Tähelepanekud Makedoonia küsimuses

Peeter Helme

Toomas Alatalu kirjeldab 2. mai Sirbis Jugoslaavia lagunemisel tekkinud väikeriigi nime ümber juba teist aastakümmet kestvat vaidlust. Artikkel algab sissejuhatusega ajalukku, Makedoonia saatust on võrreldud Soome idapiiri ja Karjala omaga. Alatalu lausub, et „on kümneid naaberriike, kus on samanimelisi provintse või piirkondi, ja see ei too kaasa mingeid probleeme. Olukord aga muutub niipea, kui üks naabritest kuulutab end iseseisvaks riigiks, sest miks mitte nüüd enda kätte saada ka teine samanimeline ala samasse rahvusesse kuuluvate asukatega”. Esiteks on olemas vähemalt üks riik, mille territooriumil eksisteerib naaberriigiga samanimeline provints, mis ei ole aga nimetatud riikide olemasolu jooksul tekitanud probleeme mitte kummalegi kõnealusele riigile. Need riigid on Belgia ja Luksemburg. Valloonia kaguosa hõlmab samanimelisest riigist ligi kaks korda suurema pindalaga Luksemburgi provints. Kuid muidugi võib seda näidet soovi korral pidada erandiks Alatalu sõnastatud reeglist.

Teine, suurem viga Alatalu argumentatsioonis seisneb selles, et XX sajandi totalitaarsetest režiimidest (eelkõige NSV Liidust ja tema vasallriikidest) rääkides ei näi Alatalu märkavat, et antud riigid ei kujuta endast normaalseid riike, mis üldjuhul pürivad stabiilsuse ja koostöö poole. Seetõttu ei ole reeglite tuletamine totalitaarsete riikide käitumisest otstarbekas. Tegu on ikkagi XVIII ja XIX sajandi emantsipatsiooniliste filosoofiliste voolude mõjul kujunenud inimvaenulike ideoloogiate ning naiivsete (kuid mitte vähem kuritegelike) mõtteeksperimentide viljadega. Seda laadi riikide käitumine on igas mõttes agressiivne ja küüniline, sest seda nõuab nende süsteemide enda sisemine loogika: seni, kuni eksisteerib teistsuguseid, inimese (sh ka rahvuse, keele, kultuuri ja subkultuuri) vabadust austavaid süsteeme, tuleb otsida kõiki vahendeid nende allutamiseks.

Lihtsalt hämmastav, millise kergekäelisusega pillutakse väiteid, mille tagant aimuvad terved õõvastavad maailmad – näiteks eeldus, et riigid eksisteerivad ainult selleks, et üksteise kõri kallale kippuda. Ajastu vaim, mis teha… Loodetavasti mitte küll meie ajastu, vaid ühe varasema, kui rahvusvahelisi suhteid sellises võtmes õpiti ja õpetatigi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht