Sõjaväejuhid ja poliitika

Paremini said sõjaväelased hakkama Konstantin Pätsi valitsusega ja (teadmata asjaoludel) kujunesid suhted pingelisemaks Jaan Tõnissoniga.

KRISTHEL HAAK

Reigo Rosenthali raamatu pealkirjas parafraseeritud väljendile „nagu kord ja kohus“ on õigekeelsussõnaraamatus antud seletuseks „korralikult“, „nagu peab või on tavaks“. Miks just selline pealkiri? Kes pidid ja mis oli tavaks? Sisejulgeoleku nimel pidi omavaheliste kokkulepeteni jõudma nii Eesti sõjaväejuhtkond kui ka poliitikaringkond. Tavadest rääkimine võib tunduda tolleaegses kontekstis küll kummaline: ilmasõjast ja revolutsioonist käristatud maailmas sõdis omavahel kaks uut riiki – mis tavad-traditsioonid saidki enam kehtida?

Siiski, vältimaks õiguslikku vaakumit, võeti Eesti sõjaväes (tegelikult kehtis ju terves Eestis endisaegne kohtukorraldus ja tsiviilõigus edasi) üle mitmed Tsaari-Venemaa seadused ning kohendati need Vabadussõja vältel Eesti oludele. Nii tegutsesid Eesti vägede ülemjuhataja ja talle alluvad kõrgemad sõjaväelased vastavalt 1914. aasta määrustikule vägede juhtimise kohta sõjaajal ja kogu Eesti kohta käis 1892. aasta seadlus sõjaseisukorra kohta. Vanadele seadustele toetumine tekitas riigi poliitikaringkonna, eriti selle vasakpoolsete vaadetega osa ja sõjalise juhtkonna vahel pingeid.

Nagu autor sissejuhatuses ka möönab, on allikaid, mis avaksid kas või mälestuste kujul toonaste sõjaväejuhtide seotuse Vabadussõja-aegse sisepoliitikaga, väga vähe. Eesti kõige kõrgemad sõjaväelased ei olnud tegevteenistuses või hiljem poliitikas kaasa löönutena kuigi varmad kirjutama ning aega eksiilis sõjamälestusi heietada ei olnud neile antud. Seda hindamatum on Reigo Rosenthali töö, mis on settinud autori seniste väga mahukate uurimistööde1 pinnalt, kuid pole mitte neist järele jäänud avaldamiskõlbulik materjal, vaid teema kvintessents.

Uurimus jaguneb üheksaks eri mahuga peatükiks. Esimeses kolmes antakse edasise mõistmiseks oluline taust, ülevaade Eesti Vabadussõja-aegsest sisepoliitikast, iseloomustatakse peamisi parteisid ning nende arusaama sõjaväestruktuuri ülesehitusest ja keskvõimu kohalike omavalitsuste tegevusse sekkumise piiridest. Asutava Kogu valimistel said laialdast demokraatiat pooldavad vasakpoolsed parteid enamuse toetuse (nende toetajaskond oli suur ka sõjaväelaste seas). Just siin näeb autor põhjust, miks viivitati ülemjuhataja institutsiooni loomise ja tema ametisse nimetamisega ning võeti see samm ette alles pärast Tartu langemist punavägede kätte 1918. aasta detsembri lõpul.

Iseloomustatakse ka Eesti kõrgemate sõjaväelaste poliitilisi hoiakuid. Üldiselt olid nii Johan Laidoneri kui ka Jaan Sootsi vaated demokraatlikud. Eesti kõrgem sõjaväejuhtkond mõistis sõjaväe stabiliseerivat rolli ühiskonnas. Selle nimel püüti hoida sõjavägi eemal sisepoliitikast ning tehti valitsusringkonnaga koostööd. Probleeme tekitas hoopis sõjaväelaste ja Ajutise Valitsuse erinev arusaamine alluvusvahekorrast. Juba mainitud 1914. aasta määrus vägede juhtimise kohta sõjaajal andis ülemjuhatajale laialdased volitused. Ülemjuhataja allus vaid valitsusele ning ükski valitsusasutus ei olnud määratud temalt aru pärima või ettekirjutusi tegema. Eriti laialdane võim oli Johan Laidoneril sõjategevuse piirkonnas. Vabadussõja jooksul tähendas see eri piirkondi, kuid üldjuhul mõeldi selle all kogu Eesti vägede kontrolli all olevat ala.

Tagalas valmistasid muret nii sõjaväelastele kui ka poliitikutele kommunistlike organisatsioonide kihutustöö, väejooksikud ja rüüstajad ning erakordselt rasked materiaalsed olud. Puudus oli peaaegu kõigest. Olukorra stabiliseerimiseks astuti mitmeid samme: valitsuse määrusega loodi sõjaväe välikohtud, keelati loata rahvakogunemised, kehtestati komandanditund, piirati alkoholi tarbimist ja salaalkoholi valmistamist. Sõjavägi seadis sisse kohalike omavalitsuste juurde sõjaväe komandantide institutsiooni ja valitsus komissaride oma.

Vasakpoolsed ringkonnad olid rahulolematud nii välikohtute tegevuse kui ka komissaride-komandantide tegevusega topeltkontrollitud omavalitsuste juures. Rahulolematus viis nn veebruarikriisini, mida autor käsitleb mahukaimas, kolme alapeatükiga viiendas peatükis. On huvitav, et Laidoner solvus mitmel korral poliitilisse patiseisu sattunult, ähvardades tagasiastumisega. Ehkki autor leiab, et Laidoneri sellises sammus oli mõlemat, nii tõsiselt mõeldud taandumist kui ka poliitilist mängu, tahaks ülemjuhataja inimlikust küljest rohkem teada. Kuidas sai selline trikk mitu korda läbi minna?

Raamatu kuuendas peatükis on iseloomustatud sõjaväe ülemjuhatuse ja Asutava Kogu ning vabariigi valitsuse suhteid. Selgub, et paremini said sõjaväelased hakkama Konstantin Pätsi valitsusega ja (teadmata asjaoludel) kujunesid suhted pingelisemaks Jaan Tõnissoniga. Siin on paljuski peidus ka viimases peatükis kirjeldatud Laidoneri lõpliku taandumise põhjus. Rosenthali arvates ei suutnud kumbki teineteisele poolt sammu lähemale astuda ja Laidoner lahkus teenistusest.

Seitsmendas ja kaheksandas peatükis on käsitletud korra hoidmiseks tagalas ette võetud samme kommunistlike organisatsioonide õhutatud streigiliikumise mahasurumiseks ja sõjaaja tsensuuri problemaatikat. Autori hinnangul tuli Eesti sõjaväejuhtkond kommunistliku partei Eestimaa organisatsiooni õhutatud streikide ohjeldamisega üldiselt hästi toime. Erandina kerkib esile vaid Saare- ja Muhumaa olustiku alahindamine, mis viis mässuni 1919. aasta alguses. Sõjaaja tsensuuri peatükis on probleemid markeeritud vaid põgusalt, puudutatud üksnes ajakirjanduse tsensuuri. See teema väärib süvenemist.

Kokkuvõtteks leiab autor, et Eesti sõjaväejuhtkond oli sisepoliitika kujundamisel ja tagala stabiliseerimisel kindlasti edukas. Olulisemates küsimustes suudeti teha valitsusringkonnaga koostööd ning sõjavägi hoiti sisepoliitilisest võitlusest eemal. Ehkki mahult tagasihoidlik ja ka käes kergekaaluline, ei ole antud uurimus lihtne lugemisvara. Kvaliteetselt toimetatud ning eeskujuliku viiteaparatuuri ja registriga raamatu struktuur on küll igati loogiline, aga raamat on mõeldud siiski tõelisele huvilisele, kellel on juba piisavalt teadmisi, et loetu konteksti panna. Autori teemavaliku olulisust toonitab seegi, et peaaegu paralleelselt on sõjakohtute temaatikaga tegelnud ja samadele järeldustele jõudnud ka juristid.2 Reigo Rosenthali teos on eriuurimusena arvestatav ning oluline töö ka pärast uute Eesti Vabadussõja ajaloo köidete ilmumist.

1 Reigo Rosenthal, Loodearmee. Argo, 2008; Reigo Rosenthal, Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Argo, 2008; Reigo Rosenthal, Marko Tamming, Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. SE & JS, 2010; Reigo Rosenthal, Marko Tamming, Sõda enne sõda. Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. SE & JS, 2013.

2 Marin Sedman, Sõjakohtud ja Riigikohtu roll sõjakohtute süsteemis Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil. – Juridica 2019, nr 9, lk 642–654;Daimar Liiv, Sõjakohtutest Marin Sedmani artikli põhjal. – Juridica 2019, nr 9, lk 655-656.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht