Solaris kui väljakutse ja allaand

Aet Annist

Solarise keskuse valmimine on kodanikuaktiivsuse võimetuse triumf ja annab põhjust süvenevaks küünilisuseks ning pessimismiks – ja Stanisław Lem ilmselt keerleb hauas. Kunstpuud ja libalätlus, magedad naljatlused nimedega ja lõputu rodu säravate lambikeste alla ritta seatud poekesi pakuvad järjekordse võimaluse mõne eseme või paaritunnise kahemõõtmelise elamusega oma elu tühisus unustada.

Eesti rahva mallification (sõnast shopping-mall – ostukeskus) algas tegelikult juba vene ajal, kui magalarajoonid ABCdega täis tipiti. Ruumi ja kauba mahuline tasakaal ei erinenud seal kokkuvõttes ilmselt kuigi palju tänastest ostukeskustest, kus hiiglaslik osa ruumist on pühendatud ahvatluse loomisele ja massiesteetikale, mille eesmärgiks on inimesi ühest boksist teise meelitada. Ostlejad – kes vastanduvad ostjale, inimesele, kes tuleb poodi kindlal sammul, et osta vajalikke, mitte lihtsalt saadaval kaupu – saabuvad ostukeskusse selleks, et neile seal elamusi pakutaks.
Alfred Gell kirjeldab juba eelmise sajandi alguses kuulsaks antropologiseeritud Trobriandi saarte kauplemissüsteemis olulisi rikkalikult kaunistatud kanuusid, millega
kaubitsejad kauplema saabusid, ja osutab, et tegemist oli teatava psühholoogilise mõjutamisvahendi, võlumistehnoloogiaga1

Kanuude imetabane disain peab toimima maagiliselt, ähmastades potentsiaalse ostja efektiivse ja ratsionaalse mõtlemise ja kauplemise võimet nii, et pakkujal
võimalikult paremini läheks. See on Gelli arvates vaid üks näide kunsti jõu kohta luua teatavat sotsialiseeritud allaandmissüsteemi, kus antakse osa oma võimest eneseteadlikult tegutseda üle materiaalsetele objektidele.
Materiaalses kultuuris peitub niisiis potentsiaal sotsiaalset ja individuaalset tegevust mõjutada teatud mänguliste või silmatorkavate kunstilise esituse vormide kaudu. Ostukeskuste igapäevane materiaalne maagia peab looma samasuguse hämmastava välja, mis ei suhtle mitte inimese tavalise
minaga, vaid võlutud, süsteemi neeldunud minaga.

Teiselt poolt peitub ka neis ruumides potentsiaal millekski enamaks: Meg Jacobs osutab, kuidas ostukeskused, millega maailm on tuttav juba XX sajandi algusest, muutusid tarbijat politiseerivaks mehhanismiks2. Kauplused sõltusid suhteliselt kõrgete ja fikseeritud hindade tõttu impulss-ostjast, ja šoppamist hakati julgustama ostukeskuste sisearhitektuuri ja paigutusega kui vaba aja veetmise viisi. Ostukeskustes pakuti tollal nii klassikalise muusika kontserte, pealelõunateed, avalikke raamatukogusid kui sufražettide loenguid jne. Ent kuna vaatamine ja ostlemata kohalviibimine oli ostukeskuses tasuta tegevus (ja on seda siiani), demokratiseerisid ostukeskused (ostu)himu ja tekitasid teatava avaliku ruumi, kus osalemine ei sõltu rahakotist. Ühtlasi võis see ruum muutuda vajadusel ka
kollektiivse protesti keskuseks, kus rahuolematud kodanikud saavad tarbijaina oma õigusi nõuda. Hinnatõusu surve viis boikottide, streikide ja mässudeni nendessamades keskustes juba möödunud sajandi esimesel poolel. Teisisõnu, keskkond, mida võinuks pidada depolitiseerivaks, oli hoopis mobiliseeriv – vähemalt Teise maailmasõja lõpuni.
Tarbijatena on inimestel siiski kõigil aegadel mängus palju huvisid, mis laiendavad ka nende majanduslikku kodanikustaatust. Riigi seisukohalt – eriti riigi, mis on suurel määral seotud suurkorporatsioonidega – on aktiivne tarbija, kodanik-tarbija väljakutse riigi ja firmade katsetele luua kontrollitud subjekt, kes on varmas tarbima pakutavat. Nii et parandamatu optimist võiks loota, et Solarise-vastase protesti kalmule võiks sigineda sobivate asjaolude korral uus vastupanu. Teatri väljaku neljast punktist – võim, teadus, kultuur ja nüüd siis laat – viimasest võib sinna suunduva linlaste voolu tõttu kujuneda alternatiivse kodanikuvõimu
asupaik, kus suudetakse ehk kapitalismile mõni ebamugav kaigas kodaraisse heita. Nagu Solarise omanikud juba tunda on saanud, ei toimi kõik alati mitte kaubitsejate-võlurite soovide kohaselt ning imenikerdised võivad teinekord kokku langeda, paljastades inetu tühimiku. Seda võib täitma rutata inimene, kes on enamatki kui tarbija.

1 Alfred Gell, The technology of enchantment and the enchantment
of technology. J. Coote, A. Shelton, (toim), Anthropology, art and aesthetics.
Clarendon Press, 1999, lk. 40–63.
2 Meg Jacobs, The politics of plenty: Consumerism in the twentiethcentury
United States. Rmt-s, The politics of consumption: Material
culture and citizenship in Europe and America. M. J. Daunton, M. Hilton,
Berg Publishers, 2001, lk. 223–240.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht