Tasa, valitseja võib ärgata!
Marek Strandberg Tallinna Vabaduse väljaku kuulsa kohvikumaja (põliselanikele tuntud ka EEKSi-majana) seinal oli juba vene ajal välikell. Nii nüüdki, aga tema mõlemad palged näitavad nädalast nädalasse valet aega, kusjuures veel erinevat valet aega. Üle platsi asuvatest linnavalitsuse akendest peaks valed ajad teravapilgulisele vaatajale näha olema. Ka kellamaja omanik on just avaliku ruumi korrasoleku ja õiguse eest vastutav linnavõim ise. Aga mida raudse järjekindlusega ei juhtu, on see, et linna kellad õiget, tegelikku aega näitaksid. Võimsalt sümboolne. Tallinlased (väljaspool Lasnamäe patriarhaati) elavad juba ammu linnavõimuga eri ajas ja ruumis. Kui linlase kell on näiteks 11.00, siis linnavõimu oma võib olla nii 9.45 kui ka 10.15 – vali, millist tahad. Erinevas aegruumis viibimine teeb mis tahes kommunikatsiooni muidugi võimatuks. Kella remontimine iseenesest pole teab kui keeruline kunst, Šveitsis (kus vähemasti Tallinna linnapeal kuuldavasti rahakaid ja salapäraseid sõpru on) oskasid mehaanikud seda juba kaugel keskajal. Kui kella õigeks ei panda, siis peab sellel olema mingi sügavam ja üldisem põhjus.
Ja ongi, linnavalitsuse plaanide järgi saab selle kohta seletuse kohe nurga tagant. Nimelt on käivitumas paljukannatanud Harju tänava järjekordsed rekonstrueerimistööd. Sellest niigi tagasihoidliku autoliiklusega tänavast soovib linnavõim teha jalakäijate tänava, kokku 270 meetrit puhast patseerimisala. Kahjuks on plaani ettevalmistamisel taas terve mõistuse kõrval jäetud kasutamata ka välis- ja kodumaine kogemus. Tartus ja Pärnus tekitati südalinna jalakäijate tänavad juba aastaid tagasi ja mõnest tehnilisest äpardusest (nagu valgustus Tartu Rüütli tänaval) hoolimata töötavad need hästi linlaste ja äri huvides.
Aga mitte Tallinnas. Alles see oli, kui Harju tänava lääneküljele vastupidiselt igale mõistlikule linnaarenduse põhimõttele, aga see-eest vastavalt lasnamäelaste väidetavale poliitilisele tahtele paarikümne miljoni euro eest haljasala, kohtualune Nõelasilm ja muid maailmaimesid meisterdati. Ka kõnnitee. Nüüd on linnavalitsus teada andnud, et kulutab ligemale miljon eurot sellele, et kõnnitee teisele, ju siis paremale tasandile viia. Aktiivsete vanalinlaste seltsi arvamusest on mürinal üle sõidetud, raha kulub ära ja Lasnamäe rahvuskangelane saab vahetult enne omavalitsusorgani valimisi lindi (kas Georgi lindi?) kaamerate ees läbi lõigata.
850 000 eurot (3136 eurot tänavameetri kohta), mis kavatsetakse suve jooksul Harju tänaval laiaks lüüa, on suur raha, näiteks Sirbi väljaandmist toetab riik aastas vaid veerandiga sellest summast. Harju tänava jalgsi läbijaid pole aga ööpäevas tõenäoliselt mitte rohkem kui Sirbi lugejaid. Pealegi luuakse toimetuses iga nädal uus sisu, tänavaehitus on ühekordne liigutus. Kuid asja tuum on muus. Harju tänav juba on jalgsi käidav, sealse liiklusskeemi muutmine ning sillutise vahetamine ei muuda seda turistidele kuidagi senisest ahvatlevamaks (põhilised grupiliikumise teed on ja jäävad ikka mujale). Alles see oli, kui kõnnitee rajati. Komistamiskõlblikke kohti on seal mitu korda vähem kesklinna keskmisest. Seega remonditakse ja parandatakse tervet, töötavat asja, mille parandamiseks antud viisil puudub vähimgi vajadus.
Tallinna vanalinna liikluskorralduse lähiajaloost saaks kindlasti kirjutada rea väitekirju. Seal on olnud tõkkepuid ja turvafirmasid, mastaapset korruptsiooni, kuritegusid ja kohtuasju. Meenub, kuidas kunagi sajandivahetuse paiku toonased munitsipaaltähed, hiljem karjääri kohtupingis ja vangikongis lõpetanud Elmar Sepp (valimisloosungiga „sepatööl on tulemust!“) ja Mati Songisepp enne järjekordseid kohalikke valimisi pidulikult paigaldasid ja avasid Harju-Niguliste-Kullassepa-Kuninga tänava ristmikul ühe jämeda, liiklust tõkestava raudahela. Kett kadus peagi vaikselt, kaubaveokid sõitsid seda hoidnud ersatsgraniidist postid pooleks. Raha kulus ära. Jäänud on vaid mälestus.
Niisiis, meie maksuraha eest tegelevad meie palgatud töötajad ehk linnavalitsuse poliitikud ja ametnikud tervete asjade remondiga selmet parandada katkiseid asju või ehitada uusi. Nähtusele võiks olla ka usutavaid seletusi. Eeldusel, et tegu on terve mõistuse juures inimestega, peavad nad olema kelmid, kuningale uute rõivaste valmistajad. Terve asja parandamine on kaunis ohutu (kui just päris käpard pole), see jääb töökorda ka pärast remonti. Ainult arve maksja on täies ulatuses petta saanud ja kelm samavõrra rikkam. Kui kaua aga tema majesteet valijaskond viitsib lollilt ja pimedalt seda rätsepateenust osta? Millal avaneb lapsesuu? Ei saa välistada, et kelmid ka mingit päristööd teha oskavad, kuid praegu puudub neil lihtsalt vajadus oma oskusi rakendada. Kelmus on tulusam.
On ka võimalus, et otsustajad on oma tegelikust ebakompetentsusest täiesti teadlikud ja parandavad töökorras asju seetõttu, et nad katkiseid remontida ei oskagi. Nad annavad endale aru, et kui nad katkise asja kallale asuksid, tuleks nende oskamatus kiiresti ilmsiks ning nad tehtaks tulusast ametist lahti.
Kuid kolmas ja tõenäolisim võimalus on kõige hullem. Nimelt see, et nad, võimulolijad, ei annagi probleemist endale arukal viisil aru ning usuvad, et päristööd kõigest imiteerides teevadki tegelikku tööd. Sel juhul on lähenevate valimiste põhiküsimuseks, kuidas pääseda poolemeelsete käest. Paraku pole see vaid Tallinna omapära, mitmel pool, olgu tasandiks riik või omavalitsus, oleme jõudnud nukrasse olukorda, kus tundub, et parim, mida avalik võim teha saab, on tegevusest hoidumine.
Kuni poolemeelne magab, on elu suhteliselt turvaline. Kui ta ärkab ja hakkab oma unes nähtud geniaalsete ideede järgi tegutsema, on kulu, teisisõnu kahju mitu korda suurem. Kuidas kindlustada ühiskonnale kasulikku võimu püsivat und? Hiilimissussid kõigile? Sosistamisseadus? Regulaarsed mõnuainesüstid valitutele? Või siiski arukad valimisotsused? Mingi lootus ja lahendus ju peab olema!