Suure õpetaja piitsahoobid

Barbi Pilvre

Teada on Hennoste vastuseis ajakirjanduse valgustuslikule mudelile.Filoloog Tiit Hennoste, Eesti kõige nõutumaid meediaeksperte on raamatusse „Pommikoer ja kommikoer” valinud 11 ajakirjanduseja meediateemalist teksti aastatest 2001–2009. Kõik peale akadeemilisema artikli „Ühe manipuleerimise analüüs”, mille ilmumiskoht on TÜ toimetiste sarja kogumik „Keele ehe” (2006) on laiemale lugejaskonnale varasemast tuttavad, ent kogumikus on tegemist ümbertöötatud, kaasajastatud variantidega.

Tiit Hennoste on olnud peaaegu ainus Tartu ülikooli taustaga meediakriitik, keda praktikud on läbi aastate kuulanud. Ta on Tallinnas paiknevas ajakirjandustööstuses olnud  1990ndatest peale tegev konsultandi ja eksperdina, osaline paljudes leheuuendustes ja reformides. Näiteks Eesti Ekspressi tegemistes on ta kaasa rääkinud 1990ndate algusest, ikka ja jälle on toimetuses kuulda olnud tema nõudlikku, vastuvaidlemist mitte sallivat ninahäält. Hennoste tavalisemaid hinnanguid ajakirjanike tööle on läbi aegade olnud „õlakehitus”, talle toetudes on juhtivad toimetajad ikka viidanud töö ümberkorraldamise vajadusele. Ka toimetuste ja reklaamiosakondade olemuslikes konfliktides (kas sisu või rahateenimine) on ikka appi kutsutud  Hennoste, kes on sõltumatult positsioonilt olukorda valgustanud. Võimalik, et Hennoste abil on mõni „müüv” uuendus ajakirjanduse huvides edasi lükatud.     

Demokraatliku ajakirjanduse ideaalid 

Hennoste on järjekindlalt kuulutanud Põhjamaadel käibivat demokraatliku ajakirjanduse mudelit, kus sisuline valik tehakse lähtuvalt ajakirjanduslikest, professionaalsetest kriteeriumidest. Eesti ajakirjandus oli sellele Hennoste hinnangul kõige lähemal 1990ndate teisel poolel, kui ajakirjandust sai nimetada neljandaks võimuks, küll parempoolse kaldega (lk 71). Hennoste viitab tõsiasjale, et kvaliteetajakirjandus pole kuskil müügihitt, mis sundis kasumijanus omanikke ajakirjandust muutma kommertsväärtuste suunas (autor kasutab järjekindlalt sõna „kollane” kommertsi tähenduses).  Demokraatliku ajakirjanduse ideaali positsioonilt tehtud kriitika Eesti ajakirjandusmaailma kujunemise ja muutumise kohta kahel viimasel aastakümnel ongi selle tekstikogumiku juhtiv idee. Hennoste kirjutab sellest, kuidas Eestis kujunes välja ajakirjandustööstus, kus juhtmotiiviks sai kasum ning ajalehtedest kiiresti kaup. Ta näitab, et ka Eestis on kommertsmudelile vastavalt lugeja ajakirjandusmaailmas järjest enam kaup, mida müüakse reklaamiagentuuridele, pelk number, mis on oluline argument reklaamipinna müügiks. Tekstides „Armastusest abieluni: kümme aastat tiraaživõitluste ajalugu”  ja „Raha nimel, julgelt edasi. Eesti üleriigiline trükiajakirjandus enne netiajastu algust” annab Hennoste sellest protsessist hea ülevaate. Minu arvates on need selle kogumiku kõige olulisemad tekstid, mis seletavad reklaamimüügi kui telje ümber keerleva Eesti ajakirjanduse olemuse ära ka võhikule. Omanike suhtes ei tunne Hennoste mingit halastust, kirjutades Eesti ajakirjanduse selgest orientatsioonist raha teenida iga hinnaga. Ta pillab mürgise märkuse magnaat Hans H. Luige kohta, kelle ideaal oli kunagi ajakirjanikukeskne sõltumatu meedia  à la Briti Independent, kuid kelle arusaamad omandist muutusid kapitalistiks saades (lk 75). Ajakirjanduse ja poliitilise angažeerituse teemat käsitlevas tekstis „Ühe manipuleerimise analüüs. Tükike teadust” näitab ta, kuidas Mart Kadastik ja Hans Luik teise lehe hävitamise nimel manipuleerivad lugejaga ja hävitavad nii ajakirjanduse usaldusväärsuse (lk 44).

Hennoste torkab siin-seal, et ajakirjanduse olemusest ei saada väga sageli aru, põhjuseks puudulik meediaharidus, ei mõisteta uudiste valiku põhimõtteid jms. Ise on autor ses osas vaieldamatu teerajaja oma kahes trükis ilmunud „Uudise käsiraamatu” ja lugematute sõnavõttudega. Ka kultuuriüldsus ei taipa Hennoste meelest üldse demokraatliku ajakirjanduse olemust ja näeks ajakirjanduses autoritaarset valgustuslikku institutsiooni, kus nemad ise võimupositsioonil (lk 78). Kultuuriintelligentsi suhtes, ka ajakirjanduses tegutsenute vastu on Hennoste üldse karm. Talle tuginedes on kultuuriajakirjanikke toimetustes läbi aegade nuheldud, et nad ei tegutseks ajalehes kui kultuuritegelased, avaldades ülbelt siseringi tekste, vaid kui ajakirjanikud, kelle ülesandeks on viia kultuurisündmused lugejani. Hennoste on lisaks tauninud  1990ndate lapsajakirjanikke, pooliku haridusega toimetajaid ja 2000ndate võrguajakirjanikke. Sealjuures on ta ise läbi aegade olnud osaline peaaegu kõikides olulisemates ajakirjanduspreemiate komisjonides. Selle kõige kaudu on ta aidanud jõuliselt kujundada ka Eesti ajakirjanduse nägu, aidanud esile tõsta teetähiseid, kus suunas liikuda. Armu on Hennoste silmis üldse leidnud, ja ka käesolevas raamatus nimeliselt, vaid kolm-neli uurivat ajakirjanikku, kes täidavad oma pommikoera missiooni maailmatasemel (millele tõesti pole põhjust vastu vaielda).       

Must lammas Tartu akadeemilises ajakirjandusmaailmas

Teada on – ja ka selles raamatus ilmneb – Hennoste vastuseis  ajakirjanduse valgustuslikule mudelile, mida on pooldanud näiteks teised Tartu ülikooli taustaga ajakirjanduseksperdid. Tallinna ajakirjandustööstuse telgitagustega tuttavana on ta seletanud ja püüdnud mõista Eesti uuema aja ajakirjanduse mehhanisme. Hennoste on näiteks erinevalt teistest kollase ajakirjanduse taunimise asemel selgitanud selle olemust, seletanud, et kollane (tabloid-) ja valge (kvaliteet)ajakirjandus on olemuselt kaks erinevat nähtust, mis pole oma olemuselt ei head ega halvad. Ta on kritiseerinud Eesti akadeemilistes ajakirjandusringkondades  käibivat loosungit, et meie varasem ajakirjandustraditsioon on olnud üksnes valgustuslik; ka selle kogumiku artiklis „Ei ole midagi uut siin päikese all. Kolm pildikest ja moraal” kirjeldab ta kommertsajakirjanduse ilmingud XIX ja XX sajandi lehtedes. Hennoste on ka ühemõtteliselt karm nõukogude aja ajakirjanduse suhtes, nägemata tollastes kompromissides midagi head, erinedes sellega samuti paljude ajakirjandusekspertidest kolleegide seisukohtadest (ja mis tõepoolest sellisel must-valgel kujul, nagu lk 67 esitatud, tundub lahmiv).  Raamatu viimases osas võtab Hennoste ette tänase ajakirjanduse, mida Eestis on korraga tabanud kolm kriisi: Internetikriis, kolletumiskriis ja majanduskriis (lk 103). Lisaks on tõsiasi valvekoera vananemine: ilma teevad samad nimed ja näod, mis 1990ndatel. Nad on aga Hennoste hinnangul jäänud kinni samadesse lehemudelitesse, mida tegid oma noorusajal, protsess on muutunud tähtsamaks kui tulemus. Pole uusi staare, kes oleksid uue, netis kasvanud põlvkonnaga samal lainel. Uuriv ajakirjandus, mis saab preemiaid, nõuab ressursse, aga ei taga lehe müügiedu. 

Lõpuks jõuab Hennoste Interneti-ajakirjanduseni, mis on „alles lammutamise eas”, kus uudisväärtuse asemele on nihkunud kommenteerimisväärtus ehk „kommiväärtus”. Selle tulemus on sügavalt nihkes pilt, kus on unustatud ratsionaalsus (lk. 116). „Kommikoer” sai kokku pandud enne, kui Eesti Päevaleht sulges anonüümsed kommentaarid, kindlasti oleks huvitav lugeda analüüsi: kas EP Li sisu ja autorkond on Hennoste meelest muutunud seoses sellega, koos sissevaadetega ajalehe äripoolde. Üks Eesti ajakirjanduse perspektiiv võiks Hennoste arvates  peituda kommertshuvidest vabas avalik-õiguslikus ajakirjanduses ehk riiklikult rahastatavas üldlehes à la Sirp või Õpetajate Leht. Vaba maailm sellist üldiselt ei tunne, tõdeb Hennoste, aga maailm areneb sageli ootamatus suunas. Oluline on tuleviku mõttes ka, kuhu areneb avalik-õigusliku ERR i netiväljanne. Hennoste jätab lahtiseks, mis saab siis, kui see jalgu alla ei saa ja „paberleht kaob kaugele perifeeriasse” (lk 117). Netiväljaannete puhul näeb Hennoste võimalust suunavõtus usaldusväärsuse poole, ehk toimetajatöö osatähtsuse tõusu materjalide, kajastatavate sündmuste ja teemade valikul.       

Meediakriitika tühimiku täiteks

Hennoste raamat on vaatamata oma eklektilisusele tähtteos Eesti meediakriitikas, täites haigutava tühimiku selles valdkonnas (julgen seda väita, olles ise mõned aastad lugenud vastavaid kursusi Tartu ja Tallinna ülikoolis, lehtedest kokku ajanud käepärast materjali ja lõpuks ikka soome ja angloameerika  autorite poole pöördunud). Raamatu kaks korda läbi lugenult (ja enne tekstidega tuttav olles) jäi mulle aga kummaline tunne: Hennoste jätab oma kogemused ajakirjanduse telgitagustes siiski lõpuni avamata. Me aimame vastasseise omanike tahtega, ajalehemänedžmentide kurte kõrvu, käsist ja jalust seotud peatoimetajaid. Kõigest sellest oleks kunagi huvitav lugeda Hennoste kui Eesti ajakirjanduse halli kardinali mälestustest. Muidugi, see ongi konsultandi töö võlu, et ta ei vastuta tulemuse eest. Aga kuidas selle kõigega siis nii läks? Tahaks  ikka lugeda, kes täpsemalt ei kuulanud sõna ja ignoreeris nõuandeid. „Kommikoera ja pommikoera” lugedes tuleb vaid tõdeda, et lapsuke on õpetaja hinnangul tänaseks küll ülekäte läinud ning väärib vaid isa piitsahoope. Ja see ei ole mingi pedagoogiline nüpeldamine, vaid ikka surmav roosk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht