Eurooplaseks olemise alfabeediklotsikesed

Ursula Vent: Ajaloolaste huvi n-ö väikese inimese vastu tingib meie ajastu vaim, individualiseeruv ja fragmenteeruv ühiskond, kus ei usuta enam suurtesse eesmärkidesse, mille poole ühiselt liikuda.

VALLE-STEN MAISTE

Avita kirjastuse eri ajastute inimese elu- ja mentaliteeti vaatlevaid esseesid koondav raamatusari on meie lähikümnendite ajalooalase tõlkekirjanduse üks väljapaistvamaid ehteid. Sarja eestvedaja Ursula Vent usub, et tänavu lõpule jõudev ettevõtmine leiab väärilise järje.

Olete paarikümne aasta jooksul välja andnud kümmekond raamatut Itaalia Laterza kirjastuse eri aegade inimest käsitlevast sarjast. Kas sari on nüüdseks tervikuna eestindatud?

Õigupoolest lõppes Laterza kirjastuse „L’uomo“-sari 1995. aastal mingil põhjusel romantismiajaga (kokku üheksa raamatut). Need kõik on meil juba välja antud. Siis võtsid sakslased Ute Frevert ja Heinz-Gerhard Haupt ning kirjastus Campus Verlag teatepulga üle ning avaldasid veel „19. sajandi inimese“ ja „20. sajandi inimese“. Need lähtuvad samadest põhimõtetest nagu sarja eelmised raamatud. Vahe on lihtsalt selles, et esimeste raamatute originaaltekst oli itaalia keeles, viimased tuli tõlkida saksa keelest. Sarja viimase raamatu „20. sajandi inimene“ peaks Avita ilmutama käesoleva aasta lõpuks.

Kuidas sarja väljaandmiseni jõudsite? Laterza kirjastus on omamoodi fenomen lähiaja kultuuri- ja ideede loos, mille mõttemaailm ja vaimulooline keskkond erineb meie omast. Mentaliteedi- ja sotsiaalajaloo tundmine oli 20 aasta eest Eestis lapsekingades. Pealegi on nimetatud sari üksjagu Vahemere maade keskne ja toetus vasakpoolsetele traditsioonidele, seega lahkneb ootustest, mida taasiseseisvunud Eestis ajalookirjutusele esitati.

Sarja väljaandmine sai alguse teatud mõttes täiesti juhuslikult, nagu paljud asjad siin elus. Avita ajalootoimetajana olin 1998. aastal Frankfurdi raamatumessil ja seal ringi vaadates jäi mulle silma tollal saksa keeles ilmunud „Barokiajastu inimene“, mis kohe huvi äratas, sest selle perioodi kohta ei oldud eesti keeles suurt midagi välja antud. Algasid läbirääkimised kirjastusagentuuriga ja lõpuks sõlmisime lepingu juba tervele sarjale.

Kui tagasi vaadata, oli mul neil aegadel ja sinna messilegi sõites suhteliselt selge arusaam, millistest raamatutest on meil Eestis puudus. Ma ei ütleks, et tollal Eestis sotsiaal- ja mentaliteediajaloost või Vahemere maadest midagi ei teatud. 1990. aastate esimesel poolel Eesti humanitaarinstituudis õppides tundusid just need vaatenurgad ja teemad nii mulle kui ka paljudele tollastele kaasvõitlejatele iseäranis kütkestavad. Mäletan hästi näiteks Jüri Kivimäe loenguid, kus ta rääkis ka Annaalide koolkonnast ja Fernand Braudelist ning see kõik oli tollal ülimalt värske ja innustav. Interdistsiplinaarsus oli üks EHI alusdoktriine. Enamik kõnealuse sarja tõlkijaid on olnud samuti EHIga seotud.

Laterza kirjastuse ajaloolis-poliitiline suunitlus või sotsiaalajaloo marksistlikud juured ei olnud tollal üldse mingi teema. Nõukogude aja vaimsest survest vabanedes oli meil, EHI ümber koondunud noortel suurim soov just ajalugu depolitiseerida, marksistlikud ideoloogilised konstruktsioonid, klassivõitlus jms igaveseks ajaloo prügikasti kupatada ja pühenduda neile valdkondadele (religioon, ideede ajalugu, kultuur kõige laiemas tähenduses), mida varem kuigi palju ei väärtustatud. Sellesse komplekti kuulus ka teatav vastumeelsus poliitilise ajaloo suhtes, ükskõik mis värvides (tollal olid näiteks populaarsed Francis Fukuyama ideed).

Ursula Vent: „Usun, et ajalugu siiski on elu õpetaja, aga mitte kusagil poliitilisel laval ja moraliseerivalt näppu viibutades. Ajaloo õpetussõnad toimivad salamisi iga ajaloost huvituva ja ajalooliselt mõtleva inimese peas.“

Erakogu

Sarja keskmes on inimene, sageli täiesti nimetu ja marginaalne. Teatava loogika järgi võiks eeldada, et kui ajalooraamatutes räägitakse Napoleoni jt suurkujude ning riigi- ja sõjameeste kõrval ka tavainimeste elust, muutub meie maailmanägemine ja ehk maailmgi empaatilisemaks, solidaarsemaks, vähem elitaarseks. Kas jagate sellekohaseid lootusi?

Inimloomus vaevalt et muutub. Selles osas ma ajaloolase rolli üle ei hindaks. Mulle endale tundub tõenäolisem pigem vastupidine seos. Ajaloolaste ja üldsuse huvi n-ö väikese inimese vastu ajaloos tingib ehk hoopis meie ajastu vaim, individualiseeruv ja fragmenteeruv ühiskond, kus ei usuta enam suuri eesmärke, mille poole ühiselt liikuda. Kui meie kaasajal ei ole enam suuri autoriteete, suuri riigimehi, väejuhte ja kunstnikke, kui ühiskondlikud hierarhiad muutuvad järjest tinglikumaks, peab see ka ajalookäsitust mõjutama. On see hea või halb, selle üle võib muidugi vaielda.

Küll aga võiks mentaliteediajalugu olla inimkonna kultuuriliste leiutiste, ideede, tehnikate ja protseduuride varaaidaks, millest on rääkinud Michel Foucault, ja mis aitab moodustada vaatepunkte praegu toimuva kriitiliseks analüüsimiseks ja muutmiseks.

Seda kindlasti. Kui klassikaline suurmeeste ja suurte sündmuste ajalugu on enamasti juba kellegi poolt stiliseeritud ja esitatakse meile pidevalt justkui üht ja sama rastrit, siis rahvahulkade uurimisel kohtame ehedal kujul hoopis laiemat olukordade ja hoiakute spektrit. Mina usun, et ajalugu siiski on elu õpetaja, aga mitte kusagil poliitilisel laval ja moraliseerivalt näppu viibutades – sel pole mingit mõju. Ajaloo õpetussõnad toimivad salamisi iga ajaloost huvituva ja ajalooliselt mõtleva inimese peas.

Ühelt poolt on sari meie vaimuilma eksootiliselt rikastav, ent teisalt geograafiliselt haardelt piiratud, kui silmas pidada nii Euroopat kui ka kogu maailma.

Kuigi oleks tore ühe kultuurireisiga kogu maailma näha, ei ole see ometigi võimalik ja mõistlik. Pean geograafilist piiratust pigem sarja tugevuseks kui nõrkuseks ja seda just meie kontekstis. Kui tahta, et eestlane tunneks end eurooplasena, võiks tal olla kõigepealt võimalus Euroopat süvitsi tundma õppida. Paljud probleemid ja suhtumised, mille üle tänapäeval Euroopas kirglikult vaieldakse, on juurtega minevikus ja mõistetavad vaid siis, kui tunneme Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa ajalugu. Kui Nuustakul käidud, võib ka Pariisi sõita.

Nagu arvustajad on korduvalt osutanud, näitlikustab sari hästi ajaloo periodiseerimise vastuolusid. Pealkirjades on esindatud paikkonnad, suured ajastud (keskaeg), kultuuri- ja vaimuloo hoovused (valgustus, romantism), lõpuks lihtsalt sajandid. Kas see peegeldab meeldivat käsitlusviiside vabadust või võimendab meie ajalootajus hoopis lohakat suvalisust?

Eks see ole maitseasi. Ajalugu pole täppisteadus. Kahjuks ma ei tea, kuidas seda sarja algselt kokku pandi. Omaenda töökogemusest võin oletada, et selliseid tugevaid teadlasi ja isiksusi nagu nende köidete koostajad, oli küllap raske ühte voolusängi suunata.

Kuidas toimetajana tundub, mismoodi on sari Eestis vastu võetud, kuidas 20 aasta jooksul meie vaimuilma mõjutanud?

Pea kõiki sarja köiteid kasutatakse ülikoolides õppekirjandusena ning ajaloo olümpiaadiks valmistuvad kooliõpilased leiavad neid oma soovitusliku kirjanduse nimestikest. Usun, et pikemas perspektiivis peaks sari eestlase ajaloolist mõtlemist ikkagi mõjutama.

Kuidas on sarjal läinud, kas on teeninud kulud tasa? Paljud raamatud küll müüakse läbi, ent tuleb ju teha ka allahindlusi. Kuidas on edenenud jätkumüük e-raamatu vormis?

See ei ole olnud rahateenimise eesmärgil ellu kutsutud projekt, vaid ajendatud muudest väärtustest. Väljaandmise kulud on tõenäoliselt tasa teenitud. Raamatute tiraažid on olnud tänapäeva parameetreid arvestades küllalt suured ja pika aja peale on õnnestunud need ka läbi müüa. Kõige populaarsemaks on osutunud Jean-Pierre Vernanti „Vana-Kreeka inimene“ ja Jacques Le Goffi „Keskaja inimene“. E-raamatuid oleme teinud eelkõige üliõpilastele mõeldes. Neid ei ole väga palju müüdud, kuid e-raamatuna laenatakse aktiivselt.

Nagu kogesin äsjases vestluses koos Peter Burke’iga uutele ajalookirjutuse viisidele pühendatud koguteose välja andnud Marek Tammega (Sirp 16. III), jätkab ajalooteadus kiirete metodoloogiliste muutuste tuules. Kas olete mõelnud meie ajalootaju rikastamisele ka mõne teise nurga alt?

Õppekirjanduse kõrval on Avita püüdnud alati jõudumööda ka laiemat lugejaskonda haarata. Kui ajaloos „Inimese“-sarjaga lõpetame, püüame vääriliselt jätkata, aga praegu ei tahaks veel veksleid välja anda.


 

Sarja raamatud

Vana-Egiptuse inimene. Koostaja Sergio Donadoni. Tõlkinud Kattri Ezzoubi. Avita, 2012.

Vana-Kreeka inimene. Koostaja Jean-Pierre Vernant. Tõlkinud Heigo Sooman ja Kattri Ezzoubi. Avita, 2001.

Vana-Rooma inimene. Koostaja Andrea Giardina. Tõlkinud Kattri Ezzoubi. Avita, 2004.

Bütsantsi inimene. Koostaja Guglielmo Cavallo. Tõlkinud Janika Sild, Heili Einasto, Hanna Kaal, Margus Ott ja Heigo Sooman. Avita, 2002.

Keskaja inimene. Koostaja Jacques Le Goff. Tõlkinud Janika Sild, Heigo Sooman, Heete Sahkai. Avita, 2002.

Renessansiaja inimene. Koostaja Eugenio Garin. Tõlkinud Margus Ott, Marika Põldma ja Auli Haabpiht. Avita, 2010.

Barokiajastu inimene. Koostaja Rosario Villari. Tõlkinud Heete Sahkai, Heigo Sooman, Piret Peiker. Avita, 2000.

Valgustusaja inimene. Koostaja Michel Vovelle. Tõlkinud Margus Ott, Auli Haabpiht ja Heigo Sooman. Avita, 2006.

Romantismiaja inimene. Koostaja François Furet. Tõlkinud Heete Sahkai, Margus Ott, Jana Lahe. Avita, 2003.

19. sajandi inimene. Koostajad Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt. Tõlkinud Ursula Vent. Avita, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht