Soome-ugri kultuuripealinnadest seto küladiplomaatiani
Kui soome-ugri kultuuripealinnade sümbollind Tsirk 24. X Udmurdimaalt Obinitsasse jõudis, võisid selle seto küla edendajad endaga rahul olla. Aastakümnete soome-ugri kultuurivahetuse ja sihipärase tegutsemise tulemusel saabus kodukülla käegakatsutav kinnitus: 2015. aasta soome-ugri kultuuripealinn on 169 elanikuga Obinitsa.
Soome-ugri kultuuripealinnade programm hakkas idanema 2011. aastal, kui kaks soome-ugri linna Tallinn ja Turu kandsid Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Sama aasta hõimupäevade ajal Tallinna rahvusvahelisel soome-ugri kuvandikonverentsil käidigi välja mõte samasuguse liikumise käivitamisest soome-ugri maailmas ehk hõimurahvaste traditsioonilistel asualadel (vt Sirp 21. X 2011). Konverentsil tõdeti, et soome-ugri rahvastel napib tõeliselt ühendavat (maailmakongressidest iga nelja aasta järel ei piisa), neist rahvastest teatakse liiga vähe ja seda nii oma riigis (eelkõige Venemaal) kui ka maailmas laiemalt. Samuti leiti, et senisest rohkem tuleks panustada ühise soome-ugri identiteedi kujundamisse.
Tulenevalt hõimurahvaste asustusest Venemaal, kus üheski suuremas linnas ei ole soome-ugri põlisrahvas enamuses, peeti oluliseks programmi suunitlust väiksematele asulatele. Seetõttu välistati kultuuripealinna tiitli andmine riikide ja Venemaa puhul ka föderaalregioonide keskustele. Soome-ugri kultuuripealinnaks võib seega vabalt saada ka küla. Pealinna staatus ei osuta ju rahvaarvule, vaid koha kesksele ja ühendavale tähendusele. Tabavalt väljendas soome-ugri kultuuripealinna ideed professor Tõnu Seilenthal, kes soovitas kasutada sõna „kultuurisüda”. Edasi võttis soome-ugri kultuuripealinnade programmi eestvedamise enda kanda soome-ugri rahvaste noorteliit MAFUN. Sisuliselt oli kõige tähtsam geograafilise rotatsiooni rakendamine kultuuripealinnade valikul. Kesk-Euroopast Siberini ulatuv soome-ugri maailm jaotati ilmakaarte järgi neljaks mõtteliseks ruuduks eesmärgiga, et nelja aasta jooksul (2014–2017) võiks igast ruudust tulla üks kultuuripealinn. Soome-ugri kultuuripealinna statuudi kavandit esitleti esmakordselt aasta hiljem VI soome-ugri maailmakongressil Siofokis. Idee arenes jõudsalt ja 1. III 2013 kuulutati välja esimene soome-ugri kultuuripealinna konkurss, kus osales üheksa kohta kuuest piirkonnast. Esimese vooru järel jäi sõelale kolm kandidaati: udmurdi küla Bõgõ, karjala küla Veskelys ja Obinitsa. Eesti saatkonnas Moskvas toimunud II vooru esitlusele läks Obinitsa delegatsioon ilmselgete võidulootustega, kuid tookord langes žürii valik soome-ugri maailmas vähem tuntud Bõgõ kasuks.
Bõgõ valimine ei olnud konsensuslik ega ka riskivaba, sest erinevalt Obinitsast polnud Bõgõl erilist soome-ugri koostöökogemust. Kuid 600 elanikuga Bõgõl oli mitmeid tugevusi: see on pea täielikult udmurdikeelne ja -meelne (Venemaa soome-ugri piirkondade kontekstis paras haruldus), seal käib vilgas kultuurielu ja on tugev rajoonivõimude toetus. Nüüd, kus esimese soome-ugri kultuuripealinna aasta on sisuliselt läbi, võib öelda, et Bõgõ tuli ülesandega toime, kohati isegi ületades endale seatud ootusi.
Bõgõd võib seada heaks eeskujuks ka Eesti küladele. Rahva õhinapõhine osalemine kultuuripealinna programmis perepetšide kodus küpsetamisest külalistele kuni uute rahvarõivaste õmblemiseni näitas, et vähemalt küla tasandil ei ole kodanikuühiskond ja omaalgatus Venemaa soome-ugri piirkondades välja surnud. Tänu kultuuripealinna tiitlile tekkis Bõgõsse uus traditsioon – soome-ugri toidufestival „Bõg-Bõg”, külaelanikud hakkasid end üha rohkem mõtestama osana suuremast soome-ugri maailmast ning on lootust, et järgmisel aastal eraldatakse föderaaleelarvest vahendid kauaoodatud asfalttee ehitamiseks Bõgõ ja rajoonikeskuse Šarkani vahele. Võrreldes soome-ugri maailmakongresside hambutute resolutsioonidega, mida kellelgi pole tõsimeelselt kavas ellu viia, oleks see midagi väga konkreetset ja kasulikku.
Obinitsa näitas aga üles imetlusväärset püsivust, kui kandideeris ka 2015. aasta soome-ugri kultuuripealinnaks, sel korral õnnestunult: kuue kandidaadi seast jõuti mängleva kergusega kolme tugevama sekka, kus tuli rinda pista 60 000 elanikuga ajaloolise Ungari linna Veszprémi ja Karjala küla Vuokkiniemiga. Võidu tõi koju selgetel väärtustel põhinev programm, mille kese on põlvkondadevaheline järjepidevus oma rahva pärandkultuuri edasikandmiseks – aktuaalne teema kõigile soome-ugri rahvastele, ka neile, kel oma rahvusriigid. Kultuuripealinna programmi on kaasatud kogu Setomaa nii Eesti kui Venemaa poolelt
On ilmselge, et Obinitsale ja Setomaale annab kultuuripealinna staatus mitmeid võimalusi end tuntuks teha Eestis, soome-ugri maailmas ja kaugemalgi, sh paljude maailma põlisrahvaste seas. Kindlasti tuleks Obinitsasse kui soome-ugri kultuuripealinna suhtuda ka kui riikliku tähtsusega projekti, seda nii kultuuri-, regionaal- kui ka välispoliitilises võtmes.
Kultuuripoliitiliselt aitab Obinitsa kultuurisüdamena toetada ühe põlise Eesti rahva kultuuripärandit, kuid sama oluline on Obinitsa tegemiste mõju kogu Eestile, sh eestlaste soomeugrilise identiteedi tugevdamise, hõimurahvaste ja -liikumise selgema teadvustamise tõttu. Tänu Obinitsa programmile tekib meil kõigil rohkem võimalusi näha ja kuulda oma hõimurahvaid, nendega vahetult suhelda ning seeläbi paremini vastata Lennart Mere küsimusele „kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme?”.
Regionaalpoliitiliselt on Obinitsa hea näide, et geograafilises mõttes võib Eesti ääremaa külast hea tahtmise ja sihikindluse korral saada millegi mõtteline keskus. Seejuures millegi, mis on suurem Eestist – just nimelt seda on 25 miljoni elanikuga soome-ugri maailm. Märgiline staatus loob aga eeldusi nii kultuurielu, elukeskkonna kui ettevõtluse arendamiseks, nagu kinnitab Bõgõ kogemus. Obinitsa (edu)lugu võib olla eeskujuks ka teistele Eesti küladele ja linnadele, kellest paljud, võiksid oma ajaloo ja paigavaimu poolest samuti mõelda julgemalt, avaramalt ja rahvusvahelisemalt. Eesti vabariigi mõttelisel regionaalministril oleks seega põhjust tähelepanelikult jälgida Obinitsa tegemisi ning sellest pädevad järeldused teha.
Tahes-tahtmata on „Obinitsa 2015” ka välispoliitilise mõjuga projekt, seda eelkõige kultuuri- ja rahvadiplomaatiliselt. Kultuuripealinna tiitel on avanud Obinitsale rohkelt kahepoolseid suhtluskanaleid (muuhulgas) Venemaal elavate hõimurahvastega olukorras, kus kahe riigi vahel on suhtlust pigem koomale tõmmatud. Sel moel võib selles näha aasta üht olulisemat rahvadiplomaatilist projekti, mis võib Eesti maine kujundamisel Venemaal kohati rohkem ära teha kui Eesti Vabariigi suursaadik Moskvas. Näiteks on Obinitsa rahva üheks eesmärgiks luua soome-ugri sõsarkülade koostöövõrgustik, mõte, mis väärib ka riigi tuge. Seega võime Obinitsa puhul rääkida lausa uue rahvadiplomaatia vormi, küladiplomaatia tärkamisest: seto külad teevad seda, mida riigidiplomaadid mitmel põhjusel teha ei taha või ei saa.
Obinitsa kui kultuuripealinna avaüritus tuleb 7. jaanuaril, programmi leiab mitmekeelsest kultuuripealinna veebist aadressil www.obinitsa.net.