Tarbimine tappis su kultuuri

Eestist alguse saanud maailmakoristuspäevaga on ebakõla valitsuse toetatud ülemaailmse initsiatiivi ning kodus toimuva vahel rabav.

PAUL EMMET

Mitte sissetung ega sisseränne, vaid hoopiski tarbimine tappis su kultuuri. Näita mulle, kus on su ostukeskused ning ma näitan sulle sinu okupante. Ja ohvriteks on väikepoodnikud, kohalikud teenusepakkujad ning tootjad, töölised ning kodus loodud kaubamärgid, mille asemele on asunud Hiinas valmistatud Ameerika logod.

Inimene ei ole saar, vaid poolsaar

Saaremaa-lähedasel laiul toimub elektroonilise muusika festival „I Land Sound“. 12 meeskonda on üles seadnud lavad, mille ümber hullab 5000 pidutsejat kuni päiksetõusuni, kauemgi veel. Pärast kaht pidupäeva on peoplats puhas. Miks? Festivalialale oli sisenetud tühjade kätega, ilma plastpudelite, plastpakenditeta. Kohapeal maksti oma tassi eest deposiit ning lisaks sai suitsetaja suitsukonidele ka taskukese. Peopaigas tühjendati jooksvalt prügikaste ja jäätmete hulk oli rajult pidutseva inimhulga kohta minimaalne.

Nüüd aga võrdluseks sellesuvine Tallinna kroonijuveeliks peetaval lauluväljakul toimunud Guns N’ Rosesi kontsert. Tagajärg nägi välja hullem, kui õhurünnaku eest pagema sunnitud põgenikelaager. Kõikjal ühekordselt kasutatav plastprügi. Tahes-tahtmata jätsid külastajad oma sodi pärast meelelahutus- ja tarbimisorgiat maha ning tagajärjeks oli keskkonnakatastroof.

Vastuolude maa

Eesti on üks maailma puhtama õhuga riike, olles samuti üks puhtama joogivee allikaid – klaasike kraanivett kas riigi lõunaosas või saartel maitseb paremini kui pudelivesi. Alates käitluse rakendamisest kaheksa aastat tagasi on joogipudelite taaskasutus säästnud enam kui 7 miljardit pudelit. Pole just paha 1,3 miljoni elanikuga tillukese riigi kohta. Kuid 2017. aasta OECD keskkonnatoime ülevaate järgi on Eesti „põlevkivist sõltuvuse tõttu OECD riikidest kõige süsinikumahukam ning energiaintensiivsuselt kolmas majandus, mis tuleneb madala energiaväärtusega põlevkivil põhinevast energiatootmisest tingitud suurest materjalikulust“. Null punkti energiatootmise eest! Aga prügi? 2016. aastal tootis iga elanik keskmiselt 376 kg jäätmeid aastas ning nüüdseks on see arv juba suurenenud. Eurostati andmetel oli 2011. aasta tootluseks indiviidi kohta 261 kg.

Sel ajal kui Londonis liigutakse kiiresti ühekordselt kasutatavatest plasttoodetest vabanemise teed – ja seda juhib Brexitist muserdatud valitsus, kes on haaranud sõna otseses mõttes õlekõrrest, et lepitada kahjutasu nõudvat avalikkust –, siis pea kõik Eesti restoranid ja toidu kaasaostmiskohad pakuvad ühekordselt kasutatavaid plastsöögitarbeid ja -joogikõrsi.

Eestist alguse saanud, peatselt kätte jõudva 15. septembri maailmakoristuspäevaga on ebakõla valitsuse toetatud ülemaailmse initsiatiivi ning kodus toimuva vahel rabav. Mure on ikka seesama, mis tõrvab järjekindlalt kogu maailma. Pidev tarbimise kasv, läbipaistmatu jäätmekäitlus, võhiklik rahvas, kes ei tea, sageli ka ei hooli, mis juhtub jäätmetega. Samal ajal juhindutakse poliitikas sisserände-, majandus- ja julgeolekuteemadest. Täiuslik torm, sel ajal kui keskkond kiirelt rikneb ning loodusvarud, eelnevalt mainitud murede allikas, jäävad tähelepanuta.

Prügi sortimine on vähenenud

On 2018. aasta ning keskkonnauudised ületavad taas uudisekünnise suuresti tänu Hiina keeldumisele lääne jäätmete sisseveost ning David Attenborough’ teleseriaalis „Sinine planeet“ („Blue Planet“) näidatud keskkonna­saaste probleemile. Ühismeedia on üle ujutatud kilpkonnadest, kel on salajane kokaiinitarbimise harjumus, või siis salakaubana oma kõhus kotte vedavatest vaaladest. Nendele, kes hoolivad, on tavapäraseks käitumisvastuseks prügi sortimine, taaskasutatava veepudeli ostmine, orgaaniline toit või oma tavapärasele cappuccino’le mitmekordselt kasutatav kohvitops. Aga prügisortijale on see pärast pudeli eest sentide kättesaamist kellegi teise mure. Hiljuti on huvigrupid üle läinud kiirkäigule tutvustamaks Rootsi prügist vabanemise imelist lahendust ning nende innovaatilisi prügist energia tootmise jaamu. Kuhu suundub Rootsi, sinna ilmselt suundub ka Eesti.

Alates Iru elektrijaamas jäätmepõletuse käivitamisest on muret tekitava kiirusega hakanud vähenema prügi sortimine. Aastas töödeldakse 250 000 tonni prügi, üle sajamiljoniline investeering on tõstnud prügilasse ladestamise hinda ning sel viisil prügi käitlemist vähendanud. Paraku aga on samuti kadunud katsed vähendada ühekordselt kasutatavaid plasttooteid, taaskasutada materjale ja pakkuda sobilikku eraldamist kompostimiseks. Põletusjaama, mille keskmine tasuvusaeg on 20 aastat, ei saa kunagi välja lülitada. Prügi sortimine on viimase kolme aasta jooksul vähenenud pea 7% ning langustrend jätkub. Mõelgem, kui ebaefektiivselt põleb segajäätmete tõttu taimne materjal. Kas tunnete inimesi, kes linnas kompostivad? Nii põleb haisev märg sodi koos ressursiga, mida saaks taaskasutada või töödelda.

Keerukad olud paljastavad peidetud vead

Erialavõrgustik Zero Emissions Research & Initiatives (ZERI) kutsub üles: „On saabunud aeg liikuda edasi globaalmajandusest, kus püüe mastaabisäästu poole ning pidevalt langevate hindade kaudu enam teenimine peab arenema majanduseks, mis suudab vastata kõigi vajadustele. Peame edasi liikuma ka rohemajandusest, kus taastuvenergia ei ole subsideerimata konkurentsivõimeline ja meie tervisele ning keskkonnale kasulik on alati kallim.“

Maailmameres kasvab plastireostus kiirusega 8 miljonit tonni aastas. Plastitööstuse tulud on 750 miljardit (allikas: Heinrich Bölli fond) ning eesmärk on järgmise viie aasta jooksul 40% tulu kasvatada. Üks ajaloo suurimaid esmaseid avalikke algpakkumisi (IPO) on just praegu maailma aktsiaturgudel teoksil. Saudi Amarco, Saudi Araabiale kuuluv naftafirma, mille väärtuseks hinnatakse kaks triljonit (see on kaks korda miljon miljonit) plaanib müüa 5% oma aktsiapakist. Mis on selle peaeesmärk? Üles kiidetud kui osa uue kuninga 2030. aasta plaanist vähendada sõltuvust naftatööstusest, on see plaan korjata raha ostmaks Saudi ettevõte SABIC, mis on maailma suurim plast-, just polüetüleenpakendite tootja. Annab sealjuures tööd 35 000 inimesele 90 riigis ning väärtuseks on hinnatud umbes 60 miljardit. Suur äri armastab plasti, meil paistab selle järele isu olevat, mis omakorda tähendab, et plast ei kao kuhugi. Kui sa oled lugemisega nii kaugele jõudnud, siis selle ajaga on prügiautotäis plasti taas maailmamerre jõudnud, nii nagu see juhtub pidevalt 24 tundi järjest, iga päev.

Lineaarne majandusmudel, reguleerimata kasv ning sisemajanduse kogutoodangu kinnisidee kohtab praegu looduse vastuseisu. Enam ei ole see vaid loomade kuningriik ja niinimetatud antropotseen, mis kannatab põhilöögi all. Plast on jõudnud meie toiduahelasse. Maailmamere struktuurimuutused on rabavad ning muutus mereelustikus hävitab merelinde. See ei ole midagi uut, kuid nüüd levib see meieni. Kalasööjad inimesed tarbivad aastas hinnanguliselt kuni 11 000 ühikut mikroplasti. Viljakusnäitajad Euroopas langevad. Heebrea ülikooli ja New Yorgi Mount Sinai meditsiinikooli uuringute järgi on keskmise mehe spermatosoiditase langenud 50% ning hinnanguliselt 20% Taani mehi on viljatud. Põhiliseks süüdlaseks östrogeenitaseme tõusus on, pange tähele!, plasti tugevust ja pehmust määravad keemilised agendid.

Ülekasutus

Looduskaitse tungib argipäeva alates 15. aprillist, siis kui Maa päev kogub üha enam tuntust ning valgustid kustutatakse, kuni ökoloogilise võla päevani – päevani, mil ennustatakse planeedi ressursse, mis ajaks kulutame ära selleks aastaks planeeritu. Edasi laename tulevikust. Kuni 1970. aastani oli selleks päevaks tähtaeg pärast 31. detsembrit, mis tähendas, et inimkond ei tarbinud rohkem, kui Maa suutis luua, kuid viimastel aastakümnetel on see päev kätte jõudnud üha varem. 2018. aastal oli selleks 1. august – ülejäänud aasta jooksul tarbime rohkem, kui suudame tagasi anda ning tegelikult vajame oma vajaduste katteks 1,7 korda suuremat planeeti. Eesti ökoloogilise võla päev oli 30. märts, võrdluseks oli USA päevaks 15. märts. Arvestades, et enamik maailmast on teel sinna, kuhu lääneriigid praeguseks jõudnud on, kulutab Austraalia ressursikasutus igal aastal umbes neli planeeti, kui seda arvestataks sõltuvalt rahvaarvust, ning nende ökoloogilise võla päev oli 31. märts – vaid päev hiljem kui Eestil. Mõelge pisut selle üle.

Miks ei maksustata?

Kõik tahavad puhast tervislikku maailma ja põhiline viis selle saavutamiseks on ressursside kaitsmine. Vastavalt „Teeme ära!“ kampaania puhtusehoidmise plaanile: Hoidudes kasutusjärgse materjali äraviskamisest, prügilasse ladestamisest ning põletamisest me mitte vaid ei hoidu jäätmete tekitamisest, vaid säästame ressursse, andes neile uue võimaluse taaskasutuseks ja tootmiseks ning vähendades survet uute toormaterjalide hankimisele.

Üks ületarbimise põhjusi on meie lineaarne majandusmudel, mis tähendab võtta-teha-raisata põhimõtet. Probleem ei ole jäätmetes (prügi mahaloopimine, ladustamine, põletamise mõjud), vaid üha kasvavas vajaduses uute toormaterjalide järele (nafta, puit, metallid, haruldased muldmetallid). Mida vähem saastame, mida enam taaskasutame ja uuesti ringlusse anname, seda vähem vajame loodusest uut toorainet. Hea jäätme­käitlus on eelkõige võimalus hoida tootmis- ja tarbimisahel jätkusuutlik, toita oleviku vajadusi ilma tulevaste põlvede ressursse tarbimata.

Üle poole käibel olevast plastist on toodetud viimase 15 aasta jooksul.¹ Ookeanis kipub plastprügi koonduma hoovuste keskele. Vaikse ookeani põhjahoovuses on kogunenud nn Vaikse ookeani suur prügisaar, mille pindalaks hinnatakse praeguseks kolme Prantsusmaa suurust lappi (u 70 000–1,6 miljonit km²). Igal aastal satub randadelt ja jõgedest 4,8–12,7 miljonit tonni plasti maailmamerre. See tähendab viitteist kotitäit plasti iga maailma rannameetri kohta. Kui laadida see sodi üksteise järel seisvatele veoautodele, ulatuks nende rida 24 korda ümber maailma.²

Tänapäeval ei ole enam kui 3,5 miljardil inimesel ligipääsu kõige elementaarsemalegi jäätmekäitlusteenusele.³ Eestis oleme sovetiajast, mil kilekott oli hinnatud valuuta, justkui pohmellis – ikka veel plastisõltuvuses: igas baaris kokteili pandud plastkõrrest kuni ühekordselt kasutatava kilekotini, mis on tasuta kaasapanu ostukeskusest või turult, plasti mähitud ajakirjad ja ühekordselt kasutatavad topsid, mis on kaaslasteks igal festivalil, peol ja ööklubis. Tundub lihtne lahendus, kui valitsus käituks plasttoodetega nagu iga kahjulikult mõjuva, ent ihaldusväärse tootega. Miks neid ei maksustata?

Koristamine ja kompostimine

2008. aastal, mil Eestis toimus esimene koristuspäev, ei arvanud keegi, et väike Balti riik võiks maailmas nii kaugele vastu kajada. Vaid kümme aastat hiljem ühinevad 157 riiki maailmakoristuspäevaga. See on vastuseis prügile ning üleskutse ülemaailmsele lahendusele, mil rohujuuretasandi organisatsioonid, ettevõtted, valitsused ja murelikud kodanikud korjavad üles üksteise maha loobitud prügi ning sedasi meie ajastu probleemi lahendavad. Kui peaksime maksma selle tekitatud prügi eest, mida me ei taaskasuta, kui me vaid eraldaksime orgaanilise materjali ning kasutaksime seda kompostina. Kui me vaid näeksime, kuidas prügist tekib ressurss. Ja kui ma ütlen siinkohal „maksma“, siis me tõesti maksame, vaid nii valivad tarbijad vähemal arvul pakendamise ning ettevõtlus omakorda vastab sellele.

Eesti võiks samuti võtta rohkem kasutusele laiendatud tootjavastutuse printsiibi (extended producer responsibility – EPR), mille kohaselt halvasti disainitud toode, mida ei saa uuesti ega materjalideks kasutada, kaob tootmisest, sest tootja on kohustatud katma selle tagastamise kulud. Suurbritannias on Plastic Attack kasvav liikumine, kus ostjad võtavad oma taara ostukeskusesse kaasa, pakivad kohapeal ostud ümber ning jätavad maha poe pakutava plasttaara.

Ukselt uksele jäätmevedu läbipaistvates prügikottides. Kotid ei tohiks varjata, mis neis sees peitub. Tööstuslik kompostimine ning plastiga tegelemise uued innovaatilised lahendused ilma seda põletamata on tehnoloogiliselt arenenud Eestis käeulatuses. Juba on edukalt tehtud katseid plasti ohutuks lahustamiseks ilma tekkivate kasvuhoonegaaside või pinnasesse imbumiseta.

Eesti, sa oled näidanud maailmale, kuidas prügi koristada ja sa oled üks vaid 26 maailma riigist, kes on edukalt käivitanud deposiidiskeemi. Kõik korraga, mõne julge sammuga saaksime prügist jagu, ekspordiksime ideid ja tehnoloogiat ning seejärel pidutseksime kõik mere ääres, imetledes maailma kõige ilusamat loodust.

 

Tõlkinud Jane Susi

1 Laura Parker. We Made Plastic. We Depend On It. Now We’re Drowning In It. National Geographic, June 2018.

2 Maailmakoristuspäeva pressiteatest. https://www.letsdoitworld.org/2018/07/60-days-to-go-millions-of-volunteers-in-150-countries-will-clean-up-the-world-in-24-hours/

3 Raport „Globaliseerumine ja jäätmekäitlus“ (ISWA, 2012) https://www.iswa.org/index.php?eID=tx_iswaknowledgebase_download&documentUid=2550