11.

4 Samas. On täheldatud, et pärast 11. septembri terrorirünnakut on mõned vähipatsiendid hakanud seostama oma haigust terrorismiga.

5 Paul Hodgkin, Medicine is War: And Other Medical Metaphors. – British Medical Journal 1985, nr 291, lk 1820-1821.

6 https://www.nytimes.com/2020/04/06/us/politics/coronavirus-trump-malaria-drug.html, vaadatud 25. IV 2020

7 Degner et al., A new approach to eliciting meaning in the context of breast cancer. – Cancer Nursing 2003,??? k 26, nr 3, lk 169–178.

8 https://www.nytimes.com/2020/04/20/opinion/coronavirus-war-politicians.html, vaadatud 26. IV 2020.

9 Susan Sontag, Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid. Varrak, 2002, lk 167.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht