Sündmus nimega kogukond

Krulli ajakäsitus ei ole lineaarne ega ajalooline, vaid müütiline. Müütiline aeg on see, mis on ajaloo hammasrataste vahele jäänud, kasvunarratiivi ja ajalooliste põhjuste-tagajärgede pragudesse ära kadunud.

OTT PUUMEISTER

1.

Modernne ühiskond ei ole kogukond. Ühiskond moodustub hoopis teistsugustest elementidest. Need elemendid tulenevad üldistamisest ja abstraheerimisest. Ühiskonda ei moodusta inimesed ja nende omavaheline läbikäimine. Ühiskondlik läbikäimine on alati institutsioonide vahendatud. Nii olen ma valija, mind iseloomustab teatav palga- ja võlanumber (olen kas vaene või rikas), kuulun teatavasse subkultuuri või hoopis peavoolu, samuti mingisse põlvkonda, töötan mingis asutuses, liigun ühissõidukitega, olen mingi panga klient, tarbin nii- ja naasugust meediat, söön seda või teist toitu, märgin dokumentidesse selle või tolle soo, olen nii- või naapidi haige. Kogu mu elutegevus jätab jälje. Ühiskond moodustatakse neist jälgedest, mille alusel vormub üldistus: seesuguse palgaga inimestel on selline haridustase, järelikult nad valivad neid ja neid erakondi.

Ühiskonna üksused ongi need üldistused, abstraheeringud: vanuse, sisse­tuleku ja haridustaseme alusel reastatud rühmad, poliitilise ilmavaate esindajad ja nõnda edasi. Ka ühiskondlikud suhted on üldistatud, n-ö ideaalsuhted, mida saab analüüsida ja reguleerida: ülemus-alluv, valitseja-alam, isa-poeg, klient-teenindaja, laenuandja-laenuvõtja ja nõnda edasi. Ühiskondlik suhe leiab tavaliselt aset nende osapoolte vahel. Ja need regulaarsused projitseeritakse siis tagasi elutegevusele viimase omaduste, kalduvuste, võimekustena.

Modernne ühiskond on siis uus territoorium või õigupoolest kaart, kus liiguvad linna- ja maainimesed, pendelrändajad, töötud, kuhu saab paigutada palga, võlakoorma, vastuvõtlikkuse haigustele, muusikamaitse, inimkapitali jne. Ühiskond on statistilise analüüsi tulemus. Teisisõnu on ta ennekõike avaliku halduse ja positivistliku sotsioloogia objekt, mille korrelaadina ta ka leiutati: ühiskond riigiteaduste (statistika) ja korravalve (politsei) objektina. Subjektina peab ühiskond olema tootlik: sotsiaalsete gruppide panus iibesse, majanduskasvu.¹ Elutegevuse jäljed ehk andmed peavad andma hinnangu inimkategooriate panusele ühiskonna arengusse. Ja nad peavad võimaldama prognoosida, kuhu ühiskond tulevikus võiks teel olla – kas õitsengu või hääbumise suunas. Niisiis, ühiskond annab aluse poliitilisele ökonoomiale.

Elutegevuse jäljed, mida andmetena kogutakse ja mille alusel üldistusi tehakse, on faktid, tõsiasjad. Faktid ei ole seega elutegevus ise, vaid selle kohta kogutud andmed. Tõsiasi on elutegevusest puhastatud informatsiooniühik – puhas positiivsus. Tänapäeva andmeühiskonnas ei ole ka inimesed enamat kui andmekogumid. XXI sajandi algul hakati rääkima andmeteisikutest: andmebaasides toodetakse subjekti doppelgänger’id, keda nähakse subjektide eest kõnelevana, tegutsevana.² 2019. aastal kirjutab Colin Koopman aga juba, et me olemegi oma andmed, mitte et kuskil luuakse meie andmeteisikud: „.. infovõim sihib meid tegelikult andmetest koosnevate isikutena.“³ Tõesti, proovige ilma ID- või pangakaardita hakkama saada – me olemegi oma andmed.

Andmed, informatsioon, faktid on koloniseerinud elutegevuse, nii et ei olegi enam võimalik elada teisiti kui nende vahendusel. Enamiku andmeid toodavad suured institutsioonid ja suurkorporatsioonid. Need muutuvad informatsiooniks ja neid kasutatakse kusagil hoopis mujal, kellegi teise (äri)huvides, näiteks pankade või IT-korporatsioonide kasumi tõstmiseks. Nii on elutegevus tähtis ennekõike potentsiaalse kapitali allikana, turgude toestikuna ning on läbinisti allutatav tasuvusanalüüsile. Andmed kvantifitseerivad elutegevuse kvaliteedid ehk selle subjektiivse mõõtme. Neoliberalistliku poliitika tulemus ongi, et inimesed elavad oma elu ettevõttena: peab pidevalt tulevikku investeerima ja käituma tuluallikana.

Aga seda ei pea tegema ainult inimesed, vaid kogu elu, kõik elukad. Metsa­dest peab midagi kasu olema, maa peab olema viljakas, elukadki peavad n-ö investeerima ja tulu tootma, muidu pole neil mingit mõtet. Mõne aasta eest märkis Nathan J. Robinson, et kui morsad maksaksid iga jääpangal vedeletud tunni eest kümme dollarit, pandaks nende teenindamiseks kohe püsti terve tööstusharu.⁴ Aga nemad, va laiskvorstid, tahavad tasuta logeleda …

2.

Sedasi toimib modernne ühiskond identitaarse loogika alusel, sest faktid, see elutegevuse abstraheering, ei saa olla samal ajal see ja teine. Hasso Krull nimetab säärast haldusloogikat Timothy Mortonile toetudes agrilogistikaks, mis põhineb „kolmel filosoofilisel aksioomil. (1) Vasturääkivuse välistamise seadust ei tohi rikkuda. (2) Olemasolu tähendab lakkamatut kohalolu. (3) Olemasolu on alati olulisem kui olemise mis tahes kvaliteet“ (lk 175).⁵ Need filosoofilised aksioomid toetuvad põllumajanduslikele strateegiatele, mille abil maksimeeritakse toodangut: „agrilogistlik ruum tähendab sõda kõige aktsidentaalse vastu, umbrohu väsimatut väljajuurimist, soode ja rabade kuivatamist, putukate-mutukate tapmist, kogu maa elektrifitseerimist ja asfalteerimist“ (lk 179). Agrilogistika on metsikuse väljaajamine.

Samamoodi nagu eksamitulemused või palga suurus, mida hakatakse pidama isiku sisimaks omaduseks, on inimelu ümberasustamine abstraktsete kvantiteetide maailma, on maa saagikus intensiivpõllunduses elutegevuse ümberasustamine majanduskasvu graafikutesse. Graafikud, tabelid, andme­kogud, tootmisliinid on elutegevuse uus territoorium. Tasub niisiis meelde tuletada, et see loogika, millega oleme harjunud (vasturääkivust ei ole, olemas on ainult käega katsutav, nähtusele annab väärtuse olemasolu), toetub halduspoliitikale. Ei ole siis ime, et mõistust on vaja kultiveerida, sealt metsikud ideed välja rookida, jätta alles ainult need, millele saab arvu külge haakida. Hea näide on muidugi teadlaste töö väärtustamine viitamise arvu põhjal, mis ei näita sugugi sisulist dialoogi, vaid loetleb lihtsalt arulagedalt, kui palju on kellegi artikleid mujal mainitud. Ja pole siis ime, et hakatakse tootma teadust, mis läheb võimalikult hästi kaubaks. Nii saab teadusest „sisu“.

Niisiis, loogika ja haldus – ükskõik kas põllumajanduslik, tööstuslik või ühiskondlik – on tihedasti seotud, nii et ei ole sugugi metafoorne väita, et kool on inimistandus, mille eesmärk on kasvatada indiviide – vilju, mille pealt saaks kasu lõigata. Samamoodi nagu põllunduses on kõige lihtsam koguda andmeid ühe liigi kohta – puuistandus allub palju paremini loogikale kui metsarägastik –, on modernse ühiskonna elementaar­ühikuks identifitseeritav indiviid. Palju keerulisem oleks kvantifitseerida alati muutlikke inimsuhteid. Nii põhineb modernne ühiskond hoopis eraldusel: isikut, selleks et ta saaks analüüsitavaks ja hallatavaks, tuleb mõista suveräänse ja eneseküllasena. Indiviid on selle eraldusprotsessi tulemus, abstraheering teda elus hoidvatest suhetest. Mistõttu: „Kujutlus, et indiviid võiks kunagi õnnelik olla, on täiesti mõttetu, sest individuaalsus ongi vaesuse ja viletsuse sünonüüm“ (lk 119). Indiviidi eneseteostus tähendab pidevat tootmist ja kasvamist, pidevat töörügamist ja teistega konkureerimist, mis ei lõpe iial. Ainult mingis väga veidras ilmavaates näib see tegevus vabadusena.

Kasule ja kasvule suunatus on viinud olukorrani, kus nii maa kui ka ühiskond on läbi põlenud – ei jaksata enam elada. Seepärast ütleb Krull: „Lääne poliitiline paradigma on tänapäeval krematoorium, mitte agora“ (lk 188). Seega, siin pole enam midagi arutada! Tuleb otsida väljapääsu sellest nihilistlikust masinast, mis sätestab kõik omavahel vastastikku konverteeritavana, mis seab kõik võrdsele alusele – ehk mis hävitab kõik väärtused.⁶

3.

Aga parema tuleviku peale loota ei saa, sest tulevikku enam ei olegi. Tulevik on ära raisatud, oleviku tarbeks viledaks kulutatud, viimsete raasukesteni ära tarbitud. Kui kuskil veel usutakse tulevikku, siis tasub meeles pidada, et see pole kunagi olnud meie tulevik, vaid ikka selle nihilistliku tootmismasina tulevik. Tulevik kui parema lubadus ja täiustumise võimalus on just nimelt selle modernse tööstusliku ratsionaalsuse üks alustalasid: kiiremini, kõrgemale, kaugemale! On aeg ta hüljata. Nagu kirjutab Martin Savransky, seisab meie ees ülesanne „kujutleda tulevikku nii, et see ei oleks enam homse lubadus, lootus alles tulevale, vaid hoopis üks või tuhat ajakohatut läbikäiku väljaspoolsusse“.⁷

Krulli looming kubiseb ajakoha­tutest käikudest. Tulevik ei oota meid ees, vaid tuleb minevikust, aga mitte kunagi minevikuga samal kujul: „minevik tuleb tulevikust tagasi, aga see pole enam seesama, vaid juba muutunud minevik“ (lk 33). Krulli ajakäsitus ei ole lineaarne ega ajalooline, vaid müütiline. Müütiline aeg on see, mis on ajaloo hammasrataste vahele jäänud, kasvunarratiivi ja põhjuste-tagajärgede pragudesse ära kadunud. Just sealt pragudest tulebki otsida väljapääsu, sealt kumab hämaralt see, mis kunagi ei ole alanud ega leia kunagi oma lõppu. Aega ei tule mitte täpsemini mõõta (nt eristada selgemalt töö- ja puhkeaeg), vaid lineaarne aeg tuleb seisma panna. Nõnda ei ole enam selge (vastupidiselt tasuvusanalüüside prognoosidele), mis tuleb, mis sünnib. Neist pragudest, avadest võib esile tulla midagi hoopis ootamatut, midagi metsikut, midagi jubedat, midagi ilusat, midagi subliimset ja nõnda edasi. Aga see, mis sealt paistab, ei allu agrilogistikale ega identitaarsele loogikale.

Kuidas seda müütilist – või arheliitilist⁸ – aega iseloomustada? See on aeg, millest sünnib ajalugu. Ajalugu oma juhtunu, öeldu, tehtu ja nendevaheliste suhetega on kõigest aja fassaad. Müütilises ajas toimub pidev looming, käib maailma loomine: maailm on küll alati juba loodud (enne ajalugu), aga tema loomine jätkub. See sündmus kestab. Sündmusel on küll kestus, aga mitte ulatuvus, mis tähendab, et tal ei ole algust ega lõppu: ta aina saabub ja möödub, aga ta ei ole kunagi kohal. Sündmus on midagi mõistetamatut, kui vaadata kohalolu metafüüsiku või agrilogistiku või haldusametniku pilguga, sest ta ei ole juhtumus, miski, mis sai teoks – ta ei ole kunagi fakt. Ta on saamine. Selle saamise, metsiku loomingu eitusel põhinebki tööstusühiskond, asendades loomise tootmisega.

Krull kasutab Gilles Deleuze’i mõistet „sündmusetahe“⁹ iseloomustamaks Andrus Kiviräha loomingut (lk 319–320). See sobib hästi ka tema enese loomingu kirjeldamiseks. Sündmusetahe ei tähenda ei kõige juhtuvaga leppimist (resignatsioon ja lõpuks vimm) ega selle eitamist. Oleks mõttetu pigistada maailmas toimuva ees silm kinni ja jutlustada paremat tulevikku. Kui aga, vastupidi, sellega lihtsalt leppida, ei oleks loomingul enam mingit mõtet, kõik oleks juba ette läbi ja otsas. Sündmusetahe leiab juhtumuste vahe-aladelt, vahe-aegadest „määramatuse õhkkonna, mis omakorda teiseneb sündmuseks: sellest ei raatsi me enam lahkuda“ (lk 319). Tahetakse niisiis seda, et juhtumused, identifitseeritud alguse ja lõpuga ajaloolised faktid sulaksid voolavasse olekusse, et ajaloo tõsiasjad omandaksid taas sündmuslikkuse.

Nii ei lepita mitte sellega, mis on sündinud, vaid tahetakse midagi selles, mis on alles kujunemas. Ja nõnda tahetakse mitte tulevikku ennustada või prognoosida, vaid avada tuleva tumedus ja määramatus, ootamatus. Sündmusetahte häälestus on humoristlik. Huumori puhul ei ole kunagi selge, mis millega sobib, mis järgmiseks aset leiab ja millena. Huumori loogika on transformatsiooni loogika. Omandades humoristliku suhtumise, saame tahta just nimelt seda, et maailma edasi loodaks, ühesõnaga, et edasi elataks, ükskõik siis, kui täbar on olukord. Ei taheta mitte midagi kindlat, mingit käega katsutavat kohalolu, vaid hoitakse elus triksterit, kelle tegutsemine võib paista juhuslike äparduste jadana – ometi kootakse sellest meie saatus. Huumor valib saamise ja saatusearmastuse.

4.

Krulli sündmuse saab nimetada kogukonnaks. Kogukondlikuks-saamine on see, mida ta sündmuses tahab. Kuna kogukond ei põhine identiteedil (identiteetide summa on kollektiiv või rühm, järjekordne üldisus), siis ei aktualiseeru ta kunagi täielikult, temast ei saa iial fakti. See tähendab, et ei ole sugugi paigas, kes seal võiks osaleda (nõnda on ta muidugi ka posthumanistlik), millised suhted seal võiksid kujuneda – kogukond on alati kujunemises.

Kogukondlikuks-saamine on miski, mille modernne ühiskond on identiteetide, informatsiooni, gruppide taha varjutanud. Lausa selleni välja, et kogukond paistab täiesti mõeldamatuna. Täna­päeval näib ainus viis olevat kogukonda ette kujutada järsu lahkulöömisena ühiskonnast: võetakse vastu otsus ja asutakse üheskoos kuskil eraldatult toimetama. See ettevõtmine on aga luhtumisele määratud, sest kogukonna „kujunemine nõuab aega ja rahu, teatavat jõudeolekut“ (lk 31). See ei sünni paugupealt. Järsk eraldumine järgib tööstusliku ühiskonna nõudeid: kõik, kohe ja korraga. Nii tundubki kogukond tänapäeval võimatuna, lausa meelepettena. Ainus võimalik tegelikkus on individualistlik ühiskond.

Kui praktiseerida aga sündmuse­tahet, hakkab ühiskondlike faktide (identiteetide) tegelikkuse tagant paistma kogukonna saamise tõelisus.¹⁰ Mis on see tõelisus? Lühidalt ja lihtsalt öeldes on see kõige tavalisem elutegevus. Need on pidevalt loomises inimsuhted, suhted ümbritsevaga, luhtunud, liiva jooksnud ja tüliks keeranud suhted. Need on reaalsed suhted, millele ei ole modernses ühiskonnas kohta (ning mis seetõttu hakkavad paistma illusoorsetena): enamik aega kulub masinate, äride ja institutsioonidega suhtlemisele. Esile hakkab tõusma pidevas saamises suhete maailm – relatsiooniline ontoloogia, võiks öelda –, millega avalik haldus midagi peale ei oska hakata, sest need ei ole kenasti piiritletavad ega ajas tarretatavad. Need ei allu seega kvantifitseerimisele ega identifitseerimisele – samastamisele. Kogukondlikuks-saamine on alati teisenemine.

Nii et see ei rajane mitte identiteetidel, vaid kahekordsel teisesusel: müütilisel ja üleaedsel, vanapaganal või triksteril ja külalisel. See kogukond on nimetu, seda ei hoia koos mitte samasus, mille saab koondada ühe nimetaja alla, vaid „tema suhe müütilise teisega, mis on primaarne, ja millega võrreldes kogukonna liikmete omavahelised suhted on sekundaarsed. Kuskil metsas, soos või koobastes elab üks teine rahvas, kes on peaaegu nagu meiegi, aga ometi teist­­s­ugune; need on vanapaganad, isemoodi tembutajad, kellega pärimuslikult võib läbi käia, kuid kelle juures peab ka ettevaatlik olema, sest kunagi ei või teada, mida nad järgmiseks teevad või ütlevad. Nõnda tuuakse kogukonda sisse määramatuse printsiip, suhe taandamatu väljaspoolsusega, mille suhtes kõik kogukonna liikmed on paratamatult samas asendis, ükskõik kui erinevad nad omavahel ka poleks“ (lk 137). Vastupidiselt ühiskonnale, mille väljaspoolsus peab eralduma sisemusest (ühiskond vs. keskkond, ühiskond vs. loodus), käib kogukond väljaspoolsusega läbi ega ei ürita seda allutada oma kontrollile ja korrale.

Selle müütilise väljaspoolsuse lavaks on jutustus ja looming. Siin näeme sündimas hoopis teistsuguseid riike ja ühiskondi kui rahvusriik ja tööstus- või andmeühiskond. Sünnib „kujutluse riik“, täieliku vabaduse riik, mis teeb võimalikuks kõik teised riigid: „Ühtegi riiki ei saa luua ilma kujutluseta, aga kujutlus on ainsana puhas vabadus ..“ (lk 278). Näeme ka kirjandusühiskonna teket: „Kirjandus on ühiskond. Ta ei peegelda ühiskonda, ei teeni seda, ei üldista ega anna läbilõiget. Kirjandus ongi ühiskond ise ..“ (lk 229). Need riigid ja ühiskonnad – kujutlevad, loovad, keelelised, jutustavad – muudavad kogukonna taas tegelikkusena mõeldavaks. See ongi müüdi funktsioon: tegelikkus tuleb mujalt ega ole seetõttu ära otsustatud. Tegelikkuse üle saab alati läbi rääkida. Tõelisus on igavikuline, aga tema sisuks on transformatsioon.

Aga kus lavastada suhteid üleaedsetega, naabritega, sõpradega, vaenlastega, veel hoopis tundmatute tegelastega? See toimub peol, rahvale külla minnes või neid külla kutsudes. Samamoodi nagu looming, on ka pidu võimaluse tekitamine ühise ruumi kujunemiseks. Selles mõttes pidu ongi looming. „Kogukonna vaimule kõige lähedasem vorm on tänapäeval pidu, inimeste kogunemine, millel pole selget eesmärki, ainult teatav ettekääne ja sellele järgnev koosolemise lahvatus. [—] Pidu ulatub individuaalsetest elukäikudest üle, ta ei saa otsa, ta jääb väljapoole ajalugu (sõdade ajalugu saab kirjutada, aga pidude ajalugu mitte), ta ilmutab mingit koosolemise võimalust, mida ühiskonnas päriselt ei ole. Ühiskond ei ole kunagi pidu, selle poolest ta erinebki kogukonnast. Sest kogukond on kosmos“ (lk 35–36). Pidu sulatab identiteedid üles, avab läbikäigu, lubab koju naasta kellegi teisenenuna, sest naasteski ollakse veel peol, teistega koos. Pidu on siis see tõelisus, kogukondlikuks-saamise sündmus, mis ei alga ega lõpe.

Meie ees seisab küsimus: kuidas õnnestuks kogukondlikuks-saamisel modernse ühiskonna koloniseeritud elupaigad tagasi hõivata ning seeläbi ühiskond ebamoderniseerida? Selleks on ilmselt vaja, et pidu omandaks müütilised mõõtmed ning müüt tuleks peopõrandale, et kujutluse riik imbuks rahvusriiki. Ehk küsimus seisneb selles, kuidas sobitada kokku kunst ja elu, tõelisus ja tegelikkus. Kuidas elu kaubastamise asemel teha temast kunstiteos?

1 Vt selle kohta Michel Foucault, The Birth of Biopolitics: Lectures at the Collège de France 1978–79, Palgrave Macmillan, Basingstoke 2008.

2 Kevin D. Haggerty, Richard V. Ericson, The Surveillant Assemblage. – British Journal of Sociology 2000, kd 51, nr 4, lk 605–622.

3 Colin Koopman, How We Became Our Data: A Genealogy of the Informational Person. The University of Chicago Press, Chicago, London 2019.

4 Nathan J. Robinson, How Wild Animals Became the Proletariat. – Current Affairs 7. V 2019. https://www.currentaffairs.org/2019/05/how-wild-animals-became-the-proletariat

5 Vt ka Timothy Morton, Dark Ecology: For a Logic of Future Coexistence. Columbia University Press, New York 2016, lk 47–55.

6 Vt nihilismi kohta teksti Adornost, „Tume inimeselaps ja tema poliitika“, lk 191–208.

7 Martin Savransky, Passages to the Outside: A Prelude to a Geophilosophy of the Future. – Dialogues in Human Geography 2023. https://doi.org/10.1177/20438206231151426

8 Vt tekste „Arheliitiline Aafrika“ (lk 14–26) ja „Agrilogistika ja arheliitikum“ (lk 170–180).

9 Gilles Deleuze, Logique du sens. Les Éditions de Minuit, Paris 1969, lk 174–179.

10 Vt tõelisuse ja tegelikkuse kohta teksti „Tõeluse metsikud juuksed“ Lembit Sarapuust (lk 352–358).