Sõnad, sõnad …

Heino Levald

Tõeliseks mõtlemiseks jääb järjest vähem aega. Inimese ladinakeelne üldnimi, mille ta ise endale kunagi on andnud, on Homo sapiens – arukas, mõtlev inimene. Selle tänapäevane liik on enda nimetuseks võtnud Homo sapiens sapiens. Kuid nähes, mida ta teeb ja kuhu läheb, tekib küsimus: kas ta ikka väärib oma nimetust? Vastuse saamiseks peaksime esmalt selgeks tegema, mis on mõtlemine.

Eesti keele seletav sõnaraamat esitab vastuseks vaid mõned näited. Eesti Entsüklopeedia ei ole seda mõistet esitamise vääriliseks pidanud. Eestikeelses internetis kordub otsingutulemustes järgmine vastus: „Mõtlemine on inimtegevuse osa, tegelikkusest arusaamise, kohanemise ja muutumise protsessi peegeldus ajus. Mõeldes inimene tunnetab sihipäraselt asjade ja nähtuste omadusi ja seoseid, loob uusi mõisteid ja arusaamu ning püüab näha ette sündmuste arengut.” Järgneb mõtlemise viiside või liikide lahtine loetelu: abstraktne, teoreetiline, praktiline, kiire, aeglane, loogiline, täpne jne. See määrang esineb ka teistes keeltes, lähtub psühholoogiast ja on väga üldine.

Põhjalikuma otsingu tulemusel leiame, et mõtlemise eesmärk on probleemidele lahenduste leidmine alates olmest kuni globaalseteni. Sellest lähtudes on mõtlemist määratletud ka järgmiselt: „Mõtlemine on probleemide lahendamisele suunatud ajutegevus.” Eristamaks seda muust, ilmselt siis eesmärgitust mõttevoolust, nimetatakse seda ka eesmärgistatud mõtlemiseks.

Arvatavalt on just sellise mõtlemisvõime järgi inimene oma nimetuse saanud.

Väärtuslikud mõtted tekivad ja arenevad välja tegutsemise motiividest. Ülemaailmselt tunnustatud mõtlemise uurija Lev Võgotski on oma raamatus kirjutanud, et mõtlemine on kui pilv, sõnad kui vihm, mis pilvest langeb, ja motivatsioon kui tuul, mis selle pilve liikuma paneb.

Sõnade osa mõtlemises

Visalt püsib seisukoht, et mõtlemine toimub sõnades ja mõtlemisoskuse omandamiseks piisab loogika ehk mõtlemisõpetuse, grammatika ehk keeleõpetuse ja sõnavara tundmisest. Sellest järeldub: kes kõneleb ja kirjutab hästi, see oskab hästi mõtelda.

Kuid on selge, et paljudel aladel, näiteks muusikas, kujutavas kunstis ja arhitektuuris on heade tulemuste saamiseks vaja hoopis muusikalist, kujundlikku ja ruumilist mõtlemist. Nende alade hulka, mis nõuavad teistsugust mõtlemist, kuulub ka tehniline looming ja ühiskonna arengu käsitlemine. Tõeliselt kasuliku tulemuse saamiseks tuleb siin rakendada lisaks loogikale ja sellest tulenevale lineaarsele mõtlemisele laialdastel teadmistel ja kogemustel põhinevaid seoseid ja assotsiatsioone ning võib-olla isegi instinkte, et vääri otsuseid vältida. Sellist loominguprotsessi on isegi tagantjärele võimatu sõnadega väljendada. See on süsteemne mõtlemine.

Enamik mõtteid ei jõua teostuseni ja hajub olematusse. Mõtlemine on tulemuslik, kui selle eesmärk on saavutatud. Kui eesmärgiks oligi lihtsalt ilus tekst, siis on selge, et selle loomiseks piisab sõnalisest mõtlemisest. Ent kui eesmärgiks on asi või protsess, siis on tekst ja sellega kaasnevad kujutised (joonised ja skeemid) vaid eesmärgi kavandiks. See ei asendada asju ega protsesse endid.

Paraku on paljude asjade ja protsesside peegeldamine tekstide, jooniste ja skeemide abil küllaltki keerukas tegevus ning asjatundmatule inimesele võib sellise peegeldamise tulemus jäädagi arusaamatuks. Näiteks parvlaeva Estonia uppumise tehnilised põhjused on kogenud spetsialistile päevselged – selliselt ehitatud laev ei oleks tohtinud avamerel sõita. Nendest on kirjutatud artikleid, aruandeid ja raamatuid. Kuid need on laevade ehitamise alal asjatundmatutele inimestele juba kas või terminoloogia tõttu arusaamatud ning neid ei loeta. Tegelike põhjuste varjamiseks käiku lastud „pauk ja auk” aga on igaühele arusaadavad ning kui nendest nii pealetükkivalt ja arusaadavalt räägitakse, nagu see toimus, siis loomulikult arvatakse, et küllap need põhjuseks olidki.

Hoolimata sellest, et nüüd arenevad ülimalt kiiresti kõik informatsiooni vormid, jääb sõnaline teave inimeste jaoks peamiseks. Seetõttu on vaja arendada mõtete sõnalise väljendamise oskust. Arvestada on vaja seda, et kuna tehnika on teinud tekstide loomise, paljundamise ja edastamise aina lihtsamaks, siis kipuvad asjade kirjeldused ja sõnade osav mäng järjest enam asendama probleemide reaalseid lahendusi.

Süsteemsete probleemide probleemid

Eriti suuri raskusi tekitab süsteemsete probleemide ja nende võimalike lahenduste sõnaline esitamine. Nende lühiesitus on tavaliselt võimatu, kuid pikemaid käsitlusi ei avaldata ega loeta, sest lugejale jäävad need arusaamatuks. Põhjuseks võib olla asjatundmatus ja viitsimatus süveneda, kuid süüdi jääb materjali esitaja, kes ei suutnud mõtet lühidalt, mõne ajakirjanduslikult tabava lausega selgeks teha. Pealegi ei jõua teemad, mis ühiskonna tõelisi valupunkte puudutavad, kuid on mõjukatele ringkondadele ebamugavad, meie ajakirjanduses üldsegi käsitlemiseni.

Nii ei jõua kunagi meie rahva teadvuseni ja lahenduseni katastroofiline olukord, mis on tekkinud Eestis kutseoskuste alal ja tööturul selle tõttu, et Eesti on ainus maa Euroopa Liidus ja väheste hulgas maailmas, kes ei ole ratifitseerinud ÜRO juures asuva Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioone tööjõuressursside arendamise ja tööelu korraldamise kohta ega täida neid.

Kui üheksakümnendate aastate alguses võidi olla uhke oma töötajate kõrge kvalifikatsiooni üle, siis sama kümnendi keskel keelas tollane valitsus vastuolus ILO konventsiooni ja Eesti haridusseadusega kutse- ja kõrgkoolidel lõpetanutele kutseid ja kvalifikatsioone andmast ning neid lõputunnistustele ja diplomitele kirjutamast. Sellega lõppes ka nende koolide kohustus õppureid kutse- ja kvalifikatsiooninõuete täitmiseni õpetada. Kutsekoolides on see probleem nüüdseks jõudmas mõistliku lahenduseni. Kuid üli- ja kõrgkoolides toimub õpetamine tollest ajast alates koolide, ministeeriumi ja rahvusvaheliste akrediteerimiskomisjonide maitsele sobivate ennekõike teaduslike õppekavade järgi. Nende arv ulatus vahepeal pooleteistkümne tuhandeni, nüüd on seda vähendatud kaheksasajani. Reaalse tööalase pädevuse ehk kutse- ja kvalifikatsiooninõuded nendes valdavalt ei kajastu. Levinud on arvamus, et tööalase pädevuse puudumise korvab teaduslik ettevalmistus. Tegelikult on see väär. Tööalase tunnustatud pädevuse ehk kvalifikatsiooniga kaasnevad ka sellele vastavad hoiakud ja vastutustunne. Kvalifitseerimata inimese puhul need üldjuhul puuduvad, kuid neid ei asenda miski.

Kutseid ja kvalifikatsioone annab inimestele alates 2000. aastast eraõiguslik sihtasutus Kutsekoda ta enda poolt loodud originaalse, mitte riikliku, vaid kutseliitudele toetuva süsteemi alusel. Seda ta teeb vaid igaühe isiklikul soovil tasuliste kutseeksamite tulemuste alusel. Nende nõuded tulenevad sama asutuse koordineerimisel loodavatest kutsestandarditest. Paraku ei kata nende nomenklatuur kaugeltki Eesti vajadusi ning enamasti need erinevad oluliselt kehtivatest õppekavadest. Eksamiteks tuleb igaühel ette valmistuda omal käel. Möödunud aastate jooksul on Kutsekoja kaudu saanud kutse ja kvalifikatsiooni vaid ca 10% tööealisest elanikkonnast ning seda valdavalt töölistasemel. Vahepeal kutsekoolide lõpetanutest on kutse ja kvalifikatsiooni saanud vaid ca 40%, kõrgkoolide lõpetanutest vähem kui 5%. Hinnanguliselt on tunnustatud kutse ja kvalifikatsioon vaid mõnekümnel protsendil tööealisest elanikkonnast.

Rahvusvaheliselt reguleeritud erialadel annavad kutseid ja kvalifikatsioone muud asutused, kuid Eestis välja antud kutsete ja kvalifikatsioonide kohta koondarvestust ei peeta. Kutse ja kvalifikatsiooni puudumine valdaval enamikul inimestest ning erandlik võimalus töötada Eestis pea mis tahes ametikohal ka ilma kutse ja kvalifikatsioonita, on teinud võimatuks Eesti tööturu uurimise, prognoosimise ja korraldamise.

Kuid see kõik ei sega meid tööelu suhtes eesmärgitu hariduse ohtra andmise toel olemast inimarengu taseme poolest väärikal kohal ja teadlastest õppejõududel rääkimast järjest suurema hulga teaduskraadiga inimeste ettevalmistamise vajadusest, kellele tegelikult ei ole väärikat kohta ega võimalust ei kodu- ega välismaisel tööturul. See teemadering vajab laiemat avalikku arutelu.

Süsteemset käsitlust võiks jätkata ka meie avaliku halduse teemal. Kui Eesti eraettevõtluses on kvaliteedijuhtimine normaalselt levinud ja tõhustanud töö nendes valdavalt muude maade tasemeni, siis avaliku halduse asutustele ei lasta jutuga kvaliteedijuhtimisest püssilasu kaugusele. Näib, et selleks on ka mitu delikaatset ja tugevamatki põhjust, mida ei hakka siin põhjalikumalt käsitlema. Ent selle tagajärjel kestab segadus riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete ja nende täitmise korraldamises ning suureneb püsivalt meie avaliku teenistuse töötajate arv ja rahavajadus. Samal ajal puudub peatselt jõustuvas avaliku teenistuse seaduses isegi vihje sellele, millised instantsid peaksid avaliku halduse ülesandeid sätestama ja korrastama ning töötajatele teenistusülesannetena jaotama. Paraku jääb mõnikord arusaamatuks ka see, milline huvi asutuses tõeliselt valitseb – kas esikohal on tegutsemine inimeste ja ühiskonna huvides või hoolitsemine sõpruskondade sissetulekute ja sidemete varjamise eest ning palga kui sotsiaalabi võimaldamine oma töötajatele.

Pole aega mõtelda

Eelajaloolisel ajal oli kõnevõime teke ja selle kaudu uue mõtlemise, informatsiooni edasiandmise viisi ja organiseerumise võimaluste areng inimese eelkäija Homo erectus’e võimas vahend võrreldes neandertallase ja teiste loomadega. Tulemuseks on inimene ja selle ühiskondliku organiseerumise vormid. Alles hiljuti, mõne aastatuhande eest võeti kasutusele lisaks kõnele ka kiri. Ning nüüd, vaid mõne aastakümnega on informatsiooni edasiandmise võimalused jõudnud nii kaugele, et need ületavad lugematuid kordi inimese vastuvõtuvõime.

Kuna nii suures infovoolus on väga raske ja vahel võimatu mõtelda, siis järjest enam inimesi lihtsalt loobub sellest ja piirdub vaid neile enam sobiva info vastuvõtmisega ja selle samal või veidi muudetud ja kombineeritud kujul edasiandmisega. Tõeliseks mõtlemiseks jääb aega järjest vähem.

Demokraatia tingimustes on sõnad lisaks muule ka tähtsaim võitlusvahend. Seetõttu ei saa võitjaks see, kes kavandab kaugele ette vaadates ühiskonna arengu süsteemset strateegiat, mis võiks tagada rahva jätkusuutlikkuse, kuid ei suuda seda kõigile arusaadavalt lühisõnumi kujul edastada ja rahvast kaasa mõtlema panna, vaid see, kes oskab teistest paremini teha ilusaid sõnu, neid levitada ja mõjutada inimeste emotsioone. Kui palju nendes sõnades on mõtet, see enamasti ei selgugi, sest ka tulemused esitatakse sõnades.

Veelgi vähem kui mõtlemiseks jääb inimestel järjest vähem aega ja võimalusi siiski läbimõeldu realiseerimiseks. Kes tuletab meelde Rooma Klubi enam kui viiekümne aasta taguseid hoiatusi, et kui ei muudeta edasise arengu aluseid, siis saabub apokalüptiline kriis kahekümne esimese sajandi algul? See ei ole ainult loodusvarade nappusest tingitud kriis. Juba ammu on tähtsaimaks inimese elukeskkonna elemendiks teine inimene. Mida on selle kriisi ärahoidmiseks tehtud või tehakse? Üsna raske on Eestis leida näiteks isikut, kellega koos võiks sisuliselt kas või ainult arutada tehnoökoloogiat – teadust, mis pakub võimalusi mõistlike lahenduste leidmiseks ja seda mitte ainult Eestis.

Juhtide ja liidrite sage sõnaohtrus ja riigile oluliste tegude nappus on saamas reegliks. Ühiskonnas toimuvad protsessid aga kulgevad juhitamatult isevoolu teel. Mõnede arvates see ongi suurim juhtimistarkus.

Väljavaadetest

Kogu maailma inimesi hõivav massimeedia on põhiliselt meelelahutuslik, edastab vähe arukat ja külvab ohtralt vaimseid nakkushaigusi. Ent selles on ka mõistuslikke sugemeid, nagu näiteks Wikipedia ja telekanal Viasat History. See annab lootust, et arukus siiski kuskil säilib ja võib hakata praegusest rohkem levima. Loodetavasti suudab jätkata ka Wikileaks. Hiljuti olevat sellesse jõudnud Inglismaa valitsuse paarisajaleheküljeline juhend selle kohta, kuidas saladuste leket vältida.

Viimase pooleteise sajandi jooksul on inimeste arv maakeral suurenenud kogu varasema aja jooksul kogunenud ühelt miljardilt seitsmekordseks. Otstarbekas tegevus taandub virtuaalsete esituste varjus olematusse. Mõtlemiseks muule kui isiklikele asjadele pole tavalisel inimesel enam aega ega tahtmist. Isegi kui nad mõtleksid, ei suuda nad olemasolevates tingimustes olukorda muuta. Need, kes tegelikult mõtlevad, jäävad oma mõtetega enamasti üksi. Igaühel peab ju postmodernistlikus maailmas olema oma tõde, erinev teistest.

Juba varasem maailmakogemus näitab, et kriitilised olukorrad tekitavad üliinimesi – süsteeme, kes püüavad juhtida ühiskondi ja maailma ning põrkuvad teiste samasugustega. On teada, milline on olnud selliste üliinimeste suhtumine üksikinimestesse varem ning pole põhjust arvata, et see oleks tulevikus teistsugune. Nende võimalused on varasemast mõõtmatult suuremad, ent nende tegutsemist kammitseb hirm, et tõelise kokkupõrke korral võivad ka võitjad hukkuda. Kui kaua selline olukord kestab, on teadmata. Võib vaid märkida, et kõik teadaolevad prognoosid inimeste arvu kohta maailmas käesoleva sajandi lõpuks jäävad kahe ja üheksa miljardi vahele. Kas see on mõistusliku tegevuse tulemus või juhuse tagajärg, see jääb tulevaste põlvede kogeda. Praegu näib küll juhus olevat olulises ülekaalus arukuse üle.

Mida teha?

Ega meil olegi enam suurt midagi teha. Kõik sõltub edasisest arengust, mille hoolde oleme end andnud. Jääb vaid loota, et see on Eestis ja selle lähistel rahumeelne. Demograafiline kriis meid ei ähvarda. Peamistest konfliktikolletest oleme geograafiliselt kaugel. Peaasi, et saaksime omavahel ja naabritega hästi läbi ja korraldaksime veel meie endi korraldada olevaid protsesse võimalikult mõistuslikult meie rahva jätkusuutlikkuse huvides. Ääretult tähtis on see, et igaüks meist püüaks väärida mõtleva inimese nimetust.

veebruar 2012 – juuni 2013

Autor on tehnikakandidaat ja majandus­doktor.