Spetsiesism on šovinismi vorm nagu rassism ja seksismgi

Kui süüvime loomade tundevõimesse, vaatab meile vastu uus, senisega võrreldes tükk maad hoolivam ja tundevõimelisem humanism.

MATTIAS TUROVSKI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Peter Singerit võib pidada meie aja üheks viljakamaks eetikuks. Alates tema akadeemilise karjääri algusest 1970. aastatel on Singeri sulest ilmunud tublisti üle tosina raamatu, nendest viimane alles möödunud aastal. Kaasautori või toimetajana küündib Singeri publikatsioonide loetelu üle kolmekümne. Peale märkimisväärse produktiivsuse on teda kerge klassifitseerida ka XX–XXI sajandi mõjukamate filosoofide, järjekindlate eetikute hulka. Tema filosoofilise mõtte kesksed ideed keerlevad muu seas küsimuste ümber kuidas mõjutavad moraalsust uue ajastu kultuurinähtused nagu infomullistumine ja globaliseerumine, milline on darvinistlik vasakpoolsus, missuguseid moraalseid õppetunde pakub sotsiobioloogia või kuidas rakendada efektiivset altruismi? Singeri kõige tuntum ja tema töid läbiv teema on aga kindlasti loomade eestkoste – mõttesuund, mille üheks esiisaks teda teiste autorite, nt Val Plumwood, Tom Regan ja Paul Taylor, kõrval loomaõiguste ja -aktivismi liikumises ka peetakse.

Värskelt eesti keeles ilmunud „Loomade vabastamine“ (täpsemini, selle auväärne, mitut, sh raamatu 40. aastapäeva eessõna koondav, eestikeelne väljaanne) on Singeri bibliograafias kronoloogiliselt teine raamat, mis ilmununa tõusis ilma pikema jututa üüratu tõmbejõuga suurteose staatusesse. Tõsi küll, klassikalise eetika poolelt pälvis „Loomade vabastamine“ esmalt hulga kriitikat ning mõneti asetseb see eetikateooriate ääremaal, millest hiljem lühidalt ka juttu teen. Raamatu ühiskondlikku mõju, modernse eetika paati kõigutavat efekti/jõudu ja selles tutvustatud eetiliste põhimõtete rakenduslikku tahku ei saa jätta tähelepanuta. Nimelt sai teos läänes kiiresti ja määravalt loomade eestkoste liikumise peamiseks agitaatoriks.

Nagu elus ikka, on sellise suure konvergeerumise taga tihtipeale ka omajagu õnne ja vähemalt osaliselt võib raamatu edu põhjuseks pidada ka väga head ajastust. 60. aastate lõpus ja 70ndate alguses aset leidnud vastandkultuuri revolutsiooni ajal ja pärast seda oli kümnete miljonite läänlaste nälg uute, eriti diskrimineerimisvastaste, looduse kaitsmist ja selle taasromantiseerimist, anti-establishment’i rõhutavate mõttevoolude järele väga suur. Kuigi „Loomade vabastamist“ on raske üheselt kõigi eelmainitud sõnadega kirjeldada, siis kaudselt, suunanäitajana ühiskondliku aktivismi mobiliseerimises ja inimkonditsiooni ümbermõtestamises looduse valitseja staatusega kaasneva vastutustunde rõhutamisega, liigutas raamat mägesid ja liigutab tänapäevani.

Singeril ja tema teosel on suured teened ka eetika populariseerimises, kuna eetikateooriate tihtipeale abstraktse ja kuivavõitu akadeemilise stiili kõrval on „Loomade vabastamine“ väga praktiline, kergesti loetav ja mõistetav, ning mis vahest olulisim – ka filosoofilise hariduseta lugejat sügavalt kõnetav. Soovin rõhutada, et selle raamatu puhul ei ole tegemist pelgalt mingit eluvaldkonda kirjeldava ja kaudselt lugeja moraalitundeid ergastava juturaamatuga, vaid tugeva eetilise alusega eetikateoreetilise võtmetekstiga, mis tõmbas üldsuse tähelepanu biotsentrilise eetika vastu, sillutades teed utilitarismi eetika ajakohastamisse ning mõjudes vägagi aktuaalse hingepeeglina lääne eluviisi subjektiivsele moraalitajule.

Eetiline alus

Loomade vabastamine on mitmes mõttes geniaalne raamat. Esmalt seisneb see silla ehitamises praktilise väljundi ja ajakohastamist ootava eetikateooria ning eetilisema suhtumise järele kisendava eluvaldkonna vahele, konkreetsemalt aga utilitarismi rakendamises loomi kasutavate tööstuste moraalsete kitsaskohtade esiletõstmiseks. Singer on öelnud, et eetikateooria, millel puudub praktiline väljund, on kaotanud oma algupärase mõtte. Mitmes hilisemas raamatus (nt „Praktiline eetika“, 1979 ja „Suurim kasu, mida sa teha saad“, 2015) täiustab ja viimistleb ta viise, kuidas tuua subjektiivsed moraalsed hoiakud oma tegudesse.

Selle loogika üheks viimase aja ilmutuseks on muu seas ka efektiivse altruismi liikumine, mille teooria ülesehitamisse on Singer samuti andnud oma panuse. On selge, et suur huvi eetika rakendamise küsimuse vastu on Singerit saatnud kogu akadeemilise karjääri vältel ning alguse sai see huvi kindlasti mitte hiljem kui „Loomade vabastamise“ kallal töötades. Muide, raamatus tutvustatud käsitlust ei pea autor uueks eetikateooriaks, tehniliselt võttes ongi tegu küllalt pika traditsiooniga utilitarismi eetika modifitseerimisega. Pigem kujutab „Loomade vabastamine“ endast ajakohastatud eetilisele alusele toetuvat impulssi kodanikuliikumisele ja aktivismile. Ja tõepoolest, kas mitte pole eetikale praktilise väljundi andmise loogilisim tulem just aktivism?

Teisalt lasub „Loomade vabastamise“ geniaalsus vormi lihtsuses. Utilitarismi moraalset sfääri on laiendatud hõlmama mitteinimloomi, mille Singer saavutab humanismi traditsiooni sügavalt juurdunud ja peidetud šovinismivormi esiletoomisega, andes sellele tabava nimetuse – spetsiesism. Spetsiesism on olendi liigipõhine diskrimineerimine, mis sisult on analoogne kõikide teiste šovinismivormidega nagu rassism, seksism jms. Moraalsete erisuste tegemine puhtalt loomade liigi järgi.

Utilitarismile omast heaolu või kannatuste kvantifitseerimise küsimust modifitseerib Singer huvide võrdse arvestamise moraaliprintsiibiga. Ta väidab, et sarnaste huvide korral ei tohi looma liik mängida rolli moraalsete erisuste tegemiseks. Kui näiteks hamstril ja šimpansil on mõlemal nälg, siis šimpansi nälg ei kaalu hamstri nälga üle seni, kuni mõlemad liigid tajuvad nälga võrdse seisundina, olgugi et šimpans on komplekssema närvisüsteemiga, taibukam, inimeselaadsem loom. Nälg on nälg. Vastandlike huvide korral määrab moraalse teguviisi aga huvide iseloom.

Näiteks kui kassil on surmahirm, aga inimesel on igav, siis ei ole moraalselt õigustatud rahuldada ühe osapoole teiseseid vajadusi, nt igavuse peletamine, teiste olendite ilmajätmisega esmaste vajaduste rahuldamisest. Spetsiesistlikust seisukohast ei ole mingit vahet, kas inimene rahuldab oma igavust kassiga žongleerimise või Rubiku kuubikuga, sest selle järgi ei kuulu mitteinimloomad üleüldse moraalse subjekti ehk olendi, kelle suhtes moraalireeglid kehtivad, sfääri. Utilitarismi klassikast toetub Singer peamiselt Jeremy Benthamile ning tema adaptatsioon on sellega rangelt patotsentrilise moraalikeskmega – „Loomade vabastamise“ moraalne aksioom lasub (välditavate) kannatuste vähendamises.

Sellest, kui juurdunud on spet­siesism tänapäeva ühiskondades, maalib „Loomade vabastamine“ kainestavalt põhjaliku pildi, mis ajab ka emotsioonituima lugeja moraalikompassi pöörlema. Detailirohkelt saab lugeda nii õnnetute miljonite saatusest loomkatsete valdkonnas kui ka loendamatute kanade, sigade, lehmade, samuti kalade jt eluolust intensiivfarmides. Adumine, kui moraalselt õigustamatu on enamikul juhtudel nendes tööstussektorites tundevõimeliste loomade vastu suunatud süstemaatiline vägivald, räägib enda eest. Kirjeldades vaatluse all olevate loomade olusid, ei rõhu Singer kaastundele ja hoidub pateetikast, lähtudes mõttest, et eetilise kirjatüki eesmärk ei ole öelda lugejale, mida ta peab tundma, vaid tugevdada moraaliimpulssi. Nii mõjuvad detailsed kirjeldused loomade saatustest kohati kalgi analüütilisusega – just nii, nagu peavad tajuma neid tööstusjuhid ja töölised, kes loomade kannatusi põlistavad.

Peter Singer kirjeldab detailirohkelt ja kalgi analüütilisusega loendamatute kanade, sigade, lehmade, samuti kalade jt eluolu intensiivfarmides.

Wikimedia Commons / CC-BY-2.0

Näiteks paigutatakse vastsündinud vasikaid vasikalihatööstuses kuni surmani püsti tõusmistki takistavatesse aedikutesse ega anta neile rauda sisaldavat sööta, et nad ei saaks lihastoonust suurendada, sest vasikaliha peab olema võimalikult õrna tekstuuriga. Nii õnnestub Singeril tõmmata tähelepanu temaatika moraalsele dissonantsile ilma sellele otseselt osutamata, lubades lugejal selleni jõuda tunnetuslikult. Loomulikult seletab ta raamatu teises pooles lahti ka moraalse dissonantsi ja paraku suuresti püsima jäänud ühiskondliku olukorra põigetega humanismi ajalukku ja filosoofiasse.

Tõsiasjale, et paljud, kui mitte kõik, siis kindlasti enamik põllumajanduses, loomkatsetes ja meelelahutuses kasutatavaid loomi on kannatusvõimelised olendid, pühendab Singer raamatus läbivalt hulga argumente. Näitena võib tuua adumise loomade ja inimeste kannatusvõime sarnasusest läbi Occami habemenoana tuntud argumentatsioonivõtte ümberpööramise. Occami habemenuga väidab niisiis, et loodusnähtuste selgitamisel kipub õige olema lihtsaim võimalik seletus ja teaduses on seda põhimõtet läbivalt kasutatud pikka aega. Singer kirjutab: „Seetõttu olevat „ebateaduslik“ seletada loomade käitumist teooriatega, mis viitavad looma teadvustatud tunnetele, soovidele jne. Selle väite taga on idee, et kui kõnealust käitumist saab seletada ka teadvusele ja tunnetele viitamata, siis selline teooria oleks lihtsam. Samas võime näha, et kui selliseid seletusi kõrvutada inimeste ja mitteinimloomade tegeliku käitumisega, on need tegelikult palju keerulisemad kui ülejäänud seletused.

Me teame ju omast kogemusest, et meie käitumise seletused, mis ei viita teadvusele ja valu tundmisele, oleksid puudulikud. Ja lihtsam on oletada, et sarnase närvisüsteemiga loomade sarnast käitumist on lihtsam seletada ühtemoodi, mitte proovida leiutada muud seletust loomade käitumisele ning seletada ka inimeste ja mitteinimeste vastava lahknemise põhjust.“ Teisisõnu, kui teame, et inimeste ja teiste loomade närvisüsteemid on fundamentaalselt sama päritoluga, siis kas ei ole kõige loogilisem variant, et primaarsed emotsionaalsed seisundid, sh kannatuste kogemise võime, pärineb meis samast lättest? Loomade kannatuste kinnitamiseks polegi vaja uusi teooriaid välja mõelda.

Inimeste ja mitteinimloomade märgilisi erinevusi ei pea Singeri argumentidele tuginedes sugugi eirama. Võrdsete huvide võrdne arvestamine – jah, inimesel on kannatamiseks suurem potentsiaal, kuna erinevalt paljudest teistest loomadest on ta võimeline aduma negatiivsete seisundite temporaalsust – tegema tulevikku ulatuvaid plaane. N-ö esmaseid kannatusi, mida põhjustavad näiteks valu, vangistus, ilmajäämine liigipõhistest vajadustest jms, tajuvad teised loomad aga meiega sarnaselt. Sellest annab tunnistust hulk põhjalikult kinnitust leidnud teaduslikke tõsiasju – kõnealuste loomade füsioloogia ja käitumine osutavad sellele ainiti ja „Loomade vabastamises“ on sellest tehtud põhjalik ülevaade.

Ühe kurikuulsama argumendina spetsiesismi ilmestamiseks toob Singer välja vaimupuudega inimesed ja vastsündinud, s.t väljaarenemata närvisüsteemiga inimeste tajumisvõime võrdluse loomade omaga, väites, et mainitud kõrgemate teadvusseisundite suhtes on mõlemad võrdselt aimamatud. Kirjeldades mõtet loomkatsete valdkonnast, kirjutab Singer: „Kas loomadel katsetajad oleks valmis tegema oma katset alla kuue kuu vanusel inimorvul, kui see oleks ainus viis päästa tuhandeid elusid?“ Kui väidetakse, et katse on põhjendatult vajalik, et põhjustada sellega kannatusi loomadele, siis miks ei ole see piisavalt oluline, et põhjustada sellega kannatusi sama vaimse arengutasemega inimestele, liiatigi veel, kui katse tulemused oleksid inimesi kasutades palju kohaldatavamad? „Kas ainult see, et üks kuulub meie liiki ja teine mitte?“ küsib Singer, „… sellele erinevusele toetumine paljastab [—] eelarvamuse, mis on sama õigustamatu kui rassism või mis tahes muu meelevaldse diskrimineerimise vorm.“ Pangem tähele, et sellega ei osuta Singer mitte inimkatsete tegemise hädavajalikkusele, vaid loomadega tehtavate katsete küsitavusele, mis nagu raamatust selgub, on praktikas tihtipeale kaduvväikese mõjuga teadusliku arusaama edendamisse.

Keskkonnaeetiline mõtteseos

Oma huvi tõttu looduse ja inimese vaheliste suhete moraalsuse vastu olen tutvunud mitme keskkonnaeetilise teooriaga. Moraalse sfääri laiendamist, mille Singer „Loomade vabastamises“ esile toob, võib keskkonnaeetiliselt vaadelda ka avaramalt. Rõhuv osa klassikalisest lääne eetikast on moraalsete subjektide kirjeldamises paljuski keskendunud ainult inimesele. Enne XX sajandit oli moraalse sfääri laiendamisega ka mitteinimloomadele tegelenud läänes vaid üksikud filosoofid, nt Spinoza, Bentham jt, kusjuures tihtipeale kaudselt. Näiteks Kant põhjendas, et loomi tasub kohelda hästi, kuid sedagi kaalutlusel, et vastasel juhul võivad inimesed hakata halvasti kohtlema ka teisi inimesi. XX sajandil ilmus lääne eetikasse uus liin, kui mõtlejad Aldo Leopold, Albert Schweizer jt, tuginedes esile kerkivale teaduslikule arusaamale inimese põlvnemisest ja loomsusest, hakkasid täheldama, et moraalse piiri asetamine inimsuse ja mitteinimsuse vahele on igand teoloogilisest ning valgustusajastule omase superlatiivse humanismi maailmakäsitusest.

Akadeemilisse ellu ilmus ka uut tüüpi, looduses viibida armastav ja sellest inspiratsiooni ammutav nn välifilosoof, kelle heaks näiteks mõlemad ülal nimetatud mehed ka on. Kuigi järgnenud mõttesuundade puhul on moraalse agendi – moraali tajuva ja vastavalt käituva entiteedi – staatus jäänud enamjaolt vaid inimeste kanda, siis keskkonnaeetilise teooria üheks definitsiooniks võiks pidada sellist, kus moraalse subjekti staatus enam inimesega ei piirdu. Selliseid teooriaid on oma eetiliselt haardelt jaotatud kitsamateks ja laiemateks, alguspunkt on lahkumine jäigast antropo­tsentrismist, lõpp-punkt aga öko­holismi pärusmaa.

Singeri käsitlus kujutab endast selles keskkonnas kindlalt biotsentriliste, kitsamalt, zootsentriliste teooriate musternäidist, mille järgi moraalseks subjektiks peetakse peale inimese veel ka piisavalt (loe: inimesesarnasteks) arenenud närvisüsteemiga loomi, siinkohal üldiselt selgroogsete ridadest (erandiks ehk mõned peajalgsed molluskid). Biotsentrilised teooriad on esimene määrav irdumine inimese enda kuulutatud moraalsest ülimuslikkusest ning just selle mõtte toomises peavoolu seisneb suur osa „Loomade vabastamise“ revolutsioonilisusest.

