Talved on Eestis auhinnasajused

Ühiskond on loonud tunnustamise suure ja liigirikka ökosüsteemi, mille edasiarendamiseks on veel rohkelt võimalusi.

KAAREL TARAND

Põhjamaise talvepakase kuudel ei saa ka kõige pahatahtlikum ütelda, et Eesti kodanikud üksteise tunnustamise, kiitmise ja pärgamisega kitsid oleksid. Nädala eest neljapäeval jaotati Eesti muusikaauhindu, reedel muuseumiauhindu, laupäeval tunnustas oma parimaid kooriühing. Teisipäeval jõudis avalikkuse ette nimekiri neist, kes saavad presidendi tahtel riigi sünnipäeval teenetemärgi osaliseks. Täna õhtul saab rahvas teada Eesti kultuurkapitali aasta- ja elutööpreemiate laureaadid. Millalgi veebruari keskel kinnitab valitsus riigi kultuuri- ja teaduspreemiate saajate nimekirja. Auhinnapidusid jagub märtsis emakeelepäevaks ja teatripäevaks.
Riikliku tunnustamise kõrval täieneb jõudsalt kolmanda sektori, ettevõtjate ja vabaühenduste auhindade nimekiri. Kokku moodustab see muljetavaldavalt suure ja liigirikka ökosüsteemi. Või vähemasti võib seda süsteemina näha, ehkki praegune tervik ei ole kujunenud enne rahva rikkaks saamist loodud plaani, vaid paljuski juhuotsuste, ka mõningase rivaalitsemise käigus ja toonud tükati kaasa tarbetu dubleerimise. Iga auhinnasaaja on kindlasti tunnustust väärt, kuid see ei tähenda, et süsteem oleks praeguseks täiuslik ning võetaks arvesse jätkuva paisumisega seotud riske.
Auhinnad ei saa kunagi võrdseks ei rahalises mõttes ega tähelepanu poolest. Riigi rahalaevaga suudavad võistelda vaid üksikud era- või kohalikud algatused, aga see ei saagi ju olla eesmärk. Tunnustusega kaasnev raha kipub ajas oma tähtsust kaotama ja riigi teenetemärkide puhul pole seda kunagi tänule lisatud. Arvata võib, et kui oleks teisiti, tekitaks see asjatut hõõrumist, sest vabades infovõrkudes saaksid kindlasti hea hoo sisse kõik kadedad ja muidu „eksperdid“, kelle arvates anti liiga palju või liiga vähe (ja loomulikult täitsa valedele inimestele).
Riigi kultuuri- ja teaduspreemiatega kaasneb küll soliidne summa, kuid arutut kriitikat pole see pälvinud, sest otsustajatel on õnnestunud teha vääriliste hulgast alati vaidlustamatu valik. Igal aastal ühekaupa võttes on kõik hästi, aga 20 aasta kogusummas ilmneb, et kaunite kunstide valdkonnas pole loojatel elutöö tunnustamises võrdselt õnne olnud. Näiteks arhitektil on lavakunstnikuga võrreldes vaid neljandik šansse. Riigivõim võiks siin mõelda, kas tunnustuste hulka aastas suurendada ja kui, siis kas lisada süsteemi ka raha või jaotada summa lihtsalt väiksemateks juppideks.
Omapärasena ja justkui auhinna staatuseta lisandus paari aasta eest süsteemi kunstniku- ja kirjanikupalk. Summad, mis selle skeemi järgi tänuväärselt välja makstakse, ületavad kultuur­kapitali aastapreemiate oma. Selle palga saajad valitakse samuti võistluse korras ja ainus vahe preemiaga on see, et raha makstakse välja osakaupa ja enne teose valmimist. Võrdse kohtlemise seisukohalt ripub õhus ka küsimus, millal saabub heliloojate kord.
Selge see, et iga tunnustaja tahab, et tema tegevus oleks nähtav, soovib, et valgus langeks ka andjale, mitte ainult saajale. Nii olemegi kohati koomiliseks kippuvas olukorras, kus jagaja meelest on korralduslikult kõik õigesti, kui rahvusringhääling galaõhtust ka otseülekande teeb. Kõik seni marjamaale pole pääsenud. Ettevõtjad, õpetajad, sportlased ja rahvakunstnikud küll, aga väiksemad vennad peavad leppima kokkuvõtliku lõiguga pea- või kõrvaluudiste saates ning veebiülekandega mõnes portaalis. Televisioonile on surve ja koormus suur ja paraku ei ole need ühe mustri järgi käivad auhindamised just maailma parimad telesaated. Rahvusringhääling peaks kõiki võrdselt kohtlema, kuid praktikas on see võimatu. Liigirohkus aina suureneb ja ehk ei kulu aastakümneidki, kuni iga reede riigis on pidulik tunnustusõhtu.
Kaalumist väärib ka otsustajate ringi laiendamine, eriti avalikust eelarvest rahastatavate auhindade määramisel. Spordis, kus tulemuseni jõutakse kunstidega võrreldes üsna lihtsalt, on seda teed mindud: saavutusi saavad alaliitudele ehk asjaosalistele lisaks hinnata valdkonna ajakirjanikud ja toimub ka rahvahääletus. Seegi avatum ja demokraatlikum süsteem ei too kõigile rahulolu ning viimati enne aastavahetust jõudis avalikkuse ette ka meelepaha­purskeid süsteemi ebaõigluse kohta.
Kriitikute laiem kaasamine kunsti hindamisse ei pruugi olla sugugi paha plaan. Kultuuriajakirjanike hulk ega pädevus Eestis ei jää alla spordiajakirjanike omale ja pole oluline, et nad ei ole ametlikult seltsiks organiseerunud. Kultuurimeedia esindajaid eksperdikomisjonidesse küll võetakse ja väljaannetel (sh Sirp) on olemas ka oma auhinnad-laureaadid. Ajakirjanike kriitilist teadmist võiks kasutada siiski laiemalt – ja miks mitte ka laiema publiku emotsioone. Mida rohkem on protsessi kaasatuid, seda laiem kõlapind ja väärtus on ka auhindadel.
Näiteks tooks tunnustamise avaram käsitlus kasu muuseumidele, kus auhindamise üle otsustavad siseringi eksperdikomisjonid, mille liikmed võivad pahatihti sattuda huvide konflikti või peavad tegude-sündmuste objektiivse hindamise kõrval arvesse võtma mitmesuguseid lisategureid. Ja ka paratamatust, et paljuski on suuremate auhindade puhul saaja otsustatud aastaid varem. Iga uue püsinäituse loomine eeldab erakorralist suurt investeeringut, mille järjekorras muuseumid kannatlikult ootavad. Kui minister/valitsus rahaeralduse on otsustanud, võib olla peaaegu kindel, et paar-kolm aastat hiljem on raha saanud muuseum selle kvaliteetseks tulemuseks vorminud ning auhind tuleb.
Teine, mitteametlik viis muuseumide tegevuse kvaliteeti mõõta on lugeda kokku püsiva või vahetuva näituse külastajate arv. Midagi see kindlasti näitab, kuid külastajate hulga mõttes on asukoht muuseumi saatus ja väikelinnade muuseumis võidakse kas või pea peal seista, kuid pealinnaga võrreldavat rahvavoogu ei ole ega tule. Arvestades, et muuseume külastab igal aastal vähemalt pool elanikkonnast, on kandepinda rahvahääletuseks rohkemgi kui spordis.
Lõpumärkusena on mul palve kõigile kultuuriauhindade piduõhtute korraldajatele kaaluda tulevikus sündmuse nihutamist reedelt neljapäevale. See võimaldaks reedeti ilmuvas kultuurilehes teema operatiivset kajastamist ja lõpetaks toimetajate kannatused ehk olukorra, kus tead küll, aga õnnitleda veel ei või.

Kultuuri elutööpreemiad 1999-2018

KIRJANDUS
Aino Pervik
Jaan Kaplinski
Ene Mihkelson
Ellen Niit
Madis Kõiv
Mats Traat
Jaan Kross
Debora Vaarandi
Hando Runnel
Ain Kaalep

TEATER
Merle Karusoo
Lembit Ulfsak
Ülo Vilimaa
Kalju Komissarov
Kaarin Raid
Jaan Tooming
Mai-Ester Murdmaa
Lea Tormis
Aarne-Mati Üksküla
Ita Ever
Mikk Mikiver
Herta Elviste

KUNST
Anu Raud
Raul Meel
Enn Põldroos
Tõnis Vint
Jaak Soans
Vive Tolli

MUUSIKA
Neeme Järvi
Ester Mägi
Eri Klas
Jaan Rääts
Tiia-Ester Loitme
Arvo Pärt
Valter Ojakäär
Eino Tamberg
Kuno Areng
Veljo Tormis
Hugo Lepnurm

ARHITEKTUUR
Veljo Kaasik
Leila Pärtelpoeg
Valve Pormeister

FILM
Toivo-Peep Puks
Rein Raamat
Andres Sööt
Rein Maran

VARIA
Kalle Kasemaa
Hellar Grabbi
Vello Salo