Sõnavabadusest ajuvabaduseni

Pidurdamatu sõnavabadus on välja toonud kõik selle, mis varem jäi varjule aju kõige sügavamatesse kihistustesse, nagu instinktid või viha.

ÜLO MATTHEUS

Sõnavabaduse viimase aja seisust kõneldes võib eristada kaht suurt etappi: sõnavabadus enne internetti ja ühismeediat ning pärast seda. Käsitlen ühismeediana ka meediaportaalide kommentaariumi – on ju see samuti mingite gruppide omavahelise suhtluse koht.

Sõnavabadus kuulub kõigile

Enne interneti levikut ja ühismeediat oli sõnavabadus, täpsemalt arvamuse levitamine ja tiražeerimine, privileeg, mis kuulus ajakirjandusele või ilmutas end selle vahendusel. Sellele pääses ligi piiratud hulk inimesi: ajakirjanikud, poliitikud, kolumnistid, ühiskonnategelased, kultuuritegelased jt. Sõnasaanutel oli autoriteeti, sõnal endal oli kaal, sõnakasutus oli väljapeetud.

Interneti ja meediaportaalide tulekuga sai igaüks hakata oma arvamust avaldama, oma sõnavabadust realiseerima. Paraku muutusid kommentaariumid kiiresti peldikuseinaks, kus ei kehtinud mingid reeglid: sellele seinale võis anonüümselt ja ajuvabalt (s.t ilma igasuguste mõistuslike piiranguteta) kritseldada mida tahes, nii roppusi kui ka laimu, kuni ühel hetkel hakkasid esimesed julged esitama kahjunõudeid ja algasid kohtuprotsessid. Kuigi oli neidki, kes käsitlesid anonüümsust sõnavabaduse osana, sundis kasvav surve meediavälja­annete rahakotile vaenuõhutamise pärast siiski pidurit tõmbama. Kommentaator pidi end tuvastama, sõimu hakati portaalidest välja rookima. Ka hiljem tekkinud ühismeedia kanalid, nagu Twitter, Facebook jt, pidid läbi põdema needsamad lastehaigused – ja tegelikult põevad neid siiani.

Nüüdseks oleme jõudnud selleni, et ühismeediast on kujunenud üks kandvamaid avaliku elu platvorme, kust saadakse enamik informatsioonist (paraku ka desinformatsioonist), mis on suure osa inimeste meelest tõesem kui ajakirjanduses pakutu. Sotsiaalmeedias ümbritsevad inimesi mõttekaaslased, keda nad usuvad, ajakirjanduse usaldusväärsus on aga vähenenud või mõnede ringkondade arvates ka kadunud, mistõttu see on pälvinud nn peavoolumeedia tiitli.

Ühismeedia kui era- ja riigielu süntees

Sotsiaalmeedias aetakse ühtaegu nii isiklikke kui ka riigi asju. Selle tulemuseks on isikliku segunemine avalikuga, eraelu põimumine poliitikaga. Poliitikutele on ühismeediast saanud mugav instrument, kus esitada oma seisukohti ja luua oma kuvandit, millesse kuuluvad näiteks ka postitatud perekonnaelupildid. On ju vana propagandistlik tõde, et see mõjub hästi, kui poliitik või riigijuht poseerib koos perekonna ja eriti lastega.

Selle sünteesi tulemusel on kodune keel (väga sageli harimatu keel) jõudnud ka avalikku ruumi. Inimesed räägivad nii, nagu oskavad ja on harjunud, kasutades oma grupis levinud ja harjumuspärast keelt, ka slängi ja peldikuseina sõnavara, kui see on sellele grupile iseloomulik. See on paratamatus.

Sama ilmingu on läbinud ka ajakirjandus: ühelt poolt ajakirjandus levib ja võimendub ühismeedia kaudu, kuid teiselt poolt on ajakirjandus sellega konkureerimiseks kohandanud ka oma sisu ja turundust. Nii peab ajakirjandusuudise või loo pealkiri olema sama ligitõmbav nagu säuts, see võib olla ärritav või solvav, kontekstist välja rebitud või kunstlikult külge poogitud. Täpselt samamoodi toimib inimene sotsiaalmeedias, klammerdudes mingi juhusliku ja ärritava detaili külge ning seda esile tõstes. Sellest ärritavast detailist hakkab omakorda sõltuma laikide ja klikkide arv. Sisu pole säutsuärrituse tehnoloogias nii oluline: see koostatakse sageli pealkirja järgi, ignoreerides sündmuse tegelikku konteksti. Nii saab presidendi ettekandest e-riigi eetika teemal küsimus, kas robotiga tohib seksida, rändepoliitika sisulist arutelu asendab mustnahaliste „õõnespuidust pea“, iibetemaatikat abordi küsimus jne. Sageli on pealkirjad vägisi välja pinnitud, nagu Kaja Kallase valmisolek loobuda peaministritoolist, mida ta ju tegelikult nii ei mõelnud. Uudis on kontekstist teadlikult välja rebitud või konstrueeritud nii, et see ületaks uudisekünnise.

Ajuvabadus toob pinnale instinktid

Pidurdamatu sõnavabadus on välja toonud kõik selle, mis varem jäi varjule aju kõige sügavamatesse kihistustesse, nagu instinktid, võõrahirm või viha, mida hoidsid seal kinni hea lastetuba, hea haridus, tavad ja kombed, kinnistunud reeglistik, kultuur kui niisugune. Seetõttu võib rääkida ka väärtuste kriisist, nagu tegi seda president riigikogu avakõnes. Tõesti, meil ei ole demokraatia kriisi: võimu juurde pääsevad kõik, ka need, kelle retoorika ajab juuksekarvad püsti. Kõigil on täielik sõnavabadus, võimude lahusus toimib. Kriis ilmneb ennekõike selles, kuidas poliitikat tehakse: demagoogia loomulikustumises, labases sõnakasutuses, sõnamurdmises ja vassimises, musta valgeks rääkimises, oma ütlustest taganemises või nende mahasalgamises. See peegeldub olukorras, kus moraalinormid ei piira väljendusvabadust, ükski emotsioon ei jää väljendamata, loogikal ja süsteemsel analüüsil pole kohta, rumalus kui nähtus ja mõiste on diskvalifitseeritud – kõike võib öelda, miski pole rumal. Ka ütleja mitte. Halvast lastetoast ja täielikust ajuvabadusest oma väljendustes on saanud ühiskonnas norm.

Sildistamine

Demagoogia rikkalikust instrumentaariumist paistab eriti silma sildistamine, mis võimaldab kahtluse alla panna mis tahes väite, millega sildistatu välja tuleb. Nii on diskrediteeritud kõik rääkijad, kõigil on küljes halvustav silt, ükski tõde ei kehti, ühiskond on täidetud infomürast, milles kõrvalseisja enam ammu ei orienteeru.

Riigikogu valimiste järel on sildistamisega jaotatud ühiskond kaheks: ühel pool on lumehelbekesed ja prussakad (Reformierakonna ja sotside toetajad) ning teisel pool natsid ja rassistid (EKRE või kogu uue koalitsiooni pooldajad). See tekitab kõigis kõrvalseisjais ebamugavustunde, sest kui toetad esimesi, lüüakse sulle peale lumehelbekese tempel, kui teisi, siis oled rassist. Ses tembeldatud ja kurjast vaimust vaevatud ühiskonnas on igaüks, kes valimas või e-hääletamas käis, ilmselt tabanud end mõtlemast, kas ta on siis nüüd lumehelbeke, prussakas või nats. Või lihtsalt tundnud tülgastust poliitikast ja poliitikutest, kes inimesed niisuguse valiku ette panevad, ning pugenud puruvana kombel oma koorikusse, et end sellest jamast välja lülitada.

Õhku jääb küsimus: kas ajuvabadus on kontrollimatu epideemia nagu ebola puhang, mis koos valimistega möödub? Või on sellega sama häda nagu kliima soojenemisega? Me küll räägime vajadusest seda pidurdada, aga keskkonda heidetava CO2, metaani ja muu saaste hulk kasvab sellele vaatamata. Senine ühesuunaline liikumine sõnavabadusest kontrollimatu ajuvabaduseni ei ole kuigi paljutõotav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht