Soomlased usuvad, et õpetajal on ühiskonnas eriline roll

Valle-Sten Maiste

Selle asemel et mõelda, kuidas parimatest parimad noored õpetajakutse valiksid, õigustame end OECD haridusaruannetest jm võetud formaalsete, meid hädapäraselt tsiviliseerituna näitavate palgavõrdlustega. Intervjuus Sirbile (5. IV) Jaak Aaviksoo Soome haridusest kuigivõrd rääkida ei soovinud, viidates, et viimane mood hariduse osas tuleb juba idamaadest (midagi konkreetset ja sisulist ei öelnud minister küll sellegi eeskuju osas). Ometi ollakse Soome koolisüsteemist maailmas huvitatud. Avaliku hariduse eest seisvad Ameerika õpetajad näevad meie põhjanaabrite hariduses edunäidet, millele toetudes seista vastu Wall Streeti ja äriringkondade survele, kes soovivad hinnata koole ühekülgsete nivelleerivate testide abil ja nõuavad hariduse efektiivsemat „manageerimist”. Sel kevadel on nt New York Times of Review veergudel ilmunud Soome haridusele pühendatud lugude seeria. Teeneka USA haridusloolase Diane Ravitchi arvates räägib Soome kogemus sellest, kui oluline on hea koolikliima ning kuidas seista spetsiaalsete nõudmistega hea selle eest, et õpetajaametisse tuleksid vaid parimatest parimad ning mitte leppida lõhede ja erisustega, mis puudutavad laste haridust, aga ka tervist ja toimetulekut üldse. Aaviksoo soov Soome teemat vältida on seega arusaadav. Nagu USAs on paremparteide juhitud Eestis probleemiks (mh ka lastele kättesaadavate võimaluste ebavõrdsuses avalduv) ühiskonna kihistumine, mis üliminiatuurse rahvusriigi puhul on eriti mõistetamatu. Aaviksoo on ent jätnud Tõnis Lukase üles näidatud jonni põhihariduse võrdsemaks muutmise teemal.

Ravitch kirjeldab, kuidas USA haridussüsteem ajab koolidele esitatava efektiivsusenõude tõttu läbi kesisema ettevalmistuse, taseme ning palganõudmistega õpetajatega, kui võiks ja peaks. Kuigi USA ja Eesti õpetajaskonna moodustumise loogikas on suuri erinevusi, on ka Eestis ametis arvestatav hulk kvalifikatsioonile mitte vastavaid või vaid osaliselt vastavaid pedagooge ning kui kusagilt oleks võtta arvukalt kõrgema kvalifikatsiooniga ja seeläbi ka palgaastmega õpetajaid, ei suudetaks neid tasustada. Sihiseade asemel, et seada siht sinnapoole, et õpetajaametisse jõuaksid vaid parimatest parimad, arvab Aaviksoo hoopis, et õpetajatele esitatavate nõudmiste osas võiks senisest enam silma kinni pigistada ja õpetajaametisse pääsemist lihtsustada. See võib tähendada, et õpetajaametile tõsiselt pühenduda soovijate asemel hakkab koolist läbi silkama rohkem juhuslikke inimesi. Ja kõik see selleks, et riik suudaks kesisest palgast ja probleemsest töökeskkonnast hoolimata õpetajakohad kuidagiviisi ära täita. Ameeriklased paraku tõdevad, et ka USA parimate ülikoolide lõpetajad, kes „Teach for America” programmi raames koolidesse spetsiaalse õpetajahariduse ja pühendumuseta ajutiselt paariks aastaks õpetama tulevad, ei ole koolidele probleemideta ega garanteeritult parimate tulemusteni viiv lahendus. Vaja oleks, et kooli tuleksid kindla pühendumusega absoluutsed tipud. Vaid sellised õpetajad suudavad ilma kroonudistsipliini ja nürimeelsete testideta õpilased sisemiselt innustunult ja tulemuslikult tööle panna, nagu on juhtunud Soomes.

Ravitch kirjutab, kuidas Soomes pääsevad õpetajaks läbi kadalipu vaid kaheksas valitud ülikoolis spetsiaalse õpetajakutse omandanud. Mingeid muid võimalusi ei ole. Õpetajaerialale on juba sisseastumiseksamitel suur tung, vastu võetakse umbes üks soovija kümnest. Lõpetanud peavad sooritama eksamid, mis näitavad vähemalt kahe võõrkeele oskust ning silmaringi, mis ulatub kaugelt üle õpetaja kitsa spetsialiteedi, nii et humanitaarid peavad läbima ülikoolitasemel kursused reaalainetes ja vastupidi. Tihe sõel õpetajakutse saamisel, suur konkurss sisseastumisel ja stuudiumi keerukus tagavad õpetajaametile ühiskonnas automaatselt ka prestiiži.

Eestis aga isegi ei arutata, missuguste oskuste ja haridusega inimesi me soovime koolides oma laste ees näha. Meil ei usuta, et laiapõhjalisel tugeval haridusel ja kultuurielul oleks ühiskonna arengule eriline tähendus. Arvatakse, et elu edendavad kapitali ligimeelitamiseks tehtud soodustused, niigi hea sissetulekuga inimestele nende Eestisse tulemise ja jäämise nimel ning lisamotivatsiooni andmiseks tehtud maksuerandid jms. Miks mõne joodiku, kusagil ääremaal kopitaja või võõral maal mustal tööl käiva pere last kuidagi eriliselt harida? Tühm jääb tühmiks. Erinevalt Põhjamaadest ei näe meie eliit kõigi laste täiuslikus harimises ühiskonna edenemise alustuge, vaid anakronistlikku kuluartiklit, mille puhul tuleb silmas pidada, et tsiviliseeritud riikide hulgas häbi ei hakkaks, aga ei midagi enamat.

Selle asemel et mõelda, milline peaks olema meie koolides õpetajate tase ja kuidas selleni jõuda, otsime OECD riikide haridusalastest võrdlustest formaalsusi, näiteks õpetajate palga suhe sama haridustasemega inimeste keskmisesse palka, et siis nende näitajate alusel olla arenenud maailmas pisut paremal positsioonil kui lootusetult viimased, nagu lihtsalt palga põhjal. Niisugused suhtarvud ei räägi kuivalt eriti midagi. Kuigi meie SKT inimese kohta on juba ammuilma ületanud Roland Ingleharti nimetatud 15 000 dollarit, millest alates pidavat hakkama tooni andma muud orientiirid peale raha, ei päde see arengunäitaja enam tänapäeva või vähemasti Eesti kontekstis. Eestis tajutakse ühemõtteliselt, et praeguse palgataseme juures ei ole keskmise palga lähedane ega isegi mitte seda veidi ületav töötasu see, mille juures saaks toimetulekuraskustele mõtlemata kutsumusele pühenduda. Seega, niikaua kui me ei usu nagu Soomes, et õpetajal on ühiskonnas eriline roll, ning piirdume tippude tegeliku koolisaamise asemel vaid formaalsete palganäitajate suhtelise hädapäraseks rihtimisega, eesti koolis ja ühiskonnas kardetavasti tähelepanuväärset arengut ei toimu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht