Soome on rõõmsate maksumaksjate riik

Risto Alapuro: Viimased Soome kodusõjast kirjutatud raamutud keskenduvad vägivallale kui sellisele. Tunnistatakse, et me ei olnud sugugi paremad kui jugoslaavlased või rwandalased.

LAUR KAUNISSAARE

Risto Alapuro on rahvusvahelise haardega Soome sotsioloog, kes on teinud tihedat koostööd ka Tallinna ülikooli sotsiaalteadlastega. Allpool räägib ta rahvusluse ja parempoolsuse esiletõusu tagamaadest Soomes, aga ka demokraatia ja ühiskondlike protsesside ajaloost ja tulevikukontuuridest.

Eesti kirjanikul A. H. Tammsaarel ütleb üks tegelane, et kui „keegi hakkab sotsioloogiat lugema, siis satub ta väga kergesti sotsialismusesse“. Mis suhtes on omavahel sotsioloogia ja vasakpoolne maailmavaade?

Teatud määral on sotsioloogiat tõesti võrdsustatud sotsialismiga. Ma mäletan ka, et kui käisime oma ülikooli osakonna inimestega korvpalli mängimas, siis pandi meie saali ukse peale silt „sosinomit“, mis tähendab ju hoopis sotsiaaltöötajaid. Aga jah, mingis mõttes on sotsioloogia mõistesse ühiskonnakriitika juba sisse pandud. Võib-olla on asi ka selles, et sotsioloogia kui valdkond sündis selleks, et mõtestada industriaalse, urbanistliku või kapitalistliku ühiskonna kujunemist. Sellist pikas kriisis olevat ühiskonda uurides sai ka sotsioloogiast endast kriitika vorm. Võib-olla ei suudagi sotsioloogia just nimelt sellepärast praegusi protsesse hästi kirjeldada – see oli mõeldud teistsuguse ühiskonna probleemide analüüsimiseks. Uue ühiskonna jaoks ei ole meil nii kõnekaid ja adekvaatseid teooriaid, kui oli varem. Praegu sotsioloogiat õpetades ei ole seepärast ka enam üldse ilmselge, mida üliõpilastele õigupoolest õpetada.

Mis teeks sotsioloogia jälle mõjukaks?

Kui ma seda teaks … Kunagi, 100 või isegi 40 aastat tagasi, olid sotsiolooge ja nende kõnelemisviisi ühiskonnale vaja, mistõttu nad määrasid ühiskondliku debati suuna. Tollal oli veel klassiühiskond ning sotsioloogia suutis ühiskonnasisest ebavõrdsust hästi kirjeldada. Ka praegu on ühiskonnas veel ebaõiglust, kuid seda näidata ja sõnastada pole enam sugugi lihtne. Ebavõrdsus ei ole enam selgete sotsiaalsete klasside vahel nagu varem. Mulle tundub, et põhjus on sama, mis paljudes teistes riikides: üleilmastumine, mis loob hoopis uusi eraldusjooni. Muidugi on olemas ettevõtjad, isegi pisut töölisklassi ja ka väga väike hulk põllumehi. Aga kui vaadata erakonnakogumi struktuuri, siis seal on muutused toimunud juba alates 2000. aastate algusest ja need jätkuvad. Varasemaid identiteete, millega ennast seostati, enam ei ole. Veel selle sajandi alguseni oli Soome erakonnastruktuur erakordselt stabiilne. Paljude erakondade juured viisid Soome demokraatliku süsteemi alguseni XX sajandi alguses. Aga viimase 20, võib-olla isegi 15 või 10 aasta jooksul, on see selge pilt hajunud.

Kuidas seletate Põlissoomlaste toetuse kasvu ja tõusu Soome populaarseimaks erakonnaks? Kuidas mõjutab Helsingisse ja Lõuna-Soome koondumine Soome ühiskonda?

Lõuna-Soome koondumine mõjutab ühiskonda kindlasti poliitiliselt: Põlissoomlased tõusevad ja traditsiooniliselt maapiirkondade toetusega Soome Keskerakonna (Keskusta) toetus väheneb. See on küll juba pikalt langenud, aga viimaste valimiste tulemus oli vist kõigi aegade madalaim. Poliitiline tsenter nõrgeneb veelgi. Võib-olla Soome poliitika tsenter hoopis nihkub, aga arvan, et tsentrile orienteerutus, mis paradoksaalselt lähtub nüüd rohkem industrialiseerunumast, jõukamast ja linnastunumast Lõuna-Soomest, jääb siiski püsima. Teisalt mõjutab lõunasse koondumine Soomet ka muudes mõõdetes: mida toob endaga kaasa see, et riigi põhja- ja idaosa on inimestest peaaegu tühjad? Oulu näib olevat Põhja-Soomes üks väheseid paiku, kus kõik on veel hästi. Mida see tähendab loodusele, kliimale?

Nagu teisteski riikides, on sedasorti erakondade mainet tõstvaks mureks sisseränne, aga tundub, et Soomes on hirm sisserände ees määravam kui mujal. Ma arvan, et üks põhjustest on Soome väga sügavalt juurdunud kaitsehoiak, mille juured ulatuvad kaugele Soome ajalukku ja on seotud Venemaa naabrusega. Muudes valdkondades on see kaitsehoiak taandunud, aga kultuurilisel tasandil on endiselt tugev. Hirmu juured peavad ulatuma sügavale juba kas või sellepärast, et tegelikkuses on immigratsiooni osakaal paljude riikidega võrreldes väga väike. Eesti on siin muidugi teistsugune näide. Huvitav, mis on Eesti puhul sisserändehirmu taga?

Meenub 2015. aastal Postimehe tellitud uuring, kus küsiti immigratsiooni tõrjumise põhjusi. Mäletan, kõige sagedasem vastus, pea 50%-l vastajatest oli, et „omadelgi on raske“. See toob meelde Warren Buffetti ütluse, et kriis on nagu mõõn: kohe on näha, kes on ujunud ilma püksteta. Ehk tõi põgenikekriis esile küsimused Eesti enda sotsiaalsest turvavõrgust. Võib-olla oli see üks põhjustest, aga kindlasti oli ka teisi.

Kas te ei arva, et oma osa mängib ka ajalooline vene elanikkonna kontekst?

Risto Alapuro: „Kunagi püüdsin rõõmsa maksumaksja kontseptsiooni selgitada ühele vene sõbrale. Ta vaid naeratas.“

Anna Talasniemi / Kone Säätiö

Kahtlemata. Aga küsiksin siiski edasi Põlissoomlaste kohta. Olen lugenud, et varem oli neil suur toetus keskmise ja väikese suurusega linnade meeste hulgas. Kuidas on nüüd? Saan aru, et Jussi Halla-aho sai Helsingis kõige suurema häälesaagi.

Ja seda muide Helsingi kõige jõukamas piirkonnas.

Kas te oskate kirjeldada Põlissoomlaste toetaja sotsioloogilist profiili? Või gruppe, kes toetavad neid ehk eri põhjustel?

Mul ei ole selle kohta täpseid andmeid, aga arvan, et viimaste aastatega toimunud suur muutus seisneb selles, et marginaalsete inimeste erakonnast on saanud legitiimne erakond. Uuringud näitavad, et nad on toetajaid üle võtnud nii paremalt kui ka vasakult. Nende esimees on öelnud ja kirjutanud, et nad on Soome suurim töölispartei ja sotsiaalse struktuuri mõttes on tal ka õigus. Kuid nende toetus ei piirdu üksnes töölistega, toetajaid on ka teistes ühiskonnagruppides. Põhjus on ka parempoolse populismi diskursuse rahvusvahelises legitimiseerimises, mis on võimaldanud ka Põlissoomlaste võidukäiku. Nüüd on nad igameheerakond, kelle tugevaim teema on sisseränne ja sellega paistavad nad teiste erakondade kõrval ka väga silma.

Milline on sisserände küsimuses teie kui sotsioloogi seisukoht?

Mul ei ole täpsed numbrid peas, aga 1990ndate alguseni oli Soome võib-olla Albaania kõrval kõige väiksema sisserändega riik kogu Euroopas. Sisseränne algas Nõukogude Liidu lagunemisega ja liitumisega Euroopa Liiduga. Aga endiselt on kogu Euroopa võrdluses sisserännanute osakaal Soomes veel väga väike. Kõige suuremad rahvusrühmad on muidugi eestlased ja venelased, siis tulevad kõik teised. Kõik poliitilised jõud, mingil määral ka Põlissoomlased, nõustuvad, et meil on vaja väljastpoolt tööjõudu, keda meil endal ei ole piisavalt. Siis tuleb juba järgmine küsimus: kuidas ja kuivõrd saab neid inimesi õpetada olema osa Soome ühiskonnast?

Kuidas te sotsioloogina kirjeldaksite Soome eestlasi?

Ühelt poolt on nad kõige paremini lõimunud. Ometi näitavad uusimad uuringud, et nad tajuvad end märksa vähem soomlasena kui näiteks venelased. See on omamoodi paradoks, aga õigupoolest võib ka mõista. Paljud eestlased on veel vägagi eestlased, kuna elavad nii siin kui seal. Ja Soomes on eestlasel võimalik elada nii, et ta jääb eestlaseks, samal ajal kui Soome tulev venelane peab tegema teadliku ja aktiivse otsuse hakata soomlaseks. Eestlaste puhul sellist küsimust ei teki.

Milline on Soome vasakpoolsete olukord?

Sotsiaaldemokraadid on ju peaministri erakond, nii et selles mõttes on nende olukord tugev. Ent ajaloolises plaanis on sotsiaaldemokraatia oma eesmärgid juba täitnud. Nad on üles ehitanud töötajate ühiskonna ja kaitsevad seda, nagu oskavad, aga on väga sümptomaatiline, et nii selle erakonna toetajad kui ka liikmed on üle 60. See on vanurite erakond. Traditsiooniline klassipõhine diskursus ei suuda enam sõnastada ja määratleda praegusi probleeme ja ebavõrdsust. XX sajandil oli võimalik eristada, kes on kapitalist ja kes on tööline. Soome puhul oli see veel eriti selge. Aga nüüd on vastasseis juba sotsiaaldemokraatide enda sees. Kes on nende vastased? Kapitalistid? Noh, igatahes mitte ettevõtjad. Peaminister Antti Rinne oli Tööandjate Keskliidu kongressi peaesineja ja ta ütles: „Ka mina olen ettevõtja.“ Soomes töötab enamik palgatöölisi teenindussektoris. Sellises olukorras on vasakpoolsetel väga raske veenvalt kirjeldada, kes on nende vastased.

Kui enamik rahvast töötab teenindussektoris ja tänapäeva tõelised töölised on Aasias, kuidas siis läänes valitsevat ebavõrdsust sotsioloogiliselt kirjeldada?

Üks probleem, millest on ka praegune valitsus väga teadlik, on see, et paljud inimesed ei osale tööturul ning seda suurt, ehkki väga erinäolist, gruppi ei suuda ühiskond lõimida. Ühelt poolt vajatakse palju spetsiifilise kvalifikatsiooniga inimesi, teiselt poolt aga on palju puudu ka inimesi tööturu lihtsamas otsas, kus erilist kvalifikatsiooni ei vajatagi. Siin tuleb muidugi mängu sisseränne, sest ka Soome ühiskond üha vananeb.

Ütlesite ennemalt, et sotsiaaldemokraatia on oma ülesande täitnud. Kui kergelt see heaoluriiki väärtustav konsensus Soomes kätte tuli?

See teema pole Soomes kunagi liiga palju lahkarvamusi tekitanud. Heaoluühiskonna teket võib märgata juba 1920-30ndatel, ja see oli alles algus. Ka poliitilise spektri tsenter ja parem tiib on väga toetanud heaoluühiskonda kui eesmärki ja sel puhul motiveeris ka hirm kommunismi ja vähemal määral sotsiaaldemokraatia ees. Kaasav ühiskond tekkis suuresti just selle hirmu toel. Nii ongi Soome heaoluühiskonna loomisel olnud oma osa nii tsentril, sotsiaaldemokraatidel kui ka kommunistidel. Sotsiaaldemokraadid seisid palgatööliste eest ja tsentristlik Keskusta põllumeeste eest, nad tegid omavahel kompromisse ning see lõi heaoluühiskonna ehitamiseks laia aluse.

Aga põhjapanev on riigi ja ühiskonna suhete puhul see, et Soomes, üldiselt Põhjamaades, on riiki alati nähtud sõbrana ja kodanikud on rõõmsad maksumaksjad. See erineb vägagi sellest, kuidas suhtutakse riiki paljudes teistes riikides. Uuringudki näitavad, et soomlaste suhe võimukandjatesse on palju heatahtlikum. Soomes ei ole erisus riigi ja kodanikuühiskonna vahel nii terav. Ma pean silmas kogu korporatiivset süsteemi: organisatsioonid, kes esindavad riigiga suheldes teatud ühiskonnagruppe, näiteks tööandjate liidud või töötajate ametiühingud. 20 aastat tagasi kuulus 75% töötajatest ametiühingutesse. Need organisatsioonid on riigi toimimisse kaasatud ning tihti pole neid riigist eristada sugugi lihtne. Näiteks on praegune valitsus taastanud komiteede institutsiooni, mis tähendab, et seadusi või suuri reforme algatavad komiteed, mis koosnevad kõigi huvitatud osaliste esindajatest. Muide, kunagi püüdsin seda rõõmsa maksumaksja kontseptsiooni selgitada ühele vene sõbrale. Ta vaid naeratas.

Ja Eesti on kusagil Venemaa ja Soome vahel?

Võib-olla.

Te mainisite põhjamaist ühiskonna­tüüpi. Ka Eestis räägitakse tihti põhjamaisusest. Mida te sellise ühiskonna all silmas peate?

Siin on oluline ajalooline perspektiiv. XX sajandi alguse Soome ühiskonna selgrooks oli jõukas talupoegade klass. Minu arvates see, et Soomes oli keskklass peamine maaomanik, pani tugevama ja edukama aluse demokraatiale ja ühiskondlike jõudude tasakaalule kui nii mõneski Ida-Euroopa riigis. Siin on selge erinevus Eestiga. Ehkki ka Eestis oli XIX sajandi lõpul jõukaid talupoegi, ei olnud nende olemasolu valdav ning see väljendus XX sajandi alguse poliitilises pöörises. Põhjamaine mudel põhinebki sellel talupoegade klassil, mis oli juba enne praeguse poliitilise süsteemi formeerumist. 1920-30ndatel kukkus poliitiline süsteem Soomes Lapua liikumise mõjul küll kokku, aga viimaks Lapua liikumine siiski ebaõnnestus, seda just talupoegliku tsentri tugevuse tõttu. Eestis tuli pööre autoritaarsusse, ehkki võib arutada, kui autoritaarne see autoritaarsus ikkagi oli jne. Sama toimus Lätis ja Leedus.

Küsin üle ka põhimõttelise küsimuse: mis on lääne mudeli eripära?

Parlamendisüsteem, mille kõrval on sõltumatu kohtusüsteem ja nii edasi. Põhiõigused. Ja keskne küsimus on muidugi kodanikuühiskond. Lääne demokraatia puhul tuleb märkida, et kui see XIX sajandil ja XX sajandi algul sündis, kohati isegi XVIII sajandil, siis seda ei loodud ju sellisena kuskilt kõrvalt või ülalt. Demokraatia võttis selle vormi, mida ühiskonna konfliktide lahendamiseks kasutati. See, et süsteem sai just sellise vormi, oli ajaloolise arengu tulemus. Ta tulenes ühiskondlike klasside, maad omavate klasside ja tööliste vahelistest suhetest ja sellest, kuidas need klassid riiki juhivad. Lugu on hoopis teine, kui see mudel võetakse üle riikides, kus see ei ole sajandite jooksul ise välja arenenud. Näiteks veetsin ma 1991. aasta Venemaal. See oli Nõukogude Liidu viimane aasta – ja meeletult põnev! Nad rääkisid kogu aeg гражданское общество’st, ütlesid, et „me peame looma kodanikuühiskonna“. See oli lihtsalt hüüdlause, sest ega läänes seda siis keegi loonud.

Need riigid, kus ühiskonna vanad struktuurid ja kultuurimustrid on taastamisel, näiteks Poola, pole kunagi olnud demokraatiad. Selliseid muundumisi ongi sotsioloogid püüdnud mõista: Nõukogude Liit variseb kokku, tuleb demokraatia, aga mida aeg edasi, seda enam hiilivad vanad harjumused ikkagi tagasi. Parlamentaarne demokraatia läänelikus mõistes, mis neis riikides vahepeal üle võeti, on taandumas. Sellises tähenduses, nagu nendes riikides, kus demokraatia traditsioon sündis, pole seda Ida-Euroopas kunagi olnud. Nii pole ka kuigi üllatav, et pikas plaanis rakendavad need riigid mudeleid, mis ei ole pärit läänest.

Tegite kunagi võrdleva analüüsi kodanikuühiskonnast Venemaal ja Eestis. Mida te avastasite?

Lühidalt kokku võttes: Eesti on kuskil Venemaa ja Soome vahel. Venemaal oli palju juttu sellest, et tuleb luua kodaniku­ühiskond, sama räägiti ka Eestis, aga seal räägiti ka kodaniku­ühiskonna taasloomisest ja 1920-30ndatel oli ka tõesti olnud, mida taasluua.

Te olete palju uurinud Soome kodusõda ja selle järelmeid?

Kodusõja kogemus on mitmel moel mõjutanud nii sõdadevahelisest kui ka Teise maailmasõja järgset Soomet ning mõjutab praegugi. Esiteks oli kommunismi allasurumine kodusõja peamine põhjus. Erinevalt teistest Põhjamaadest oli Soomes sama tugev kommunistlik partei nagu Itaalias ja Prantsusmaal. Kodusõja pärandi käsitlemine 1920-30ndatel määras väga suuresti kogu Soome poliitilise kultuuri: peamine vastandus oli kommunistide ja kõigi teiste vahel. Kommunistides nähti üksnes ja ainult viiendat kolonni ning mõistagi oli see erakond Soomes keelatud. Pärast Teist maailmasõda olid soomlased sunnitud Nõukogude Liiduga sõlmitud rahulepingu järel põranda alt välja tulnud kommuniste siiski tunnustama ja leiutama teistsuguse viisi, kuidas nendega hakkama saada. Võib öelda, et Soomes õnnestus kommunistid ära taltsutada.

See juhtus 1960ndatel, mil „uut vasakpoolsust“ mõjutas väga suuresti kommunistlik pärand. Kommunistlik partei võeti valitsuskoalitsiooni. Tekkis ka noorteliikumine, mis oli orienteeritud Nõukogude Liidule. See oli väga veider, kuna vaid mõni aastakümme tagasi oldi oldud Nõukogude Liiduga sõjas. Paljudele, kes selles taistolaiste liikumises osalesid, on oma tollaste valikute selgitamine olnud üksjagu traumaatiline kogemus. Minu arvates oli ilmselt põhjus kommunistliku liikumise varasemas allasurumises.

1960ndatel lisandus veel üks dimensioon: esimest korda pandi kahtluse alla parempoolsete võitjakuvand, mis oli selle ajani ametlikult olnud ainuvõimalik. Hiljem on kodusõda käsitletud aina enam ühise traumaatilise kogemusena, mille keskmes on vägivald kui selline. Kodusõja poliitiline olemus on vähem tähtis, peamiseks on saanud vägivaldsus ning tingimused, mis vägivalda põhjustavad. Viimase aja kodusõjast kirjutatud raamatutes keskendutakse ka just vägivallale. Tunnistatakse, et me ei olnud sugugi paremad kui jugoslaavlased või rwandalased.

Te olete uurinud kodusõda ka konkreetsetes asulates.

Ma uurisin Lääne-Soomes Huittineni asulat, kus valdasid suurtalude ja paljude palgaliste põllutööliste vahelised kontrastid – olid kõik eeldused suureks vastasseisuks. Uurimuse teemaks olid määravad konfliktid (1905, 1917–1918,1932) Soome kujunemisel demokraatiaks. Kui ma seal 1970ndatel alustasin, oli see küsimus väga hell. Veel 1990ndatel aastatel, kui raamat trükist oli ilmunud ja ma seda Huittinenis tutvustasin, võis õhus tunda pinget. Nüüd on olukord teistsugune: vasak- ja parempoolsete organisatsioonid tähistavad ajalugu üheskoos, mis on sümptomaatiline.

Veel oli huvitav, et esimese kahe kriisi puhul (1905 ja 1917) puhul sõltus Soome väga suuresti sellest, mis toimus väljaspool, välised konfliktid suuresti võimendasid ühiskonnasiseseid konflikte. Peamiseks järelduseks oligi, et teoorias oleks Huittinen pidanud olema väga konfliktne koht, aga tuli välja, et töölised toetasid kohalikku demokraatlikult valitud võimu ja olid väga hästi lõimitud. Nii leidsingi, et kodusõda mõjutasid rohkem poliitilised sündmused kui pikaajalised sotsiaalsed konfliktid.

„Mida toob endaga kaasa see, et riigi põhja- ja idaosa on peaaegu inimestest tühjad? Mida see tähendab Soome poliitikale, loodusele, kliimale?“, küsib sotsioloog Risto Alapuro. Pildil Inari järv Põhja-Soomes.

Karlis Strazdins / Wikimedia Commons

Kes olid Soomes kommunistide toetajad?

Kommunistid esindasid muidugi kõige vaesemaid. Nende tugevamad kantsid olid Edela-Soome tööstuskeskused. Teine kants oli Kirde- ja Ida-Soome (Põhja-Karjala, Kuopio kant), riigi vaesem osa, sealsed talupojad.

Vaadates saja aasta tagusesse aega on Eestigi puhul kummastav lugeda, et augustis 1917, esimestel veebruarirevolutsiooni järgsetel valimistel, toetas Tallinnas kommuniste 40% valijaist. Üksjagu toetust said nad ka 1921. aasta parlamendivalimistel. Isegi 1923. aasta Tallinna kohalikel valimistel (vaid aasta enne Nõukogu Liidu toetusel korraldatud ebaõnnestunud riigipööret) said kommunistid 36% häältest.

Esiteks on väga huvitav võrrelda aastaid 1917–1918 Eestis ja Soomes. Nagu isegi ütlesite, esimestel ja viimastel vabadel valimistel Vene impeeriumis sügisel 1917 oli enamlaste toetus suurim just Balti provintsides, sealhulgas Eestis. See tõsiasi kipub kergesti ununema. Põhjus võis olla ka selles, et uued (ja kõige erinevamad) erakonnad asutati Eestis alles kevadel 1917 ja olid algul nõrgad. Seepärast suutsidki enamlased väga kiiresti võtta üle kogu vasaktiiva ja sügisel eeskätt linnades valimised võita. Teiseks põhjuseks oli ka see, et Eesti oli palju tugevamini seotud Vene impeeriumiga. Soomes oli olukord teine. Tollase Soome tugevaim jõud olid sotsiaaldemokraadid, kes olid end kehtestanud parlamentaarse erakonnana. Kui siis 1917. aastal seesama Venemaa kriis Soome valgus, toimusid sündmused aeglasemalt. Sotsiaaldemokraatide hulgas tekkis ja tugevnes küll enamlik tiib, aga nad ei suutnud erakonda kunagi täielikult üle võtta.

Kuidas käsitleti tollast perioodi seoses Soome Vabariigi 100. aastapäevaga? Kuidas erineb või ei erine saja-aastane pidustuste narratiiv teie kui sotsioloogi pilgu läbi?

Läbiv liin on Soome edulugu, mis on viinud väga keerulisest algusest läänemaailma ühe edukama riigini. Eks ta nii umbes on olnudki. Mis puudutab Soome 100. aastapäeva, siis selle kohta tehakse praegu teaduslikku uuringut, mis on küll veel alles algusjärgus. Kui vaadata arve, siis suudeti kodanikke hästi kaasata. Huvitav on muidugi ka see, et 2017. aastal tähistati Soome riigi 100. juubeli­aastat, aga vaid kuu aega hiljem, 1918. aasta alguses, algas ju kodusõda. Nii et liiga palju ei saanud ka tähistada. Huvitav oli vaadelda neid kaht aastat koos ja lisaks veel ka 1919. aastat, mil sündis Soome põhiseadus. Selle kohta räägitakse praegu, et oli küll raske, aga demokraatia suudeti siiski taastada.

Mida ütleb kodusõja aastapäeva käsitlemise viis praeguse ühiskonna kohta?

Peamine on andestus ning andestust palusid ja andeks andsid kõik osalised vasakult paremale – see oli traumaatiline kogemus, aga enam ei ole mõtet süüdlasi otsida. Juba 1990ndatel olid ju kaks erakonda, kelle juured ulatuvad kodusõja aega (Rahvuslik Koonderakond ja Kommunistlik Partei) koos ühes valitsuses ja oli näha, et vastasseisu ühiskonnas hakatakse tasapisi ületama.

Kuidas näete 30 aasta jooksul Eestis toimunud muutusi?

Kunagi tegin tõsise katse õppida eesti keelt, olen eesti keeles isegi paari raamatut läbi lugenud. Tahtsin uurida Eestit ja Soomet võrdlevas perspektiivis, aga sellest ei tulnud lõpuks midagi. Tegime siiski Eestis mõned uuringud, 2000. aastal uurisime Kalevi vabrikus sealsete töötajate vahelisi sotsiaalseid võrgustikke. Eri rahvusgruppide vahel oli küll töö juures mingi kontakt, aga sellega asi piirdus. Keelerühmad eksisteerisid täiesti eraldi. Käisime 1990ndate lõpus ka Narvas, pidime seal Kreenholmis tegema ühe uuringu.

Praegu on tekstiilivabriku hooned tühjad.

Tollal domineerisid need kogu linnas. Läksime tsehhidesse. Seal valitses tohutu lärm. Väga muljetavaldav. Mõte oli ka Kreenholmis uurida sotsiaalseid võrgustikke. Aga sellest ei tulnud midagi välja, saime aru, et selles uuringus osalemine … noh … ei olnud töötajatele vabatahtlik. Tähendab, pidi olema vabatahtlik, aga ülemused olid käskinud uuringus osaleda … Olime seal ainult paar päeva, aga kogemus ise oli igatahes huvitav.

Näib, et olete Eesti arengust rääkides ettevaatlik.

Ma lihtsalt ei tea piisavalt. Nõukogude Liidu lagunemise järel jälgisin olukorda muidugi palju rohkem, aga nüüd olen Eesti asjadest olnud üsna kaugel.

Milline Eesti tollal Soomest paistis?

Mis mulle 1990ndate algul eriti silma hakkas, oli vene elanikkonna teema. Eestlased suhtusid venelastesse väga karmilt. See meenutas mulle rahvuslust, mis on olnud eriti tugev just Ida-Euroopa riikides. Nüüd tundub mulle, et see suhe ning küsimus, kuidas venekeelseid lõimida, on muutunud. Võib-olla ma eksin, võib-olla ei ole muutunud … Mäletan näiteks, et 1990. aastate algsed koolireformi ettepanekud olid tõesti radikaalsed – et ka vene koolides peab kogu õpe olema eesti keeles.

Kas Soomes saavad eestlased ja venelased omandada hariduse oma emakeeles või käivad nad soomekeelses koolis?

Probleemi mastaap on väga erinev.

Mis puudutab koolikorraldust, siis pean teile pettumuse valmistama, sest see õppekeele küsimus vahepeal küll taandus, kuid on nüüd jälle esile tõusnud ning oli viimastel parlamendivalimistel suure tähtsusega. Aga küsin siiski veel teie tähepanekuid üleminekuperioodi kohta. Olite kunagi oponent (savisaarlase ja hilisema reformierakondlase Ain Seppiku osalusel okupatsioonirežiimi poolt lapsena põhjendamatult vangi mõistetud – toim) Peeter Bötkeri doktoritööle, kus uuriti, mil määral ja kuidas iseseisvuseelne nomenklatuurne eliit kandus majanduslike muutuste ja erastamise kaudu üle uude ühiskonda.

Mäletan, et olin tollal tema töö suhtes küllalt skeptiline, aga küsimus sellest, kuivõrd vanad struktuurid suudavad oma positsioone hoida, oli ja on muidugi huvitav. Seda küsimust on korduvalt uuritud ka Poola ja Ungari ja teiste Ida-Euroopa riikide puhul. Keegi on väljendanud seda väga kujundlikult. Mis see 1989. aasta õigupoolest oli? Linnud istuvad okstel. Puud raputatakse ja linnud tõusevad lendu. Ja siis maanduvad linnud okstele tagasi. Võib muidugi olla, et see Eesti puhul ei kehti.

Lugesin kunagi Jüri Ruusi uurimust ajakirjas Akadeemia, kus ta vaatleb ka seda nomenklatuuri muundumist. Ta väidab andmete ja intervjuude põhjal, et EKP juhtiv kaader ja tuntumad näod kadusid küll pildilt, aga kõige suurem kattuvus uue ja vana vahel oli endise süsteemi keskastme juhtide üleminek uue süsteemi ärisektorisse.

Kõlab usutavalt. Nüüd on need inimesed ilmselt kuuekümnendates eluaastates. See peab ju tähendama, et praegu toimub põlvkondade vahetus. Seda kõike oleks muidugi huvitav võrrelda teiste riikidega, ka näiteks Venemaaga.

Milline on Soome ees seisev suurim proovikivi?

Küllap ikka loodus ja kliima, seda nii Soomele kui kogu maailmale. Kliimaprobleemid võivad kaasa tuua Soome-siseseid muutusi ning mõjutada seda, kuidas Soome suhestub maailmaga. Esmane – ja seda nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt – on muidugi sisseränne. Minu arvates näeme praegu alles muutuste algust. Mõelgem maailma elanikkonna kasvule ja samal ajal kliimamuutustele – need kaks ju põimuvad. Euroopa ja Soome kui üks Euroopa riikidest peab hakkama sellega suhestuma ja see ei ole lihtne. Saab näha, mis koha Soome võtab, aga meie konsensuslikust poliitilisest kultuurist on siin abi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht