Tants eri maailmade vahel ehk Ladina-Ameerika keeruline identiteet  

Ladina-Ameerika seisab justkui igavesti teelahkmel. Seda piirkonda ei kujunda pelgalt välised jõud ja kirev ajalugu, vaid ka kindel soov hoida elus oma pärandit ja leida oma rada.

HANNES SAARMETS

Ladina-Ameerika lugu on sügav ja mitmepalgeline: selles põimuvad kolonialismi tumedad varjud, ülekohtust kantud valu ning põlisrahvaste elujõuline pärimus, mis toimib ka suurlinnade moodsa elu taustal. Lääne progressi ideaalid põrkuvad siin vajadusega hoida alles esivanemate kultuuri ja elutarkust ning kindlustada kohalike tulevik omal maal. Nende näiliselt lepitamatute maailmade vahel jätkub Ladina-Ameerika kaua kestnud eneseotsing.

Kirglikud tantsurütmid on vaid üks paljudest Ladina-Ameerika identiteedi avaldumisvormidest – need on palju enamat kui liigutused. Need on sügavalt seotud peretraditsiooniga, kandes endas kultuuriloo kihte, rõõme ja muresid, võite ja kaotusi, aga ka vastupanu. Salsa, mänguline ja elujõuline, väljendab koostööd ja harmooniat, tuues samaaegselt esile partnerite tugevuse ja ühtekuuluvuse. Tangos, mis on melanhoolne, aga elegantne, kajastub igatsus ja ka jõud: sealt ei puudu elu katsumused ega ajalooga kohanemine.

Pidustusedki palju enamat kui pelgalt rõõmupidu. Brasiilia karneval võib esmapilgul tunduda ajutise katarsise ja rõõmsa puhkusena. Tegelikult on see rituaalne ja sotsiaalne etendus, milles avanevad piirkonna ajaloolised ja praegused kihistused. See on rollimäng, kus vaesed ja rõhutud võtavad linnatänavad üle ja keeravad ajutiselt võimu pea peale. Karneval on justkui paus vastupanu ja vabaduse unistuse vahel, peegeldades pikka ebavõrdset võitlust õigluse jaluleseadmise nimel. Naeratavate maskide taga peitub aga karm igapäev, kuhu Brasiilia favela’de elanikud pärast pidustusi naasevad.

Ladina-Ameerika identiteedi üks alussambaid on ka kolonialismi pärand ja selle löödud sügavad haavad. See on maapõu, mis hoiab endas tugevaid vastandlikke jõude: allumist ja vastupanu. Venezuela on maa, kus need ristuvad eriti jõuliselt. Siit on esile tõusnud suur juht ja vabadusvõitleja Simón Bolívar, kelle mõtteid vormisid Rousseau, Prantsuse revolutsioon ning valgustusajastu ideed vabadusest, võrdsusest ja rahva enesemääramisest. Bolívari visioon ulatus kaugemale poliitilisest iseseisvusest: ta unistas ühtsest ja vabast Ladina-Ameerikast ning proovis liita kontinendi riike. Tema suur unistus ei teostunud, sest naaberriigid on liiga erinevad selleks, et käia ühte jalga. Bolívari ideed on aga innustanud paljusid mõtlejaid ja riigijuhte, kes on leidnud neist tuge ajatuks ja kestvaks võitluseks vabaduse nimel.

Bolívari pärandi üheks jõulisemaks edasikandjaks sai Kuubal sündinud, kuid suure osa elust paguluses elanud José Martí. Ameerika elu tekitas Martís vastakaid tundeid: ta imetles noort demokraatiat ja isikuvabadusi, kuid oli pettunud seal valitsenud ebavõrdsuse tõttu. Martí uskumusest, et tõeline vabadus tähendab kõigi inimeste õiglast ja väärikat kohtlemist, sõltumata nende taustast või veendumustest, on kantud tema luuletus „Cultivo una rosa blanca“ ehk „Kasvatan valget roosi“.

Kasvatan valget roosi suvel ja talvel,

sellele sõbrale, kes ulatab mulle siiralt oma käe.

Aga ka sellele, kes mind karmilt ära rebis mu südamest,

kasvatan ma ikka valget roosi.

Need lihtsad read kajavad sedavõrd võimsalt, et aastakümnete pärast sünnib neist üks Kuuba sümbollaule – „Guantanamera“. Martí uskus, et Ladina-Ameerika peaks õppima USA demokraatia positiivsetest külgedest, ent tema vaated ulatusid kaugemale poliitilistest vormidest. „Nuestra América“ ehk „Meie Ameerika“ on üleskutse hõimlastele leidmaks oma tee, oma hääl ja oma unistused Ameerikat või Euroopat liigselt kopeerimata.

Martí ideed levisid kiiresti üle kogu Ladina-Ameerika ja hakkasid iseseisvat elu elama, omandades uusi tähendusi ja vorme. Eriti dramaatilise väljundi leidsid need 1959. aastal, kui Kuuba kommunistidest revolutsionäärid kasutasid tema ideid oma tegevuse moraalse õigustusena, ehkki Martí ei toetanud kommunismi.

1898. aasta Ameerika-Hispaania sõda tähistab Ladina-Ameerikas pöördepunkti: kadusid Hispaania koloniaalvõimu viimased jäänused ning Ameerika Ühendriikidest saab piirkonna uus võimukeskus. Kuigi Martí silmad sõda ei näinud, on tema vaated inspireerinud Ladina-Ameerika mõtlejaid osutama vastupanu USA kasvavale domineerimisele.

Rubén Darío, andekas modernismi teerajaja, keda Martí maailmavaade sügavalt mõjutas, ühendas Ladina-Ameerika kultuurilise mitmekesisuse ja hispaania keele, et luua sellele uus, omanäoline identiteet. Oma kuulsaimas luuletuses „Roosevelt“ hoiatab Darío Ameerika presidenti: „Oled Ameerika, tulevane sissetungija naiivsete lõuna­ameeriklaste maale, kus voolab põlisrahvaste veri, kus endiselt palvetatakse Jeesuse Kristuse poole ja räägitakse hispaania keelt.“ Sellest saab Ladina-Ameerika vastupanu sümbol: Ameerika päralt võib olla võim ja jõud, kuid ladinaameeriklaste hingejõudu toidavad rikkalik kultuur ja identiteet.

José Vasconcelos, Mehhiko kultuuri caudillo ehk suur juht, pööras aga pilgu Ladina-Ameerika põlisrahvaste pärimusse. Tema „Kosmilise rassi“ visioon räägib tuleviku Ladina-Ameerikast, kus etnilised ja kultuurilised rühmad sulanduvad üheks rahvuseks, olles vabad koloniaalsest allasurutusest ja sisevastuoludest. Vasconcelos uskus, et Ladina-Ameerika põhisrahvaste kultuur tõstab piirkonna ülejäänud maailmast kõrgemale, ka soovis ta, et hispaania keelest saaks maailma valitsev keel.

Haridusministrina tellis Vasconcelos kuulsalt kunstnikult Diego Riveralt monumentaalse seinamaalingu „El árbol de la vida“ ehk „Elu puu“, kus puujuuri on kujutatud põlisrahvaste ajaloo ja kultuurina, oksad aga viitavad tulevikule, rahva kollektiivsetele unistustele ja lootustele. See maal pole lihtsalt ajalooline eksponaat, vaid kannab Vasconcelose kosmilise rassi ideed, andes tõuke uueks visuaalseks keeleks, millega kujutada sotsiaalset õiglust ja püüdlusi Ladina-Ameerika iseseisvama tuleviku poole. „Elu puust“ saab alguse muralismo, Mehhiko riigi finantseeritud kunstiprojekt, mis levib üle Mehhiko piiride nii põhja kui ka lõuna suunas, USAst Argentinani.

Ladina-Ameerika linnade seinad ja avalikud ruumid kattuvad jõuliste maalingutega, mis jutustavad lugusid põlisrahvaste minevikust, võitlusest iseseisvuse eest ja lootusest paremale tulevikule. Muralismo ei ole mõeldud lääne kunstigaleriidele, vaid inimestele, kelle elu on maalitud nendele seintele. Seintel peegeldub ladinaameeriklase hing, mis on lõksus iidsete juurte ja modernsuse surve vahel. Muralismo ei sümboliseeri mitte ainult kultuurilist uhkust, vaid ka ajaloo tagasinõudmist: Ladina-Ameerika tulevikku ei kirjuta mitte võõrvõimud, vaid tema enda rahvas.

Muralismo sündis valitsuste armust ning selle mõjul see ka õitses ja hääbus. Paradoksaalselt algas allakäik just Mehhikos, kus 1940. aastate lõpus andis konservatiivne riigijuht Miguel Alemán Valdés hoogu modernsele linnaehitusele, jättes lihtinimeste mõtted ja unistused tagaplaanile.

Mõnda aega saab see kunstisuund vabamalt hingata teistes Ladina-Ameerika nurkades. Näiteks veel 1980ndatel õitses muralismo Tšiilis, kus Salvador Allende unistas võrdsusest, ja Nicaraguas, kus sandinistidele meeldis endiselt rahva unistuste seintele jäädvustamise mõte. Kuna aga sõjaväehuntad kogusid Ladina-Ameerikas 1970ndatel jõudu, hakkas see kunstivool järk-järgult hääbuma. Autoritaarsed juhid, nagu Augusto Pinochet Tšiilis, pidasid selle sõnumeid ohtlikuks sädemeks, mis võib sütitada rahva mässu. Seintel helendanud värvid tuhmusid ja järele jäi tühi pind.

Samaaegselt muralismo leekide vaibumisega tõusis aga katoliku kirik uue hooga esile vabastusteoloogia toel, tõotades anda rõhututele ja vaestele hääle. Medellíni konverentsil 1968. aastal kuulutasid kiriku kõrgemad juhid välja suure algatuse, lubades hakata vastu nõrgemate rõhumisele, tõotades kaitset ja tuge neile, keda ühiskonnas kõige enam alla surutakse ja ignoreeritakse. Aktiivne vaeste ja rõhutute eestkõneleja peapiiskop Óscar Romero kuulutas oma jutluses: „Jumala nimel, ma palun teid, ma käsin teid: lõpetage represseerimine!“ Romero mõrvati jutluse ajal – sellega ei rünnatud mitte ainult teda, vaid kõiki, kes söandavad astuda valitseva võimu vastu.

Ehkki vabastusteoloogia leek süttis kiriku rüpes, jäid paljud selle juhid truuks eliidile, kes hoidis vaeseid allutavat süsteemi töös. Vaikitakse mugavusest, aga ka hirmust: oli juba nähtud, mida vastuhakk režiimile kaasa toob, ning kirik püüdis võimu ja vägivalla tõmbetuultes säilitada habrast tasakaalu. Kirikupeade vaikival nõusolekul kannatasid või kadusid tuhanded süütud ning sõjaväehuntade julmus oli igapäevane asi. Paljudele andis režiimi toetamine ka võimaluse tugevdada oma positsiooni ning kindlustada hüved ja siseringi stabiilsus.

Paljud vaesed ja tõrjutud, kes nägid kirikuõpetajaid seismas külg külje kõrval lihtsate inimestega ja kuulamas nende muresid, uskusidki siiralt, et kirikust saab nende päästja. Hariduse ja teadlikkuse nappus takistas paljusid märkamast, et kirikupead toetavad vaikimisi rõhuvaid jõude.

Sotsiaalses ja vaimses surutises tõusis 1970ndatel esile Paulo Freire, kes mõistis nooruses Brasiilias vaesust kogenuna ja õpetajana töötades, et puuduses elamine ja allasurumine hoiavad inimesi lõksus. Oma teoses „Vabastav haridus“ kirjeldab ta koolikorraldust, mis ei rajane mehaanilisel faktide edastamisel, vaid innustab kriitiliselt mõtlema ja julgustab õpilast tegema oma valikuid.

Freire kirjeldab dialoogipõhist ja arutlevat õppetööd, vabastavat teekonda, kus õpetaja ja õppija liiguvad üheskoos mõistmise suunas, luues teadmisi vastastikusele mõttevahetusele ja jagatud kogemustele toetudes. Ta soovis anda vaestele ja rõhututele tööriistad, et nood saaksid võtta oma saatuse enda kätte, muutes hierarhilist ja allasuruvat haridust, mis toodab passiivseid ja manipuleeritavaid kodanikke.

Freire mõtted ei jäänud pelgalt teoreetilisteks mõtisklusteks, vaid neist said tuule tiibadesse vabastusliikumised, mis on pikka aega kulgenud koos Ladina-Ameerika rahutuste ja lihtinimeste rahulolematusega. Need liikumised on olnud teravas kontrastis Ameerika domineerimise all kujunenud eliidikeskse mõttelaadiga. Uued Ladina-Ameerika liikumised hakkasid üha enam peegeldama Bolivari, Martí ja Darío unistusi.

Nicaragua sandinistide algatatud kirjaoskuse kampaania korras suundusid tuhanded idealistlikud noored maale, et jagada teadmisi, kuulata lugusid ja õppida ka ise, nagu Freire on seda kirjeldanud. Kampaania mõju oli muljetavaldav: kirjaoskamatuse protsent langes 50-lt 13ni. Veelgi olulisem oli see, et uue põlvkonna haridusvaimustus andis hoogu Ladina-Ameerika vabastusliikumistele, mille lained paiskusid üle kogu kontinendi.

Lainetus läks eriti tugevaks, kui Venezuela, Ladina-Ameerika vabastusliikumise süda, läks 1998. aastal revolutsioonilise juhi Hugo Cháveze juhtimise alla. Tema tulekuga sai sada aastat Hispaania-Ameerika sõjast, mil USA tõusis Ladina-Ameerikas domineerivaks jõuks, ning ühtlasi algas sellega ameeriklaste mõju taandumine.

Chávez kuulutas neobolívarismi, lubades jätkata sealt, kus Simón Bolívar pooleli jäi, nimelt võitlust vaba ja välisjõududest sõltumatu Ladina-Ameerika eest. Nagu Bolívar, oli ka Chávez sõjaväelane, karismaatiline ja rahvale lähedal. Kuid ajad olid teised ja Chávez ei saanud koos oma rahvaga astuda samasse vette, mis voolas Bolívari ajal. Bolívar seisis silmitsi nähtava vaenlase Hispaaniaga, kes püüdis hoida Ladina-Ameerikat oma raudses haardes. Chávezel tuli aga astuda vastu nähtamatule probleemikogumile, kusjuures globaliseerumise surve ja ülekaalukad majandusjõud olid vaid üks osa sellest. Kui Bolívari sõda peeti relvadega ja lahinguväljal, siis Cháveze vaenlane ei kanna mundrit. Ometi on tema haare vähemalt sama tugev.

Cháveze valitsemisajaga levis üle kontinendi roosa laine, mis koondas lühiajaliselt ühe lipu alla pikka aega varjusurmas olnud sotsialistlikud jõud, andes lootust ja uue hingamise isegi Kuuba kommunistidele. Paljudele tundus, et see, millest kunagi unistas Simon Bolívar – ühtne ja solidaarne Ladina-Ameerika –, hakkab tõesti realiseeruma.

Chávez tsiteeris oma kõnedes ka Martít ja viitas tema õiglase maailmakorra ideaalidele. Ent Martí pehmed sõnad põrkusid Ladina-Ameerika tänapäeva karmi reaalsusega. Bolívari vabastatud rahvad olid aja jooksul veelgi muutunud ja lõhenenud. Rahvaste ja liidrite unistused ja väärtused olid nii erinevad, et nende ühisvisiooniks põimimine oli juba eos määratud ebaõnnestuma. Ajaloolised haavad hakkasid peagi taas veritsema ning sisevastuolud ei kadunud nii kergesti, nagu loodeti. Cháveze välja kuulutatud revolutsioon jooksis peagi õhust tühjaks, kui poliitilised ja majanduslikud raskused süvendasid lahkarvamusi nii tema riigis kui ka naabermaade vahel.

Unistus vabast ja ühtsest Ladina-Ameerikast aga ei kao: see on ajas edasi kanduv jõud, mis innustab inimesi jätkuvalt püüdlema õiglasema ja vabama ühiskonna poole. Need võitlused, lootused ja unistused on tabavalt kokku võtnud Uruguay kirjanik Eduardo Galeano, kelle raamatust „Ladina-Ameerika avatud sooned“ on saanud üks olulisemaid kirjandusteoseid. Seal on toodud elavalt ja ilustamata esile, kuidas on Ladina-Ameerika rikkusi läbi sajandite võõrriikide rikastumiseks ära kasutatud. Galeano ei olnud raamatu ilmumise ajal kuulus kirjanik ega geenius, vaid ajakirjanik. Ometi suutis ta kirjeldada Ladina-Ameerika sügavat valu, kolonialismi haavu ja röövitud rikkusi sedavõrd täpselt, et andis hääle nii täitumata unistustega inimestele kui ka poliitikutele, kes hakkasid tema mõtteid sageli kasutama oma eesmärkide õigustamiseks.

Raamat ilmus esmakordselt veidi enne Tšiili suurt poliitilist raputust, kuid selle mõju oli juba siis nii tugev, et kui tulevane maailmakirjanik Isabel Allende 1973. aastal riigist põgenes, võttis ta ainsa isikliku esemena kaasa just selle raamatu. Ta on ka öelnud, et „Ladina-Ameerika avatud sooned“ äratab inimeste teadvuse ja kutsub üles uurima, mis selles maailmajaos päriselt toimub.

Galeano ei tahtnud aga olla poliitikute tööriist ja möönas vanast peast, et oli tuntuks saades noor idealist, kuid maailm on märksa keerukam, kui tema esikteos seda edasi anda suudab. Sellele vaatamata elab „Ladina-Ameerika avatud sooned“ inimeste südames. Raamatu populaarsus, vaatamata autori distantseerumisele sellest, näitab, kui väga Ladina-Ameerika inimesed soovivad olla osa unistuste loost, mille juured on reaalsuses ja tiivad muinasjuttudes. Seda tugevam on ka nende usk paremasse tulevikku – ja see annab elujõudu.

Ladina-Ameerika seisab justkui igavesti teelahkmel keset mineviku raskusi ja tuleviku ootusärevust. Seda piirkonda ei kujunda pelgalt välised jõud ja kirev ajalugu, vaid ka kindel soov hoida elus oma pärandit ja leida oma rada. Küsimus pole sugugi selles, kas suudetakse mitmekesisuse ja vastandlike jõudude keskel ellu jääda. Pigem on selgusetu, kuidas leida ühine tee, kuhu soovitakse välja jõuda ja mida ollakse valmis selle nimel ohverdama. Kas vastuhakkamises ja lõputus oma raja otsimises peitub ehk midagi, mis annab Ladina-Ameerikale tõelise jõu, isegi kui see teekond on täis pingeid ja vastuseta küsimusi?