Tantsitud ja etendatud teadmised

Marek Strandberg

Zafra Lerman on keemiaharidusega hariduse edendaja, kes koos oma õpilastega on leidnud unikaalse, ühtlasi universaalse tee, mil moel keerukamaid loodusseadusi mõistetavaks teha. Peale haridusasutuste on ta oma kujutavat kunsti, teatrit ja tantsu kasutavat meetodit rakendanud ka vanglates ja tänavalaste puhul. Maailma Kultuurinõukogu autasustas teda 2000. aastal oma hariduspreemiaga just nende saavutuste eest. Lerman viibis novembri algul Eestis, osaledes Tartus Maailma Kultuurinõukogu preemiate väljaandmisel. Lermani saadud auhindade nimistu on aukartustäratavalt pikk. Nüüd püüab ta teadus- ja haridustöö kaudu aidata kaasa Lähis-Ida riikide koostööle. Zafra Lerman pidas avaliku loengu (http://www.uttv.ee/naita?id=7264) ja jagab ka Sirbi lugejatele oma tähelepanekuid hariduse, loovuse ja enda loodud õpetamismeetodite kohta. On üldteada, et hea õpetamine peab olema piisavalt kujundlik, mõjus ja meeldejääv. Te olete loodusteaduste õpetamisel nii koolides kui ka ülikoolides suutnud luua õpetusmeetodi, kus võetakse kasutusse teater, kujutav kunst, tants ja muusika, et ilmestada ja kinnistada teadmisi looduse kohta. Kuidas te selleni jõudsite? Zafra Lerman: Jõudsin vajaduseni selgemalt, kujundlikumalt ja mõjusamalt loodusteadusi õpetada oma õpilaste abil. Mulle hakkas tunduma, et nad ei kuula, mida mina neile räägin. Vähemalt mitte nii pühendunult, kui võiks. Nii oligi mu soov, et üliõpilased selgitaksid, mida nad ise soovivad, kuidas neid õpetada, kuidas nende meelest peaks seoseid paremini esile tooma. Tegin sellega algust 1977. aastal, kui püüdsin kunsti-, muusika- ja tantsuüliõpilastele selgitada loodusteadusi, ja nemad andsidki mulle hea idee, kuidas tantsu ja etenduskunsti abil selgitada näiteks keemilisi reaktsioone. Kaunite kunstide abil on võimalik viia inimesi mitte ainult teadusele lähemale, vaid panna ka seda valdkonda mõistma. Algust tegin Chicago ja Columbia ülikoolis, kuid tänapäeval on see metoodika levinud üle maailma. Ameerika Riiklik Teadusfond (National Science Foundation) andis mulle, selleks et parandada ja täiustada loodusteaduste õpinguid koolides ja ülikoolides, küllalt suure rahalise toetuse. Minu loodud metoodika on võimaldanud arusaama loodusteadustest jagada isegi vangidele ja tänavalastele.

Milles seisneb selle meetodi olemus ja võlu?

Loodusteadused on täpsed, aga samal ajal ka küllalt abstraktsed. Inimese eneseväljendus ja uue vastuvõtt on algul ikkagi väga emotsionaalne, kui peame silmas tõhusat, meeldejäävat ja muljeterohket uue omandamist.

Näiteks draamaüliõpilased kirjutasid lühinäidendi Shakespeare’i „Romeo ja Julia” stiilis, kus kirjeldatakse ioonilise sideme olemust ja kus naatrium on Romeo ja kloor Julia. Keedusool, mõistagi, mille seose siis peale voolav vesi lahutab. Tragöödia. Jääb meelde ja muudab peale kirjutajate selle mõistevaks ka vaatajatele.

Üliõpilased on kirjutanud ka „Ristiisa” („Godfather”) stiilis lühinäidendi kõigist võimalikest keemilistest sidemetest. Nimi on „Bondfather”. Nii selgitatakse selles näiteks kovalentse keemilise sideme loomust kui sidet, kus tuleb kõike jagada (kovalentse keemilise sideme puhul on teatud osa elektrone molekulis jagatud kõigi aatomite vahel – M. S.). Ioonilist sidet kajastatakse selles jälle kui väga ebavõrdset suhet.

Üliõpilastel jätkub siis üllatavat inspiratsiooni ja loovust?

Mitte ainult üliõpilastel, ka põhikooli õpilastel. Kui õnnestub õpilastele midagi selgeks teha, siis nende loovus ja tahe pakuvad juba teistele vägagi arusaadavaid kunstipärases vormis loodusteaduslikke esitlusi. Olgu siis tegu etenduse, tantsu, kujutava kunsti või arvutigraafikaga. Seda laadi koostööd õpilastega on minu meelest põhjendamatult vähe kasutatud. Mina loomulikult kasutan palju ja vahendan õpilaste omaloomingut ka teistele õpilastele.

Uskuge, tantsides on võimalik selgeks ja arusaadavaks teha nii osoonikihi kahanemine kui ka aatomituumade lagunemine.

Ja sel moel on loodusseadusi võimalik selgeks teha siis kõigile?

Täpselt nii. Ilmselt olete kuulnud hiina vanasõna: kuulen ja unustan, näen ja mäletan, teen ja saan aru. Nähes ja tehes visualiseeritakse keerukamadki seosed ning vermitakse need mitte dogmaatiliseks teadmiseks, vaid arusaamiseks.

Aga valemid? Loodusseadusi valemiteta ette kujutada on raske.

Kui kord on tekkinud arusaam seostest ja põhimõtetest, on valemid vaid abivahend. Nagu noodikirigi, mida on vaja meloodiate ülestähendamiseks. Ega siis noodikirja tundmine inimest veel heliloojaks tee.

Võibki öelda, et selgeks näideldud või tantsitud loodusteadusliku teadmise valemina esitamine on juba väga lihtne.

Ma arvan, et asja olemus on selles, et inimestel on erinevaid intelligenstuse vorme. Kõigil pole annet olla einsteinlikult loogiline või matemaatiliselt intelligentne. Loodusseaduste mõistmist vajavad aga needki, kes on intelligentsed muul moel. Humanitaar- või kunstialadel. Loodusteaduste mõistmine tekitab aga heaolu- ja edutunde. Oluline on, et see kõigi õpilasteni jõuaks. Nii olen õpetanud näiteks tänavalapsi mõistma keemiat. Ja nendeni jõudis ka arusaam osoonikihi lagunemisest. Tants, kus klooriradikaali tantsiv laps puksib kolmekesi koos tantsivast trihapnikust (osoonist) välja ühe hapnikuaatomi, tekitab nii tantsijates kui ka vaatajates ahhaa-elamuse.

Loovast lapsest saab koolis mitteloova õpetamise puhul igavlev tegelane, kelle jaoks loodusteadused on piin, mitte põnevus. Seda saab ära hoida loovate ja loovust arendavate õpetamismeetoditega.

Millega sellist loovuse raiskamist õigustada?

Seda ei saagi kuidagi õigustada. Minu loodud meetod võimaldab seda loovust säilitada. Kuidagi ei saa õigustada, et vaid üksikud, kel on looduse poolt kutsumust ja annet, hakkavad teadlaseks ja ülejäänud … kuidas nüüd öeldagi … tunnevad end tavakoolis paratamatult luuserina. Hea haridus peaks aga neilgi laskma nautida aruaamist maailmast ja loodusteadustest.

Ja teie kunsti ja teadust ühendav õpetamismeetod on end õigustanud?

Arvata võib. Olen saanud Riiklikult Teadusfondilt miljoneid, et parandada loodusteaduste õpet ning hindajad on olnud vaimustuses sellest energiast ja entusiasmist, mis neis õppetundides tekkis.

Sel moel õpetust saanud on eksamitel edukad. Nad mõistavad ju aine sisu.

Kanada õpetlane, Nobeli keemiapreemia saaja John Polanyi on samuti loengul Puerto Ricos kasutanud tantsu, et näitlikustada üht dünaamilist protsessi, millest ta parajasti kõneles. Ta oli nimelt korduvalt pealt näinud, mida mina oma õpilastega teen.

Teie tantsite õpetamiseks?

Ei, mina ei tantsi. Mina selgitan ja õpilased loovad selle kunsti sinna juurde.

Ja siis saavad juba kõik kõigest aru.

Loovus vajab toetamist, hoidmist ja ergutamist.

Vahepeal heliseb telefon ja Zafra kõneleb … Kõne lõpeb.

 … shalom!

Iisraelist helistati, see oli mu taksojuht. Ütlesin talle, et olen Eestis – ta polnud minust ammu midagi kuulnud, tundis huvi, kuidas mul läheb.

Aga nüüd loovuse juurde … Just loovuse hoidmine oli see põhjus, miks Riiklik Teadusfond toetas mu tegevust. Chicago koolide õpetuse tase oli kehv ja loodusteaduste õpetus samuti. Arvan, et suutsime seal teha imet ja olukorda märkimisväärselt parandada. Rääkisin teile tänavalastest, keda sel moel õpetasime. Nii mõnigi neist on lõpetanud ülikooli, kaitsnud doktorikraadi ja on õnnelik teadlane.

Jätkate õpetamist?

Olen nüüd rohkem pühendunud küll Lähis-Ida rahuküsimusele. Hariduse edendamise vallas kogutud tuntus ja renomee annavad selleks hea võimaluse. Järgmine suurem ettevõtmine ongi seal kandis. Kogume kokku sealse piirkonna riikide õpetlasi, et ühiselt arutleda energeetika, hariduse, tervise ja arengu üle. Mulle näib see parim viis liikuda rahulikuma maailma suunas, tegeldes ühiste huvide, ühiste eesmärkidega, mitte vaidlusküsimustega.