Teadlased ärkasid suveunest ja on kole näljased

Riigi püsima jäämise seisukohalt on haridus ja teadus, loodus ja keskkond vähemalt sama tähtsad kui kaitsevägi ja piirivalve.

LAURI LAANISTO

Argipäeva heitlused prokrastineerimise frondil aitas mul lõppeval aastal võita Donald Trump. Temaga seotud uudiste kõrval kahvatus kogu muu meediapilt niivõrd, et minetasin võime ja tahtmise neid vooge jälgida. Kui miski silma jäigi, ei pakkunud see üldjuhul midagi uut. Hämmastavalt järjekindlat ja juba ammu ära tüüdanud üksluisust kohtasin eriti teaduse ja kõrghariduse uudiste nišis, millel ma oma töö pärast järjekindlalt silma peal püüan hoida. Novembris oli näiteks järjekordne ETAGi korraldatud konverents teaduse rahastuse teemal. Samad näod, samad jutud. Ja üksainus järeldus, milleni alati jõutakse – pikaajaline alarahastus. Teadust tehakse meil väga head, aga raha antakse selleks häbiväärselt vähe. Poliitikud ei viitsi enam ammu nendele üritustele tulla, isegi kui need toimuvad riigile olulise küsimuse arutamiseks. Toonane haridus- ja teadusminister Ligi käis mõni aasta tagasi ühel sellisel ja pani ainsama lausega kõik paika: „Tegelikult ei ole Eesti arengumootoriks üldse teadus. Meie ühiskonnas ei tehta otsuseid teaduslikul alusel. Meie ühiskond tugineb hoopis teistsugustele väärtustele; sellistele nagu huvid, arvamised, maitsed, müüdid või usk. Aga teadmispõhist mõtlemist selles ei ole. Kuigi teadmised on juba iseendast oluline hüve ja teadusega loome tulevikueeliseid, ei tähenda see, et päevapoliitikas oleks teadusel tähtsust. Kahjuks ei ole.“1 Edasi- või tagasiteed sellest olukorrast ei paista olevat. (Või vähemalt ei paistnud seda veel novembris. Nüüd võib-olla natukene juba paistab … )2 Mitte seepärast, et muutused ei oleks võimalikud, aga seepärast, et teadlasi on liiga vähe, et nad poliitikutele korda läheksid.

Küll ju prooviti „Teadusmarsiga“, aga üritus, mis toimus pelgalt kaheksa kuud tagasi (14. aprillil) on nüüdseks nii põhjalikult ununenud, et avaldatakse probleemartikleid teemal „Miks teadlased ei mässa?“.3 Sedasorti artiklite sisu meenutab enamasti lapsepõlves loetud piraadijutte, kus alailma purjus kapteni ja sadistliku pootsmani alandava hirmuvalitsuse all kannatades jõuab millalgi kätte aeg, kui laevameeskonnal on valida kas verevalamise või uppuvalt laevalt lahkumise vahel. Erinevus mereröövlite ja teadlaste vahel ilmneb eelkõige selles, et esimesed hoiavad rasketel aegadel palju rohkem kokku ja on üldse organiseeritumad. Eelmainitud teadlaste mässamise artiklis jõutaksegi järeldusele, et aeg on küps nõuda järjest väheneva rahastuse kohta vastust organiseeritult. Koondumine ja koosmeel teadlaste ja teadusmeelsete seas kerkis aasta lõpupoole väga tugevalt esile. Aasta lõpul ongi käinud usin protestipõhine organiseerumine. Just (taas)loodi Eesti teadlaste liit – Eesti Teaduskoda, mis on „teadlaste, õppejõudude ja teiste teadusmeelsete ühendus, et tegutseda teaduspõhisema ühiskonna, poliitika ja majanduse nimel Eestis“.4 Üks teaduskoja eestvedajaid Andi Hektor, kes oli ka üks „Teadusmarsi“ peakorraldajaid, on öelnud, et „tõenäoliselt kutsume peatselt üles korraldama järgmise aasta alguses (hoiatus)streike“.2

Tühjalt kõmisev retoorika

Mõni aeg tagasi veetsin kaks aastat järeldoktorantuuris Tšiili pealinnas Santiagos. Sealne paavstlik katoliku ülikool, kus töötasin (õieti on järeldoktorant seal õpilase staatuses) asus otse linna sõlmpunktis – peatänava Alameda kõige laiemas lõigus, peamiste valitsusasutuste ja poodlemisrajooni ristumiskohas. Kui keegi protestis, siis tehti seda just meie kvartalis. Ja protestiti pidevalt. Nõusolematuse tsükkel nägi üldjuhul välja nõnda. Esmaspäeviti ja teisipäeviti protestisid ametühingud (peamiselt kaevurid ja transporditöölised) – liiklus oli terveks päevaks kinni, sest nad põletasid keset tänavat vanu rehve, lõhkusid foore ja liiklusmärke. Kolmapäev oli millegipärast rahulik, esmaspäevased ja teisipäevased protestijad putitasid vaguralt tänavanurkadel neidsamu foore ja liiklusmärke, mis nad ise olid ära lõhkunud. Neljapäeval protestisid õppeasutused – õppejõud, õpetajad ja õpilased üheskoos, kõik riigi rahastatavad koolid algkoolidest ülikoolideni (neil on seal rahastus tõesti palju nadim kui meil). Liiklus oli tundideks kinni, vett ja pisargaasi pritsivad soomukid ja märulipolitsei oli varahommikust saati kohal. Töörühma kohviruumis lõikasime õige sageli sidruni neljaks ja pistsime põske (aitab pisargaasi taluda) ning läksime lõunapausi ajal märulit vaatama. Ümbruskonna poed ja söögikohad olid ju niikuinii kinni. Reedel ja laupäeval mässati Patagoonia jõgede tammistamise vastu. Need olid kõige suuremad ja intensiivsemad möllud. Nädalavahetus ikkagi. Iga nädal põlesid neil päevil ümbruskonna prügikastid ja aeg-ajalt süüdati mõni auto. Siis ei olnud suletud mitte üksnes peatänav, vaid soovitati kesklinnast üldse eemale hoida. Kui oli oodata suuremat mäsu, evakueeriti ülikool hiljemalt kella viieks õhtul tühjaks. Pühapäeval aga peeti kohaliku kõrgliiga jalgpallimatše – Tšiili kuulsaim klubi on teatavasti ühe maputše pealiku järgi saanud nime Colo-Colo. Liiklus peatänaval oli pooleks päevaks suletud, kuna maputšed, aimaraad ja indiaanlastega solidaarsed protestisid põlisrahvaste õiguste eest. See oli rahumeelne perekondlik üritus, kus lihtsalt marsiti üheskoos läbi linna staadionile ja lauldi. Soomukeid ega märulipolitseid ei olnud ja kõikjalt sai odavalt kokalehti ja indiaanlaste kila-kola osta.

Konverentsid, arutelud, loosungid ja teadusmarsid – need ei paista väga mõjuvat. Mis üldse mõjuks? Kas teadlastel on mingeid hoobasid, mis mõjuksid kohe ja valusalt? Pildil kollaste vestide protestiaktsioon Prantsusmaal.

Wikimedia commons

Kas kõik need protestid midagi muutsid, näiteks need neljapäevased? Ei muutnud. Loosungid ja skandeerimine, kivide pildumine ja taristu lõhkumine on seal samasugune üksluine ja ennustatav taustamüra nagu meie teadlaste konstruktiivsed arutelud, seminarid ja konverentsid. Tšiillased saavad võimudelt vähemalt vahetut tagasisidet pisargaasi, veekahurite ja kumminuiahoopide kaudu. Meil on aga heal juhul tühjalt kõmisev retoorika. See, kas rahval on ekspertidest kõrini või mitte, polegi ehk üldse oluline, kui poliitikud ei pane eksperte niikuinii tähele. No kohe üldse ei pane! Mailis Repsi hiljutine etteheide riigikogu teaduspoliitika konverentsi avakõnes, et „paraku ei kuule ühiskond teadlaste saavutustest ega teadustöö võimalikest uutest rakendustest piisavalt“,5 oli loodetavasti lihtsalt hale katse faktidega manipuleerida või meedias intelligentidele ärapanemisega tuumikvalijate tähelepanu võita, mitte siiras mõttekonstruktsioon ega HTMi ametlik seisukoht.

Teadlase liistud

Kuigi kes teab. Alguses tunduvad sedasorti mõtteavaldused alati uskumatult absurdsed, aga õige pea hiilivad need seisukohad meetmetesse ja hindamisjuhistesse ning neist saab silma alt ära juhitud arginormaalsus. Kui mingi avalikkusele nähtamatu lävend on juba ületatud, julgevad poliitikud end ka aktiivsemalt nois asjus kehtestada. Nii nagu Austraalia (nüüdseks juba endine) haridusminister Simon Birmingham, kes hiljuti võttis kätte ja tühistas retsensentidelt ja komisjonidelt juba heakskiidu saanud grandiotsused.6 Täiesti oma tarkusest. Sobis vana hea eneseõigustus: olen kindel, et Austraalia maksumaksjad eelistavad, et sedasorti mõttetust ei rahastataks riigikassast. Tuletab meelde üht ammust tänavaküsitlust Saksamaal, kus juhuslikelt möödakäijatelt küsiti, kas nende arvates on Gerhard Schröder heteroseksuaal, mille peale keskmine reaktsioon oli: milline jultunud ja jälk mõte! Küllap saaksime rahvalt analoogseid reaktsioone ka granditaotlustes toodud pealkirjade kohta: arusaamatu mõttetus. Korralik teadusprojekt on ikka selline, kus aetakse Eesti asja, rakenduslikult, ja et neljandaks aastaks oleks projekt juba kasumlik. Nagu kirjutab „teadusekspert“ Robert Kitt: „Majanduse seisukohast ei ole tähtis, kui palju üks või teine ettevõte teadus- ja arendustöösse investeerib. Märksa olulisem on see, kui palju suudetakse selle investeeringu kaudu varasemast rohkem teenida. Seetõttu vajavad teadlased aeg-ajalt meenutust, et reaalne teadusemõõdik ei ole avaldatud artiklite arv, tsiteeritavuse sagedus ega ka teadlaste seas tuntud h-indeks.“7 Teadlased peavad jääma oma (paljuski teoreetiliste) liistude juurde, mitte pistma nina sinna, kuhu pole vaja. Näiteks kirjutas Ungari innovatsiooniminister László Palkovics detsembri alguses Ungari Teaduste Akadeemiale saadetud kirjas, kus ta „põhjendas“, miks riik otsustas kokkulepetest hoolimata Ungari TA (seal on teaduste akadeemia ikka veel teadus­asutusi koondav institutsioon, mitte tilluke, valdavalt pensionäre koondav esinduskogu nagu meil) rahastust uuest aastast järsult vähendada: ta oli tähele pannud, et teadlased tegelevad liigselt „vääritute teemadega“ nagu poliitika ja otsustas neilt raha ära võtta, et seeläbi nende koormavat olukorda leevendada.8

Vanvalenlik torge

Konverentsid, arutelud, loosungid ja teadusmarsid – need ei paista sedasorti tendentside vastu väga mõjuvat. Mis üldse mõjuks? Kas teadlastel on mingeid hoobasid, mis mõjuksid kohe ja valusalt (sest paraku on nii, et nii teaduse „kasumlikkus“ kui ka selle mittetoetamisest tingitud „kahjumlikkus“ avalduvad alles aastakümnete pärast)? Eelnevalt sai tsiteeritud teaduskoja eestvedajat Andi Hektorit, kes peab järgmise aasta alguses tõenäoliseks teadlaste (hoiatus)streike. Tõenäoliselt tähendab streikimine loengute mittepidamist. See on kindlasti üks leebemaid streigivorme, mis pealegi on mingil määral teadlasele endale kasulik, kuna mitu tundi on kohe nagu maast leitud. Ega tudengitel ole ka tõenäoliselt midagi selle vastu, kui mõni loeng ära jääb. Eriti kui see algab kell kaheksa. Ja asjasse mittepuutuvad inimesed ei saa ka kahju. Ometi ei peeta teaduse kroonilise alarahastuse all silmas seda, et loengute andmise eest ei saa piisavalt raha. Teadlased üldjuhul ei saagi loengute ettevalmistamise ja pidamise eest (eraldi) raha. See on osa tööst, üks eeldustest, et üldse saadaks teadlasena tegutseda.

Kas siis jätaksime protesti märgiks artiklid avaldamata, granditaotluse kirjutamata, ajakirjad toimetamata? Riigile oleks see kindlasti tohutu mainekahju. Vastavates edetabelites kukuksime kolinal, Jüri Allik saaks nulli. Kahju riigile oleks siiski võrreldamatult väiksem teadlasele enesele põhjustatavast kahjust. Sellise protestiaktsiooniga läheksid vahest kaasa vaid need teadlased, kes niikuinii eriti ei avalda … Mis variandid veel on? Võiks ju protesti märgiks seni maksud maksmata jätta, kuni teaduse rahastus on lubatud ühe protsendi peal ja kasutada neid vahendeid teadustegevuseks. Paraku rakendab meie maksusüsteem liialt tõhusaid teaduslikke lahendusi, et see võimalik oleks. Kui pelga loosungitega vehkimise asemel näiteks mõni liiklussõlm blokeerida? Tartu ülikooli botaanikud, kelle seas on mitu maailma mõjukaimate teadlaste sekka kuuluvat teadlast, saaksid Tartus hõlpsasti Laia tänava kinni panna. Maaülikooli metsamaja asub aga otse Tallinna maantee väljasõidul. See võiks mõjuda küll. Eelkõige neile, kellel asjaga midagi pistmist pole. Teaduslik protest võiks olla midagi täpsemat, sihitud otse sinna, kuhu tarvis, nii et see ei kahjustaks kuidagi neid, kes asjasse ei puutu.

Leigh Van Valen9 (1935–2010) oli väljapaistev Ameerika evolutsioonibioloog, kes sattus karjääri alguses ummikusse, mis sarnaneb omajagu Eesti teaduse olukorraga. Ta avaldas küll järeldoktorantuuri ajal kümmekond artiklit aastas, enamasti ajakirjades Nature, Science, American Naturalist jne – oli seega igati edukas teadlane –, aga grante ei õnnestunud kuidagi saada. Nii pidi ta eksperimentaalteadusest loobuma ja keskenduma teooriale, mis omakorda tõi kaasa selle, et tema artikleid ei võetud ka enam vastu. Need olevat olnud liiga imelikud ja lennukad. Ometi oli ta kindel, et ajab õiget asja. Lõpuks ei jäänud tal muud üle kui hakata oma kabinetis uut ajakirja välja andma. Pani numbri kokku ja kirjutas omaenda kirjutusmasinal ümber. Ei mingit küljendust, ISSNi ega perioodilist ilmumisgraafikut. Ajakirja motoks sai „Substance over form“ („Sisu on tähtsam kui vorm“) ja avanumbris esimesena avaldas ta artikli „Uus evolutsiooni seadus“,1 mille kõik juhtivad ajakirjad olid tagasi lükanud. Artikli tänusõnad algasid järgmiselt: „Ma tänan Rahvuslikku Teadusfondi selle eest, et nad on regulaarselt tagasi lükanud minu (tõsimeelsed) granditaotlused uurimaks eksisteerivaid organisme, sundides mind seetõttu tegelema teoreetiliste küsimustega.“11

Niisiis, isegi kui tõesti sünnib erakonnaülene kokkulepe teaduse rahastamise viimiseks ühele protsendile SKTst ja selle jätmine n-ö puutumatuks kvoodiks sarnaselt kaitsekulutustega, nagu viimastel nädalatel on räägitud,12 siis realiseerub see, nii palju kui kuulda on olnud, minimaalselt nelja aastaga. Poliitiliste kokkulepete puhul saab nii pikka perioodi võrrelda kopsakamate üksustega geoloogilises ajaskaalas. Sestap võiks iga teadlane, kuni riik ei ole oma lubadusi täitnud, kirjutada iga avaldatava artikli või muu teadusteksti tänuavaldusse väikese vanvalenliku torke: „Soovime tänada Eesti valitsust üheprotsendilise teaduse rahastamise lootuse lakkamatu ülalhoimise eest.“ Inglise keeles siis vastavalt: „We would like to thank the Estonian Government for continuously keeping up our hopes about raising research funding to 1% of GDP.“13 Las ta kipitab natuke ja paneb rahvusvahelistel lähetustel käivaid valitsusametnikke pisut nihelema, kui mõni teise riigi kolleeg kuluaarides selle üle nalja viskab. Nii püsivad lubadused ehk paremini meeles.

Riikide evolutsioon

Artiklis „Uus evolutsiooni seadus“, mida keegi ei võtnud avaldada, käis Van Valen välja seaduspära, mida tänapäeval teame Van Valeni reeglina – „seaduspära, mille kohaselt ühesuguse ökoloogilise nõudlusega sugulasliikide väljasuremise tõenäosus ajaühikus on võrdne“8 ja mille kehtima sundiva mehhanismi idee sai Van Valen Lewis Carrolli raamatust „Alice peeglitagusel maal“. See on niinimetatud Punase kuninganna hüpotees: „Kuid siin, kas tead, pead sa jooksma kõigest väest, kui tahad paigal püsida.“14 See on mehhanism, mis sunnib kõiki elusorganisme pidevalt evolutsioneeruma, sest muidu on väljasuremine kiire kätte jõudma. Kui järele mõelda, siis riigid on eesmärkide poolest äärmiselt sarnased – pea kõikide konstitutsioonid sätestavad riigi esmaseks eesmärgiks tema ja temas sisalduva keele ja kultuuri püsima jäämise läbi aja. Enamik riike püüab neid eesmärke täita nii, nagu seda on ikka aegade algusest saati tehtud – sõjavägi, piirivalve, registrid jne. Eesti riik on rakendanud nutikaid lahendusi, mainin siin kas või „Tiigrihüpet“ ja e-residentsust, mis peale traditsiooniliste viiside kindlustavad meie keele ja kultuuri pikaajalise püsima jäämise. Meil võiks neid rohkemgi olla, teadus ja kõrgharidus ongi nende lahenduste kasvulavad. Minister Reps kommenteeris eelmainitud erakonnaülest kokkulepet sõnadega: „Loomulikult me saame aru, et see ei ole samasugune kokkulepe, nagu on kaitsepoliitikas …“11 Riigi pikaajalise püsima jäämise seisukohast on haridus ja teadus (ka loodus ja keskkond) vähemalt sama olulised kui kaitsevägi ja piirivalve.

 

1 Tarmo Soomere, Teadus usupõhjatus ühiskonnas. – Sirp 2. VI 2017.

www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/teadus-usupohjatus-uhiskonnas

2 Helen Mihelson, Poliitikud lepivad kokku teadlastele lisaraha andmises. – Postimees 13. XII 2018.

3 Martin Ehala, miks teadlased ei mässa? – 27. XI 2018.

https://meieeesti.postimees.ee/6462899/martin-ehala-miks-teadlased-ei-massa

4 http://teaduskoda.ee

5 Minister Mailis Reps: Eesti teaduse valupunkt on ühiskondliku kokkuleppe puudumine. HTMi pressiteade 10. X 2018.

6 Paul Karp, ’Knuckle-dragging philistines’: Labor targets Liberals for blocking arts grants – The Guardian 26 X 2018.

7 Robert Kitt: millist ülikooli vajab Eesti majandus? – Postimees 19. X 2018.

8 Hungarian Academy of Sciences funding cut – Ordered to get in line with Fidesz – Hungarian Free Press 6. XII 2018.

9 Pisut pikemalt Van Valenist: https://kevadkool.elus.ee/?do=files&fileid=541&type=p

10 Van Valen, A New Evolutionary Law. Evolutionary Theory 1973 1:1 1-30.

11 I thank the National Science Foundation for regularly rejecting my (honest) grant applications for work on real organisms, thus forcing me into theoretical work.

12 Madis Hindre, Marju Himma, Reps toetab erakondadeülest kokkulepet teadusrahastuses kasvu saavutamiseks. – ERR 6. XII 2018.

13 Konkreetse sõnastuse eest suur tänu S.V.-le ja G. B.-le.

14 Lewis Carroll, Alice Imedemaal; Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi, tlk Jaan Kross ja Risto Järv. Tänapäev, Tallinn 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht