Tarandikku aetud vabadus

Linda-Mari Väli

Kuna meil  kanepi, psilotsübiini, meskaliini, LSD ja DMT puhul kogemus puudub, ei teagi keegi tegelikult, mille eest meid õieti kaitstakse.

1
Demokraatlikus süsteemis peaks kehtima põhimõte, et kui sinu valikud kedagi ei kahjusta, on see sinu ainuvabadus, mida sa endaga teed. Seejuures kerkib aga üles küsimus enesekahjustamisest: kust maalt on ümbritsevatel õigus piiritõmbamiseks ja sekkumiseks ning mille alusel need sekkujad selleks volitatakse? Või kes seda teeb? Need on asjad, mille üle tänapäeva demokraatlikes süsteemides kuigivõrd ei juurelda. Peamiselt XX sajandi jooksul põlu alla sattunud taimede, keemiliste ühendite jms puhul, mille ühisosaks on, et nad tekitavad muutunud teadvuse seisundeid ja on valdavas osas läänes lindpriiks kuulutatud, tekivad aga just seesugused küsimused. Ainsa seadusenipsuga võib nn keelatud aine kasutaja kaotada oma vabaduse ja tema saatuse üle hakkab otsustama paragrahv, teda „parandama” aga masinavärk, mille tervendavasse toimesse tegelikult keegi enam ammugi ei usu.

Uimastid. Selle hägusa koondnimetuse alla liigituvad kõige erinevamad ained, nagu erinevad määratult ka nendega esile kutsutud seisundid. On rahusteid, mis aitavad lõõgastuda ja ärevust maandada (nt opioidid, heroiin), või siis stimulante, mis annavad viivukeseks näilikku jõudu ja ergutavad end üles kütma (nt amfetamiin). Selliste ainete käitlemise ja kasutamise riiklik kontroll peaks meid justkui kaitsma nende kahjuliku mõju eest, ent kuna alkohol, sigaretid, aga ka ohjeldamatu keskkonnasaastamine, kiirtoit ja tuumapommid on endiselt lubatud, tekib paratamatult tendentslikuvõitu pretsedent. Ehkki mõnede illegaalsete ainete kahjulik mõju näib üsna ilmsena (näiteks juba eespool nimetatud), seisab seal vastas terve kogukond hoopis teist tüüpi meelemuutjaid, nõnda nimetatud psühhedeelikume (kanep, psilotsübiin, meskaliin, LSD, DMT jt), mille tervistkahjustav mõju teatud ringkondades kahtluse alla on seatud. Kuna meil nende ainete puhul kogemus puudub, ei teagi keegi tegelikult, mille eest teda õieti kaitstakse, nagu ei tea seda ka kaitsjad ise.
Ameerika psühhonaut (ehk psühhedeeliliste seisundite uurija) Terence McKenna väidab, et kanepi keelamine kolmekümnendate aastate Ameerikas ei olnud seotud mitte selle taime hallutsinogeensete, vaid hoopis praktiliste omadustega, kuna ühe senaatoriga lähedastes suhetes olnud nailonköie tootja tahtis turult tõrjuda hoopis tekstiilkanepi („Jumalate toit”, eesti keeles 2006). 1960ndate keelamislaine (LSD, psilotsübiin jm) tagamaaks peavad paljud vandenõuteoreetikud jällegi USA radikaliseerunud noorteliikumiste, mis vastandas end kehtivale korrale ning mida psühhedeelikumid oluliselt mõjutasid.
Selliste hüpoteeside paikapidavust on raske, kui mitte võimatu tõestada, ent tõsiasjaks jääb, et pärast pikaajalist karmi keelupoliitikat on saabumas uus, nn uimastite vabastamise ajajärk. Lühikese aja jooksul on kanep legaliseeritud nii Uruguays kui kahes USA osariigis Washingtonis ja Colorados ning sellega seoses on isegi Eestis diskussioon sel teemal pisut elavnenud. Olukorras, kus kanepit kasutatakse USA, Kanada, Iisraeli jms riikide meditsiinisüsteemis näiteks valude, kergemate psühholoogiliste vaevuste jms vastase ravimina, tekib paratamatult küsimus, kui põhjendatud keelupoliitika üldse on ja kas sel võib olla ka mingi varjatud tagamaa. Ometi jääb uimastiprobleem millekski, mille puhul peetakse meediakuvandis negatiivset eelhoiakut peaaegu kohustuslikuks. Keelupoliitika küsimuse alla seadmine on tabu, mille tõstatajaid enamasti naeruvääristatakse ning kelle argumentidesse õieti ei süvenetagi. Psühhedeeliahuvilistel nagu polekski õigusi, ometi on nende taga ajalugu ja teadus, millest paljud keelupoliitika kaitsjad arvatavasti teadlikudki pole.

2
„… kui valitsus keelustab isiklikud, seesmised asjad, siis on see põhimõtteliselt inimsusvastane,” ütleb 1960. aastatel Stratfordi kraadiõppetudengina psühhedeelikume uurinud James Fadiman ühes intervjuus. Praegu on raske kujutleda olukorda, kus selliseid psühhoaktiivseid (ehk taju muutvaid) aineid nagu LSD, psilotsübiin, MDMA ehk ecstasy, meskaliin, DMT jt ei ühendanud mitte nimetus „illegaalne”, vaid hoopis psühholoogide, keemikute ja teiste haritud teadlaste kõrgendatud tähelepanu. Kanada psühhiaatri Humphry Osmondi leiutatud oskussõna „psühhedeelne” tähistabki teatavas mõttes lääne maailma taaskohtumist teadvusseisunditega, mis on olnud paljudes teistes kultuurides arvatavasti aastatuhandeid tähtsal kohal.
Sellisteks iidseteks „uimastiteks” on näiteks Lõuna-Ameerika šamaanide taime­leotis ayahuasca, mille kasutamist Peruus ja rituaalsetel eesmärkidel ka Brasiilias nüüdki lubatakse, või peyote kaktus, mida põlisameeriklased USAs ja Kanadas samuti religioossetel eesmärkidel tarvitada võivad. Läänemaailma psühhedeelse taaskohtumise eelmänguks võib pidada aga 1938. aastat, mil  Albert Hofmann sünteesis rea tungaltera alkaloidide derivaate, pannes ühele valmistatud ühenditest nimeks lüsergiinhappe dietüülamiid ehk LSD-25. Paarkümmend aastat hiljem sai LSDst koos paljude teiste taju-muutjatega psühhiaatrite, seejärel aga kogu laiema avalikkuse huviobjektiks.
Psühhedeelikume kasutati kõige erinevamates valdkondades. James Fadiman viis koos oma kolleegidega läbi uuringut, mille eesmärgiks oli LSD abil praktiliste tehnoloogiliste küsimuste lahendamine, kusjuures selle katse tulemusel loodi mitu patenteeritud leiutist. LSD-d kasutati edukalt ka alkoholismi ja retsidivismi ravimises (nendest ja teistest katsetest saab lugeda intervjuudekogust „Kõrgem tarkus”, eesti keeles 2013), Marylandi psühhiaatriliste uuringute keskuses manustas psühhiaater Stanislav Grof seda aga viimases staadiumis vähihaigetele, et aidata neil surmaga leppida ning vähendada sellega kaasnevat hirmu (Grof kirjeldab seda põhjalikult teoses „Viimne teekond”, eesti keeles 2010). Võib-olla kõige hämmastavamateks võib pidada aga Kanadast pärit psühholoogi Gary Fisheri teraapilisi seansse psühhootiliste lastega ühes Lõuna-California haiglas. Oma kirjutises („Lapseea skisofreenia ravimine LSD ja psilotsübiini manustamisega”) kirjeldab Fisher põhjalikult mitut oma noortest patsientidest, kelle käitumine muutus psühhedeelikumide kasutamisega tundmatuseni. Tema esimene ravialune, üheteistkümne aastane Nancy oli enne seansse täiesti kontaktivõimetu, taltsutamatu ja kõigi arstide poolt parandamatult haigeks kuulutatud, meenutades kõige rohkem kultusfilmi „Eksortsist” peategelast, ent juba esimesel teraapiapäeval hakkas tüdruk rääkima ning varsti paranes Nancy seisund piisavalt, et tagasi kooli minna. Oma teise patsiendi Jeannie’ kohta ütleb Fisher, et tüdrukul olnuks võimalus täielikult paraneda ja tavapärast elu alustada, kui tema ja ta meeskond saanuks vaid oma teraapilisi seansse jätkata. Paraku Fisherile sellist võimalust ei antud.
Tema ja ta mõttekaaslaste teadustöö keelustamise peamiseks põhjuseks tõi USA valitsus selle, et psühhedeelikumid lekivad laboritest välja, kus võivad oskamatu eksperimenteerimise korral  tekitada ohtlikke olukordi. „Tänavale” jõudsid need sellegipoolest (ehkki seitsmekümnendatel lahvatanud kokaiinipalavikus jäid psühhedeelikumid mõnevõrra varju), kogenud uurijate kätesse aga enam mitte. Kuuekümnendatel tehtud psühhedeeliline uurimistöö vaiki­takse peavooluringkondades veel praegugi tendentslikult maha, valgustamata nendest töödest ka tulevasi teadlasi. Igal aastal lõpetab maailmas ülikooli arvutult värskeid psühhiaatreid, kes võivad oma patsientidele aastaid keemilisi kokteile segada (kõikvõimalikke antidepressante, rahusteid, unerohtusid, anti­psühhootikume jms) aga psühhedeelsete ainete pikk ja muljetavaldav meditsiiniline ajalugu nende ülikooliharidusse ei kuulu. See on justkui maha vaikitud, tsenseeritud peatükk möödunud sajandi teadusmaailmast, mis nüüd mingil põhjusel peetakse millekski piinlikuks, lubamatuks ja isegi õudseks.
Paraku on isegi kõige taunivama hoiaku puhul nn uimastiküsimusse raske mõista, miks ei võiks teha vabatahtlikke psühhedeelilisi seansse vähihaigetega, kes üsna tõenäoliselt lähikuudel surevad, või parandamatult vaimuhaigete lastega, keda miski muu ei näi aitavat. Sellistel puhkudel näib LSD ja teiste tajumuutvate ainete keelamine lausa ülekohtusena, kuna võtab paljudelt inimestelt potentsiaalse abivõimaluse. Samuti õõnestab tõsiasi, et psühhedeelikume iseenda peal katsetanud teadlastest suurem osa kõrge vanaduseni on jõudnud, väidet, nagu oleksid sellised ained inimestele ohtlikumad näiteks alkoholist või sigarettidest. Nende põlu alla sattunud teadlaste peamiseks ühisosaks on, et mitmeid neist on psühhedeelilised kogemused juhatanud näiteks zen-budismi, meditatsiooni vms juurde, mis võimaldavad neil puhtamal ja püsivamal kujul kogeda nüüdsel ajal ebaseaduslikuks kuulutatud seisundeid. Stanislav Grof on koos oma abikaasa Christinaga arendanud välja isegi nn „holotroopse hingamise meetodi“, mis juhatab ilma medikamentoosse sekkumiseta, hoopis teatava hingamistehnika abil muutunud teadvuse seisundisse, et avaldada tervendavat mõju inimese psüühikale.

3
Möödunud aastal avaldati rahvusvahelise narkopoliitika uuringute keskuse raportis üllatavaid andmeid ja tõdeti, et pikaajaliselt praktiseeritud uimastisõda ei ole andnud soovitud tulemust. Vastupidi. On tekkinud süsteem, mille ühel poolel seisavad narkomaffia ja selle ohvrid, samuti mitmete ainete kasutajad, kes oma käitumisega teistele tegelikku ohtu ei kujuta, teisel aga võimuorganid, kelle otsuseid kahtluse alla seada ei saa. Kõige suuremat kasu saab sellisest keelupoliitikast kindlasti narkomaffia: keeld kui selline ongi kogu tema äri ja üüratute kasumite alus. Ohvriteks on aga sellesama maffia poolt ära kasutatud inimesed või siis tavalised, ärihuvideta kasutajad, kelle kuriteoks saab paradoksaalsel kombel midagi täiesti abstraktset: nende huvi teistsuguste, lääne moodsas kultuuris ebakanooniliste meeleseisundite vastu. Kõigele lisaks ei näi uimastiäri võimuorganite kontrollipüüdlustele vaatamata raugevat, vaid läheb hoopis üha vägivaldsemaks ja ohvriterohkemaks.
Karmile seadusekammitsale vaatamata on erakordsete meeleseisundite kogemise kihk inimesest visa lahtuma, ulatudes, kui usaldada näiteks psilotsübiiniseene kasutamisele viitavaid mesoliitikumiaegseid kaljujooniseid Põhja-Aafrikas Tassili n´Ajjeris, aastatuhandete-tagusesse aega. Nõnda on keelupoliitika tõttu viimastel aastatel ka üha teravam probleem nn legaalsete narkootikumide teke ehk mingi ligilähedase sünteetilise analoogi turustamine, mille keemilist valemit (veel) pole ära keelatud. Üheks tuntumaks selliseks „tooteks” on arvatavasti spice, mis peaks turustajate sõnul meenutama oma toime poolest kanepit. Selliseid „analooge” leidub ka näiteks LSD-le või „maagilistele seentele”, aga nende ainetega reaalselt eksperimenteerinud inimesed peavad analoogide tekitatud meeleseisundeid algsete „eeskujude” omast sageli väga erinevaks, samuti on küsitav sääraste ainete mõju kasutajate tervisele, sest erinevalt pikema ajalooga psühhedeelikumidest puudub selliste eksperimentaaldroogide puhul iga­sugune kogemus.
Seega on meie ühiskonnas käibel seaduslikud mõnuained (alkohol, tubakas, kohvi, tee, kakao, suhkur jms), arstide järelevalve all ravimid (antidepressandid, rahustid jms, millest paljud, näiteks tuntud rahusti Xanax, tekitavad ägedat psühholoogilist ning füüsilist sõltuvust ega suuda enamikku psühholoogilisi häireid ka täielikult kõrvaldada, omades peamiselt ravimite kasutamise ajal haiguslikke sümptomeid alla suruvat mõju), uuele ajale omased „legaalsed narkootikumid” (mille kasutamise ränkade tagajärgede eest tõsiselt hoiatatakse) ja lisaks nendele veel terve hulk kõige erinevamaid aineid, mis on oma väidetava ohu tõttu keelu alla pandud ning „uimastiteks” ristitud. Süsteem näib esmapilgul suletuna, tee igasuguse teistsuguse suhtumise poole on aga välistatud ja kuigi teaduslikel organisatsioonidel on enamikus riikides võimalik psühhedeeliliste uuringute tarbeks luba taotleda, seda enamasti siiski ei anta. Viimastel aastakümnetel on selliseid uuringuid tehtud küll pisut rohkem, ent sellegipoolest jääb praegune olukord kaugele nn psühhedeelilisest renessansist, millest mõnedki teadlased ja psühhonaudid unistavad ning millele nad inimteadvuse üldises arengus suuri lootusi panevad.
Nõnda on aeg endalt küsida, kas inimene, kes oma isiklike valikute ja tõekspidamiste tõttu lindpriiseisuse peab valima, saab pidada vabaks ühiskonda, mis neid valikuid talle keelab ning nende eest karmilt karistab? Kas ta saab pidada avatuks meediat, mille üldine hoiak seda laadi ainete suhtes on kanooniliselt hukkamõistev ja väldib probleemi tegelikku tuuma? Või edumeelaseteks poliitikuid, kes kuulutavad tagurlikult vaid ühte tõde ega julge kaaluda muid võimalusi isegi hüpoteetiliselt? Meie kohalikud poliitikud neil teemadel igatahes sõna ei võta, või kui, siis juba ette teada eelarvamusi ning käske ja keelde ülekordavate avaldustega, milles pole midagi uut ega informatiivset, ainult psühhedeelikumide repressioonipoliitika üheülbaline tunnustamine. USAd nimetatakse küll superriigiks ja tõtatakse varmalt koos temaga ühte või teise maailma paika sõtta tormama, ent sellesama riigi kanepipoliitika kohta kommentaare ei kuule. Ometi tekib veidi sallivama maailmavaate puhul küsimus, kustmaalt on riigi sekkumine oma kodanike eraellu õigustatud ja millisest piirist muutub see totalitaarseks. Kas tarandikku aetud vabadus on veel vaba? Tarandikku aetud hobune ilmselt mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht