Tõmbetuul Euroopas

Ahto Lobjakas

1990ndate alguse staatiline maailmapilt lämmatab avatud välispoliitika võimalused Eelmise nädala Euroopa Liidu Hampton Court’i tippkohtumise esiplaanil oli sotsiaal-majanduslik vastasseis globalisatsiooniga. Ka suuremate riikide juhtide isiklike suhete silumine oli kogunemise oluline funktsioon. Veidi kaugemas plaanis pakkus tippkohtumine soovijale võimaluse n-ö kombata Euroopa pulssi. Pinnavirvenduse all liiguvad suurema amplituudiga lained, millest ühe harjal asub parajasti Euroopa.

ELis käib ridade koondamine, ülevaade tuleb sihiseadmisel kasuks nendele riikidele, kes ei ulatu sündmusi kujundama. Selged sihid on vähematele vendadele sine qua non enda tõmbetuule vastu kaitsmiseks.

On märke, et oleluskriis, mis on ähmastanud ELi ühist perspektiivi vähemalt Nizza tippkohtumisest alates, on lõppemas. Laienemine, ELi põhiseadus, Türgi, globalisatsioon on lülid sisevaatluse fragmenteeritud ahelas, mille taga oli vajadus avaneda. Mitu kohanemisüritust ebaõnnestus, kuid nüüd on võimalik, et pannakse pikaks ajaks paika ELi jõujooned ja arengusuunad. Kui nii, siis saab Euroopa ääremail olema üsna vilu.

Iseloomulik on praegu riikide erahuvide üha varjamatum avaldumine. Aeg, mil kaalukauss tundus kalduvat ideaalide poole, on nüüd möödas. Eriti Mandri-Euroopas on taastumas soov oma huve taas ette lükata, kuid käsi sidumata. Prantsuse ärileht Les Echos diagnoosis tippkohtumise päeval 28. X juhtkirjas, et tosinkond aastat pärast Kohli, Mitterrand’i ja Delors’i tagasitõmbumist on “Prantsusmaa ning Saksamaa juhtide Euroopa-entsefalogramm olnud sile.” Seda brittide rõõmuks, kes ise ELi kujundasid.

Nüüd on tuul pöördumas. Suurbritannia on nõrk eesistuja ning Le Monde (29. X) täheldab, et president Chirac valmistub ründama Tony Blairi liidripositsiooni.

Prantsusmaal loodetakse maailmavaatelisele ümberjoondumisele Euroopas. Samuti Le Monde’is (28. X) diagnoosib Thomas Ferenczi uusliberalismi süveneva kriisi. Tõenduseks on Poola ja Saksa valimised ning (parem)liberaalide loobumine laissez faire ideoloogiast Prantsusmaal, Belgias, Taanis, Hispaanias, Itaalias jm. “Sellega kaasneb teatav riigi majandusetu rehabilitatsioon,” ütleb Ferenczi.

See reaktsioon on kahesuunaline. Laienemise ja globalisatsiooni vastu on nii parem kui vasak tiib. Sissepoole suunatud ridade koondamisel jääb aga peale parem tiib kui selgelt kohanenum artikuleerimaks entroopiast häiritud enesesäilitusinstinkte.

Tegemist on lokaalse sisuga väljakutsega globaalsele liberalismile. Liberalism kasutab globaliseerumist relvana oma rivaalide vastu, kuid relva tera on pöördumas. Selle asemel, et toimida majandusmudelite edukuse standardina, on Euroopas globalisatsioonist tehtud “teine,” mis on vaja piiridega eraldada.

Majandusteooria annab muidugi õiguse edukaile. Austria leht Die Presse (28. X) vahendab Prantsuse teoreetiku André Sapiri tuntud analüüsi: Saksa-Prantsuse ja Vahemere majandusmudel on jätkusuutmatud. Sama arvab ELi majanduslikku haldust koordineeriv Euroopa Komisjon.

Kuid ratsionaalse analüüsi käed on lühikesed. Seda liberaalide endagi territooriumil. Les Echos osutab (31. X), et kuigi Suurbritannia tööpuudus on 6,5% ja Prantsusmaa oma 9,4%, kasvatab esimene tööhõivet suuresti poolikute “töökohtade” arvelt. Sissetulekukäärid Albionil kasvavad ja alla vaesuse piiri elab 20%. Avaliku sektori kvaliteet jääb sealjuures Prantsusmaa omast kaugele maha.

Kokkuvõttes on sellised võrdlused siiski tühi töö ja vaimunärimine. Sotsiaalsete mudelite tõe kriteerium pole majandusteooria. Need on oma ajalooga ideoloogilised konstruktsioonid, millesse ühiskonna kollektiivne mõistus on püüdnud akumuleerida ühiseid väärtusi. Kuni süsteem pole pankrotis, konverteeruvad need väärtused automaatselt rahvuslikuks uhkuseks. See on poliitiline kapital, millele apelleerimata ei püsi hinges üksi partei. Sama printsiip toimib ka vaieldamatult edukas Skandinaavias, kuigi vähem täispuhutult kui Prantsusmaal.

Vähese väärtuste akumulatsiooniga Eesti jaoks on see kõik uus. Oma valik tuleb siiski teha meilgi. Paradoksaalselt on muidu pea absoluut-dünaamilise Eesti nõrkus välispoliitika varalubjastumine. Viimases Sirbis (29. X) esitatud vaadete buketis esindab välispoliitilise establishment’i olemust stiilipuhtalt Enn Soosaar. Seda kontseptsiooni võiks nimetada “punktriigiks”: sisepoliitiline arvamuste paljusus peab välispoliitikas koonduma ühte punkti. Parafraseerides süsteemi üht loojat Lennart Merd, saab Eestil olla vaid üks välispoliitika korraga.

Omal ajal see funktsioneeris. Tänaseks on Eesti välispoliitika mandunud orientaalseks mantraks, mille stabiilsuse tagab süsteemi suletus. End taastoodab pidevalt staatiline, 90ndate alguse maailmapilt, mida animeerivad ab ovo lineaarselt defineeritud julgeolekukaalutlused. Need on sisult väljaspool kriitikat ja seda lämmatavad eos katsed süsteemi avada ja muutuvate oludega kohandada. Punktriigi kindlaim variant on paigalseis. Muu hulgas on selline süsteem võimetu adekvaatselt suhestuma ELiga. Viimase  mitmetahulisusega ei suuda üheks kiireks koondatud välispoliitika haakuda.

Üheks Eestis süveneva kriisi väikeseks märgiks olid Hampton Court’i päevil Eesti Berliini suursaadiku Clyde Kulli intervjuukatkendid Frankfurter Allgemeine Zeitungis (30. X). Saadik rääkis energiapoliitikast, mille koordineerimine oli oluline teema ELi tippkohtumisel. Poola ja Balti riigid protestivad teatavasti Saksa – Vene gaasitoru vastu. Vähemalt Eesti teeb seda aga absurdini taandatud positsioonilt, millest reaalse elu muutmiseks tugipunkti loota pole. Kulli tähelepanekud kõikusid diplomaatiliselt väga lahtisest tekstist, millega ta tervitas Merkeli valimist (“Schröder leidis alati aega Putini ja Kuveidi saadiku, aga mitte meie jaoks”) geopoliitilise autismini (energiatransiit tuleb ELis “demokratiseerida”).

Pole mingit alust arvata, et Pariis või Berliin hakkaksid mingi ratsionaalse argumendi ajel ajama Eesti soovitud lineaarset välispoliitikat. Kantsler Merkel eelistab kahtlemata oma riigi huvidele vastavat pragmaatilist lähenemist. Viimast hakkab lisaks kureerima sotsiaaldemokraat ja üks Schröderi lähemaid nõunikke Frank-Walter Steinmeyer.

On suuremaid ohumärke. Chirac elustas oma Hampton Court’i eelses kirjas tuumik-Euroopa idee. Samast rääkis Belgia peaminister. Puust ja punaseks tegi Ida-Euroopa jaoks asja Financial Timesi kolumnist Wolfgang Munchau (31. X), kes sarnaselt Chiraci ja Verhofstadtiga jõuab järeldusele, et tuumik peaks kattuma eurotsooniga.

Eestile on kõige soojem koht igasuguste tuumikute südames, et sinna saada, tuleb tööd teha. Selleks on tarvis otseliine olulisematesse pealinnadesse, mitte vesiliivale ehitatud teid läbi Varssavi või, veel halvem on ühitada jõuga kehtestada oma õiglustunnet. Eduks on vaja paindlikku ja reageerimisvõimelist välispoliitikat. Pikemas perspektiivis on vaja süsteemi, millesse on programmeeritud initsiatiivi tunnustamine, multilateraalne mõtlemine ja piiratud võimalustest loovalt maksimumi võtmine. See on võimalik vaid avatuse korral.