Paratamatult tekib kohe küsimus, kuhu tõmmata uus piir. Singer pakub selleks tundevõime ehk sentientsi ning väidab, et tingimusteta tuleks moraalselt kaalutleda kõigi tundevõimeliste loomade heaolu üle. Sellega õnnestub tal väga veenvalt nihutada moraalset sfääri hõlmama paljusid mitteinimloomi. Biotsentrismi hulka kuulub laiemagi moraalse sfääriga vaateid, nt Paul Taylori 1986. aastal ilmunud „Austus looduse vastu“, milles autor osutab, et moraalselt tuleks kaalutleda kõike elavat puudutavaid otsuseid (täielik bio­tsentrism). Haardelt veel laiemad on ökotsentrilised teooriad, mille kohaselt ka ökosüsteemide elutud osad väärivad moraalset kaalutlust, kuna nende eksistents on vääramatutes seostes elavaga. Huvitaval kombel on nii, et mida kaugemale neid piire nihutatakse, seda ontoloogilisemaks ja spirituaalsemaks muutub elu käsitlus.

Oma läheduse tõttu inimeetikale ei pea sentientismi antropotsentrilisi rudimente kaugelt otsima – kannatamise või tundelisuse superlatiiviks on sarnasus inimkonditsiooniga; samuti, et moraalsete subjektide hulka kuuluvad ainult indiviidid, aga mitte näiteks kooslused. Kuid see on andestatav: esiteks ongi inimene üks erakordselt tundevõimeline loom, teiseks on ainult loogiline, et inimeste eetika mis tahes laiend jääb oma tuumas inimkeskseks. Kolmandaks, et see aitab reformida ja ajakohastada ka humanismi – Singeri allajoonitud loomade vabastamise liikumine on sisult sügavalt inimlik, kuna nähakse põhjusi kellestki hoolimiseks sügavamal kui nende sotsioökonoomiline taust, kultuuritraditsioonid, sünnipärane õigus, nahavärvus, sugu ja liik.

Singer ei ole raamatus toodud moraali­teooriat püüdnud esitleda totaalse vaate ega meie hoolimise lõpp-punktina. Vastupidi – „Loomade vabastamisest“ koorub mõistmine, et süüvides loomade tundevõimesse vaatab meile vastu uus, senisega võrreldes tükk maad hoolivam ja tundevõimelisem humanism. Tuleb lihtsalt märkida, et teekonnal inimese ja ülejäänud looduse vahelise tühimiku täitmiseks teeb sentientism alles esimesi samme. Maailmakäsitlus, mis enne oli koondunud punktiks, on saanud vektoriks ja Peter Singeril on õnnestunud see selgeks teha mitmele põlvkonnale. Just säärase kaalu ja panusega tuleks keskkonnaeetiliselt suhtuda „Loomade vabastamisse“.

Eesti tõlge ja selle mõju

Lõpetuseks soovin teha maani kummarduse selle mastaapse teose tõlkinud Martin Garbuzile ja kõikidele raamatu ilmumisele kaasa aidanud inimestele. Nagu väga paljud Eesti loomade eestkoste aktivistid, on Martin olnud pühendunud loomade heaolu küsimusele kogu elu. See pühendumus on selgesti nähtav ka „Loomade vabastamise“ tõlkeoskuses, originaalitruuduses ning tähelepanelikkuses detailidele. Olles lugenud „Animal liberationit“ lõiguti ka originaalis võin kinnitada, et suurteost originaali suhtes lugupidavamalt eesti keelde tuua ilmselt polegi võimalik. Singeri raamat on kirjutatud küllalt omalaadses, akadeemilist ja aimelist, autoriteetset ja isiklikku siduvas stiilis. Teatav osa selle nüansirohkusest peitub siinkirjutaja tagasihoidlikul arvamusel kindlasti ka ridade vahel. Arvestades keelte erinevusest tulenevat faasinihke paratamatust on Martinil õnnestunud see pea muutumatult edasi kanda. Suurepärane töö!

Võin olla kindel, et Eesti loomade eestkoste liikumine on Peter Singeri „Loomade vabastamise“ ilmumisest põhjendatult juubeldavas meeleolus. See on meie kultuuriruumis märgiline hetk, mis annab tunnistust, et Eesti on valmis välja andma loomade eestkostet puudutavaid tüvitekste. Tegemist ei ole pelgalt ühe raamatuga paljude seas, vaid kollektiivse kinnitusega temaatika tähtsusest üldsusele ning tunnustus kõikidele loomaaktivistidele aastakümnete pikkuse, enamjaolt vabatahtliku töö eest. Jään südamest lootma, et tegemist on esimesega paljude keskkonnaeetikat üldsusele tutvustavate teoste seas ning et „Loomade vabastamine“ istutab lugejatesse uut tunnetust loomade kui meie moraalset kaalutlust täieõiguslikult väärivate olendite vastu.

„Heaolu on objektiivne väärtus“, intervjuu Peter Singeriga

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht