Sula ongi alus
Filosoofia nähtamatu mees
Margus Ott, Vägi. Väekirjad, I köide. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2015. 470 lk.
Mõtlemine ei ole sama mis rääkimine. Keel pole sama mis mõte, mõtlemise ajal ei jõua me alati keelele mõelda, ja rääkimise ajal ei suudeta teadvustada kõiki mõtteid, mis sõnade varjust välja vupsavad; ikka tuleb täpsustada, parandada, selgitada: „tegelikult ma tahtsin öelda,“ „niimoodi ma seda ei mõelnud,“ „no mis ma räägin“. Rääkimised ei saa kunagi räägitud ja mõtlemised ei saa lõpuni mõeldud: ainult jutt võib vahel otsa saada, ja mõni idee muutuda nii selgeks, et sellega pole enam midagi peale hakata, enne kui mõni sündmus seda ei varjuta, tekitades hulga uusi küsimusi.
„Kui teadvus ei takista tegutsemist, siis on võimalik tegutseda niimoodi, nagu isegi poleks osanud arvata“ (156), kirjutab Margus Ott, selgitades aega käsitlevas peatükis meele-märkuse mõistet: meele-märkuse esimene samm on viivitamine, tegutsemise ajutine peatamine, teine samm aga vaatlemine, ümbritseva märkamine ja peegeldamine. Meelemärkus erineb meelest, mida Ott käsitab „laias mõttes tundmisvõimena, bioloogilisel tasandil keskkonnas toimimise ja ümbrusele reageerimise võimena“ (275); nende eristamine tähendab tegutsemise ja vaatlemise eristamist, mis omakorda vabastab mineviku ja tuleviku. Tänu meelemärkusele ei pea me olema „teatud tulevikutüübi, teatud tuleviku avamise viisi orjad“, ei ole sunnitud „reageerima ainult ühel teatud viisil, vaid võime reageerida teistmoodi“ (156). Nii ilmub teatav healoomuline määramatus, võib tõepoolest sündida midagi uut, mida ei pea kartma. Selle jaoks on aga siiski vaja keelt, sest keelega on seotud „ajas rändamise võime“ (147), vaatepunkti nihutamine, asetades ennast mineviku või tuleviku olukorda.
Margus Oti „Vägi“ on suur ja võimas raamat. Nõnda on hea öelda, kuid veel parem on seda mõelda, liikudes pikkamööda leheküljelt leheküljele, mõlgutades aegamisi, kaaludes ja vaagides mõnda lauset, nagu hoiaks seda peo peal (vähemalt kolme avapeatükki „Isend“, „Aeg“ ja „Algus“ peaks lugema üksteise järel). Kõige parem on seda aga tunda ehk nagu Ott ise ütleks, läbitunda, sest läbitunne märgib olekut, kus „elemendid on üksteise sees, üksteisest läbi tunginud, läbistavad üksteist“ (93; Ott möönab küll, et eesliide läbi– on vajalik ainult siis, kui eristada teistest läbitunnetest tunnet psühholoogilises mõttes, 94). Sest siin on meil tõepoolest olemas terviklik süsteem, kus iga element on teistega seotud, iga mõttekäik toetab teisi mõttekäike ja väiksemadki detailid omandavad suuremas koosluses tugeva tähenduse. Ometi ei tahaks seda nimetada ehitiseks, nii nagu on ehitis gooti katedraal, sest arhitektuuriline metafoor ei annaks õigesti edasi Oti süsteemile iseloomulikku lõpetamatust, lakkamatut saamises viibimist. Paremini kajastaks seda tunnet võrdlus Eesti maastikupärimusega, kus silmapaistvaid objekte (kivikülv, suured puud, künkad, järved jne) sageli põhjendatakse mingi poolelijäänud töö või juhusliku sündmusega – ja ometi on see kõik nüüd täiuslikus kooskõlas nagu varahommikul õuele langenud lumi. Sest kui Oti mõtlemisse süveneda, satume mõne aja pärast märkamatult „esiküljelt iseküljele“, mida iseloomustub paljusus, mitmekesisus ja pidev muutumine, s.t see mõtlemine ei seisa enam lihtsalt meie ees, vaid me võime hakata selle sees ise elama.
Pärast põhiliste eelduste ja avaramate nägemuste esitamist liigub Ott järgnevates peatükkides loodusteadustesse („Keerustumine“, „Kujunemine“) ja ühiskonnateooriasse („Väendus I“); seejärel tullakse tagasi individuatsiooni ja isikliku väe juurde („Väendus II“), võttes peamisteks orientiirideks Zhuangzi ja Spinoza. Tervet seda teekonda ei saa siin kokku võtta (väikeses tutvustavas brošüüris oleks see võimalik, ja mingil määral on Ott seda ise juba teinud raamatu resümees, mis on tosinale leheküljele kokku surutud [17–29]). Oletan, et teatavat tüüpi lugejale ongi kõige kütkestavam just raamatu keskpaik, kus tegeldakse päris põhjalikult tänapäeva teadusega. Siiski ei saa seda minu meelest nimetada teadusfilosoofiaks, sest Ott ei arutle teaduse meetodite üle, vaid tunneb huvi pigem järelduste ja avastuste vastu. Teadus ei ole siin mitte niivõrd teejuht, kuivõrd ise uurimise objekt, ehk täpsemalt: teadustöö tulemusi vaadeldakse teatava protsessina, milles avaldub keerustumise ja kujunemise vägi. Filosoof on siin otsekui nähtamatu mees, kes seisab teadustöö kõrval, aga ei sekku sellesse, vaid teeb kõigest omad järeldused, mis võiksid mõnda teadlast ka üllatada, kuigi mitte sisu poolest, vaid sellepärast, et ta polnud niisugust nähtamatut kohalolu aimanud.
Kuidas vägi on saanud filosoofiliseks mõisteks, seda seletab Ott juba raamatu eessõnas. Kõige lihtsam oleks seda ümber sõnastada nõnda: vägi on Oti terminoloogias alati see, mis jääb kahe toimiva liikme vahele (nt eristumine ja lõimimine, kõrvutumine ja läbistumine, esikülg ja isekülg, järgnevus ja kestus jne). Kui tahaksime seda populariseerida, võiksime öelda, et vägi toimib ka öö ja päeva, külma ja kuuma, mehe ja naise, mõtlemise ja ütlemise vahel, sest üht ei oleks ilma teiseta, aga kui nende suhe on väga intensiivne, võib seda nimetada vägevaks (omadussõna vägev esinebki raamatus päris sageli). Ott niisuguse lihtsustusega vist ei lepiks, sest vägi on seotud ka ühe olulise mõistepaariga, mis on Oti ajakäsituse telg: väesolev ja käesolev, mis vastab virtuaalse ja aktuaalse paarile Gilles Deleuze’i metafüüsikas (tõenäoliselt leidiski Ott selle mõistepaari just Deleuze’i tekste tõlkides, mis sel juhul näitab tõlketöö suurt heuristilist väge). Ott ise seletab neid mõisteid läbistuvuse ja kõrvutuvuse kaudu, määratledes lühidalt: „Sissekeeratust ja läbistuvust nimetame väesoluks ning väljakeeratust ja kõrvutuvust kutsume käesoluks.“ (51)
Selline määratlus on aga arusaadav vaid inimesele, kes on Oti mõtlemisega juba tuttav, sellepärast võiks sedagi selgitada mõne lihtsa võrdlusega. Väesolevad asjad kuuluvad tavaliste arusaamade järgi elu varjatumale, nähtamatule poolele, mis on küll olemas, aga mida me harilikult tähele ei pane, enne kui selle tulemus on kätte jõudnud ja seega käesolevaks muutunud. Mulle kingitakse lill, see lill on minu käes ja niisiis kahtlemata käesolev; kuid see lill oli väes juba enne, ta oli väes juba pungas, ja kingitus oli samuti juba enne väes, ta oli väes kinkija südames. Selle väesolu kättejõudmine pole kahanemine, nii nagu võimalikkuse muutumine tegelikkuseks võimalusi kahandab, vaid „loov protsess, eristuste loomine“ (52). Kättejõudmises avaldubki vägi, aga enne seda on vägi muidugi väes – ja nõnda öeldes me märkame, et vägi on natuke väesolu poole kaldu, väesolus peab alati olema natuke rohkem väge kui meil on juba käes, sest muidu oleks kättejõudmine ikkagi kahanemine, muidu oleks väesolu ikkagi ainult võimalikkus, mis tegelikuks muutudes taandub ja kustub. Kõik mis ma ütlen saab muidugi väge juurde, hea sõnastus võib anda mõtetele tiivad, aga välja ütlemata mõtteid on ometi rohkem väes, tänu sellele nähtamatule pakitsemisele ongi need sõnad olulised. Silmaga nähtav võib küll olla võimas, aga nähtamatu on ometi vägevam.
Nüüd peaks juba olema ilmselge, et Oti keeletarvitus on ebatavaline. Võiks öelda, et Otti lugedes me tunneme, kuidas eesti keel otse meie silme all muutub üheks väga filosoofiliseks keeleks, iga sõna hakkab siin märkima midagi veel, iga lause muutub igapäevasest lausumisest suuremaks, ja nõnda sünnib kõne, mis jääbki meelde kumisema, sünnib üks uus ja omaette hääl. Pööraku Heidegger pealegi hauas teist külge, sonigu pealegi „ajaloolistest rahvastest“, kreeklastest ja sakslastest. Tema aeg on ümber saanud. Oti keel on mõnikord nii poeetiline, et ei jää vähematki kahtlust: nõnda saab rääkida ainult keegi, kes väga täpselt teab, mida ta öelda tahab, kes ei pea enam keelega võitlema, et kuidagi ennast väljendada, vaid leiab sõnades lõbusaid momente, mis aitavad tal mõtlemise väge paremini kätte tuua. Suurepärane näide on kahetsuse ja kahtluse analüüs, kus esimest iseloomustatakse sõnadega „mu vägi pole ühendatud ja ühte lõimitud, vaid jaguneb kahetsuses kaheks“ (157), teise puhul aga nenditakse: „Kõhklemisse-kahtlemisse panustatud jõud kokkuvõttes lahutub praeguse tegutsemise jõust, nii et meie praegune vägi sellevõrra kahaneb“ (159). Kahetsemine, kahestumine, kahtlemine ja kahanemine moodustavad siin omamoodi mõistelise ringi, kus üks seletab teist ja teine kommenteerib kolmandat. Veelgi perfektsem sõnapeegeldus leidub alapeatükis „Ma-vahe ja vahe-maa“, kus isendi ja väesolu seos avatakse nõnda: „Väesolevat läbistuvust võiks niisiis pidada iga isendi ja kõikide isendite aluseks. Kuid see alus on sula: väesolu on ainult nii- või naasuguses kättetoomises, käesoluga seotud ringluses, ümbervalamises, muundumises. See kõik käib alati läbi mingi lõhe käesolus.“ (109) Alus on sula: me võiksime selle peegelfraasi ümber pöörata ja öelda, et „sula ongi alus“, s.t kättetoomine, ringlus, ümbervalamine ja muundumine loovadki isendi päriselt, sest nagu Ott samuti ütleb, isend püsib ainult senikaua, kuni „on midagi, mida pole kätte toodud ja ära lahendatud“, kuni ta sisaldab „eelindividuaalset, mingit „tühjust”, mis annab talle „hingamisruumi” ega lase tal üleni kätte jõuda – ja seeläbi lämbuda“.
Raamatu sissejuhatuses kõneleb Ott ka „sulafilosoofiast“, mis on olemas igas kultuuris ja mis erineb „küpsfilosoofiast“ või „valmik-filosoofiast“: „Sulafilosoofia puhul peab uurija suurema osa mõisteloometööst ise ära tegema, ilma et tal oleks kindlaid eeskujusid või juhiseid pärimusest võtta. Valmik-filosoofia puhul on uurijal mõistete ja väljenduste genereerimisel juba võtta mingi tekstikogum ja tal on olemas eeskujud nendega ümberkäimiseks. Sulafilosoofias aga tuleb kõik ise alles välja sõeluda, välja selgitada, välja arendada, lahti mähkida. Siin haakub antropoloogia filosoofiaga.“ (76) Euroopa, India ja Hiina filosoofiad on sel juhul „ühed prototüüpsed küpsfilosoofiad“ ja nambikwarade filosoofia „prototüüpne sulafilosoofia“. Eesti filosoofia paistab olevat kusagil vahepeal: ühest küljest oleks see justkui üks Euroopa filosoofia nurgakesi, teatav väljasopistus, teisest küljest aga on tema alus sula, tema all on oma sulafilosoofia, mis on alles kätte jõudmata ega sõltu ainuüksi Euroopa filosoofia pärimusest. Sest sulafilosoofias on meil ka oma pärimus, mille vägi annab ennast tunda ja läbistab meie mõtlemist lakkamatult.
Muide, pärimus on samuti üks neid mõisteid, mille tähendust Ott värskendab ja teisendab, kõneldes meelsamini pärimusest kui traditsioonist. Kuigi pärimus ja traditsioon ei kontrasteeru nagu väesolu ja käesolu, vaid on pigem õrnalt sünonüümsed, kaldub pärimus rohkem väesoleva poole, siin on nähtamatuid momente, mida traditsioonist rääkides ei märgata, sest traditsioon eeldab kanoniseerimist, struktureerimist ja historiseerimist. Pärimus on seevastu olemas ka sulafilosoofial, millega tegeleb antropoloog, Oti sõnul „justkui pioneer-filosoof, kes selgitab välja antud pärimuse olulised eristused ja seosed, nende käsitluse endast, ühiskonnast, maailmast jne“ (sealsamas). Pärimuse mõiste sissetoomine filosoofilisse kõnepruuki on minu meelest väga radikaalne samm, siit avaneb hoopis teistsugune väljavaade, võiks isegi öelda – hoopis teistsugune ruum, kus mõtlemine liikuda võiks. Üks vana uks on tapeedi alt välja tulnud, sealt pääseb hoopis teistesse tubadesse, näeb aeda, kus kasvavad tundmatud lilled, ja aia taga metsa, kus me pole iialgi käinud … Niisugune situatsioon tundub unenäoline, samuti nagu näib mõnikord unenäoline tänapäeva teadus, jutustades asjadest, mida varem oleks peetud lihtsalt mõttemänguks. Aga võta näpust, see polegi ainult unenägu, vaid midagi enamat – mitte ainult nägu, vaid nägemus, mitte ainult uni, vaid sündmus.