Teadvuse arengulugu

Mark Vernon jõuab järeldusele, et elame möödapääsmatus, võib-olla ka vajalikus osalusest eemaldumise ja võõrandumise faasis.

TOOMAS PAUL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selleks et lehelugu leiaks lugejaid, on vaja põrutavat pealkirja. Vahel võib juhtuda, et sama võtet kasutatakse raamatu müügiedu tagamiseks. Kas ei paku põnevust, kui leiad letilt sellise teose nagu „Ristiusu salajane ajalugu“? Alles hiljem selgub, et kuigi raamatus on kümneid kordi sõna „saladus“ ja „salajane“,1 ei ole tegemist saladokumentide põhjal koostatud paljastava teosega. Autor tunnistab, et „salajase“ all ei pea ta silmas mingit danbrowne’ilikku viidet salakoodile või vandenõuteooriale, vaid tõde, mis paistab mõistetamatu või varjatuna ainult seepärast, et seda pole nii lihtne mõista. „See on salajane selles mõttes, et sellest on raske aru saada isegi siis, kui sõnastada see selgesti“ (lk 12).

Ranges mõttes ei ole Mark Vernoni „Ristiusu salajane ajalugu“ ajalooraamat. Eeldatud on, et haritud britt teab nagunii kirikuloo daatumeid ja sündmusi ning neid ei ole vaja üle korrata. Inglise history on ladina päritolu: historia on ’uurimine, kirjeldus; jutustus, lugu; ajalugu’. Siin olnuks history asemel õigem sõna story.

Esimeses – ja huvitavamas raamatupooles ei ole kõne all kristlus, vaid juutlus (lk 25–78) ning kreeka filosoofid ja kirjanikud (lk 79–143). Keskse osa moodustab Jeesuse isikuga seostuv (lk 145–211). Autor möönab, et Jeesusel oli omal ajal oluline roll: „Jeesuse elu on oluline seepärast, et ta tähistab ainulaadset pöördepunkti teadvuse arengus. Ajaloo taastamine on kasulik, sest see aitab meil mõista hetke. Aga selleks et taibata, miks ta oli pöördelise tähtsusega ja mis oli tema mõte, ei ole vaja faktide ja tekstide ristkontrolli. Vaja on silmi, mis näeksid, ja kõrvu, mis kuuleksid. Siis saad töötada sinus oleva jumalikuga ja tunda selle voolamist väljas. Sa saad elada“ (lk 211).

Põgusalt käsitletakse keskaega kui ristiusu kõrgaega (lk 213–234) ja reformatsiooni ning teaduse hävitavat toimet (lk 235–256), lõpupeatükis tulevikuväljavaateid (lk 257–295). Ristiusu saatuse suhtes on autor lootusrikas: „Mina usun, et edasimineku tee nõuab tagasipöördumist usulise kogemuse kesksuse juurde, aimduse juurde, et on olemas midagi enamat, ning arusaamise juurde, et kõrvuti teiste tarkusetraditsioonidega võib kristlus olla üllatavalt läbitunnetatult mõttekas“ (lk 258).

Tegemist ei ole ristiusu ajalooga: kordagi ei ole mainutud õigeusu kirikute olemasolu, rääkimata teistest iidsetest harudest.2 Ei ole ridagi katoliiklastest ja protestantidest Aasias, Aafrikas ja Ameerikas. Viimaste sajandite kirjeldamisel piirdutakse ainult inglaste ja anglikaani kirikuga. Autor ei käsitle ristiusu ajalugu ega käekäiku globaalselt, vaid üksnes kõige kõrgemale arenenud rahva juures. Lõpuosas, kus keskendutakse loovale kujutlusvõimele, ei vilksata kordagi saksa romantikud Chamisso, Herder, Schelling ja Schiller, isegi mitte Goethe. Omast kohast on huvitav, et müstikud, keda Vernon lugupidavalt esitleb – William Law, William Blake, Thomas Traherne –, esinevad ka Aldous Huxley igikestvas filosoofias.3

Raamat on varustatud põhjaliku registriga (lk 311–336). Kummalisel kombel puudub kasutatud kirjanduse loetelu, ainult tsitaatide allikad on teada antud märkustes. Eesti väljaandes võinuks olla ära märgitud, et lisaks Augustinuse „Pihtimustele“ (m 13, lk 49) ja K. Armstrongi omale (m 36) on eesti keeles ilmunud ka P. Hadoti (m 27, lk 28), W. Jamesi (m 47), W. Heisenbergi (m 76) ja W. Isaacsoni (m 82) teosed.

Sisu kajastab alapealkiri „Jeesus, viimane inkling ja teadvuse evolutsioon“ palju täpsemalt. Viimaseks inklingiks (the Last Inkling) kutsuti Owen Barfieldi, sest ta suri sellest sõpruskonnast viimasena, 99aastasena 14. detsembril 1998. Oxfordi inklingitest on eesti lugejale hästi tuntud kaks meest, J. R. R. Tolkien ja C. S. Lewis, kelle mitmeid raamatuid on eesti keelde tõlgitud.

Owen Barfield oli koloriitne kuju. Ta oli antroposoof,4 kes tõlkis Rudolf Steineri teoseid saksa keelest inglise keelde, teda peetakse inglise antroposoofia isaks (founding father). Oweni antroposoofiasse pöördumine tõi kaasa tema „suure sõja“ C. S. Lewisega.5 Kuid Vernoni raamatus ei kohta sõna „antroposoofia“ ei positiivses ega negatiivses mõttes – ilmselt ei pea ta seda liikumist teadvuse arenguloos oluliseks.

Sokrates kirjeldas negatiivset teed, mis on antud edasi kreeka sõnas apooria. See tähendab „nõutust“ või kimbatust. Platonit kütkestas Sokratesega kohtumise rahutuks tegev potentsiaal ning ta keskendus sellele, kuidas taluda seda teadmatuse seisundit, mõtestatuse lünka, millega inimkond tema arvates pidi õppima elama. Kui see saavutatakse, muundub lünk anumaks. Samuti toimib luule. Poeesia vägi avaldab midagi enesest enamat nagu filosoofia apooria hetkel, tuues indiviidi lävele, kust ta suudab vaadata kaugemale enese ümber olevast. Jacques-Louis Davidi 1787. aasta maal „Sokratese surm“. Detail.

Mark Vernoni ajalookäsitluse aluseks on Owen Barfieldi teadvuse evolutsiooni teooria. Barfield tegi oma avastuse sõnade uurimise põhjal. Filoloogia näitas talle, kuidas sõnade tähendus aja jooksul muutub ja kuidas neid seetõttu saab vaadelda teadvuse kivististena. Nad talletavad selle, kuidas mõistus koges elu varasematel perioodidel teistmoodi, nii nagu karploomade ja luude kivistised talletavad, mille poolest olid kehad varasematel aegadel teistsugused (lk 18).

Barfield taipas, et inimeste elukogemus muutub põhjalikult kultuuriloo eri perioodidel – meie teadlikkus iseendast areneb. Ta käis välja, et see toimub kolmes astmes. Esimest nimetas ta algseks osaluseks, mis domineerib siis, kui inimese sees ja väljaspool teda tuntavat eristatakse vähe, sest individuaalse eneseteadvuse piirid, mida me tänapäeval peame enesestmõistetavaks, ei ole veel paigas. Seepärast elatakse elu kollektiivi tasandil. Seda kogetakse pideva elujõu vooluna „minu“ ja „mitte minu“, surelike ja surematute, mineviku ja oleviku ning ka teiste olendite ja inimolendite vahel. Kosmose sisemine elu on inimeste sisemine elu. „Esiaja inimene ei vaadelnud loodust distantsilt nagu meie,“ väidab Barfield. „Ta osales vaimselt ja füüsiliselt selle sisemistes ja välimistes protsessides.“ Algne osalus on seotud sellega, millele prantsuse etnoloog Lucien Lévy-Brühl pani nimeks participation mystique.

Nihked teadvuses toimuvad siis, kui inimesed arenevad, mitte tavapärases Darwini mõttes, vaid kultuuriliselt, sotsiaal-majanduslikult, usuliselt ja – mis on väga tähtis – eksistentsiaalselt iseenda tajumise mõttes. Teist astet iseloomustab osalusest eemaldumine. Tuntakse eraldumist, isegi isoleerumist. Inimene hakkab tajuma, et tal on sisemine elu, mis on tema oma. Osalusest eemaldumine hakkas avalduma esimese aastatuhande keskel eKr. See oli segadust tekitav aeg, ent siseelu koondumisega, mille tõi kaasa selle eraldumine väliselust, käis käsikäes individuaalsuse tugevnemine ning koos sellega kõiksugused uudsed võimalused. Tekkis kõlbeline vastutus ja uued suhted jumalustega. Läänes seostatakse seda hetke filosoofia sündimisega vanas Kreekas ning uute usuliste imperatiivide tekkega heebrea prohveteil.

Tärkab vastastikune osalus, kolmas aste. Nüüd tuntakse indiviidi siseelu kuuluvat talle endale, aga peegeldavat ka looduse, kosmose ja Jumala siseelu. Indiviidil on hing, mis ei ole eraldatud, sisemus, mis suudab elu peegeldada ning selle mõtte üle järele mõelda. Selle ajastu inimeste subjektiivsus suudab seada eesmärke ja kavatsusi. Elus osalemise teadvus hõlmab ikka veel ühisriitusi ja -tseremooniaid, aga ideaaljuhul võetakse need ette vabatahtlikult ja kokkuleppel, mitte vaid seepärast, et neid nõuab preester või kuningas. Sünnib seespidisus, nagu meie seda tunneme.

Kristlus olevat pannud uuesti käima vastastikuse osaluse projekti, töötades välja oma aja kõige põhjalikuma individuaalsusteadvuse. Aja jooksul levis see üle kogu maailma, vormides paljusid teisi tarkuspärimusi, mis mõjutasid omakorda kristluse arengut.

Teadvusemuutused ei ole lõppenud. Astmed ei ole lineaarsed, vaid tsüklilised. Lääne tsivilisatsioon astus umbes viissada aastat tagasi veel ühte pikemasse eemaldumise perioodi. Seda nimetatakse valgustuseks ja see on kinnistunud tänapäeva teaduse mõtteviisi. Nagu ka eelmiste eemaldumisperioodide puhul, on sündmuste käik toonud kaasa ootamatusi.

Vernon nendib: „Minu salaajaloo eesmärk on näidata, kuidas me saame Barfieldiga kaasa mõeldes ja tema ideid viimase aja uurimistulemuste valgel testides panna hindamatu diagnoosi oma kaasaja hädadele ja kuidas kõige viimane eemaldumine võib tegelikult olla osa jumalikust protsessist, mida saab ikka veel edasi viia“ (lk 18).

Tänapäeva kristluse suhtes on Vernon kriitiline, sest eriti liberaalsetel kipub domineerima apokalüptika sekulaarne versioon.6 Ta kirjutab: „Näiteks liberaalses anglikaani traditsioonis, millega ma ise kõige rohkem tuttav olen, on selge kalduvus teisendada evangeelium jooksvateks kommentaarideks selle ilma poliitika ja näiteks arenenud majanduse suutmatuse kohta jõukust õiglaselt jaotada. See annab mõista, et Jumala riik ei ole veel saabunud, sest suhteline vaesus kasvab või sotsiaalne mobiilsus on jäänud seisma. Liberaalsed jutlustajad pakuvad oma vasakule kalduvatele koguduseliikmetele moraalse meelepaha katarsist ning vaigistavad ülejäänud häbi- ja süütundega. Ametliku kiriku puhul pakuvad säärased jutlused selle jätkuvale olemasolule mugavat õigustust. „Kodanikuühiskond vajab meid,“ on varjatud sõnum ja see võib vabalt olla ka õige. Ainult et kodanikuühiskond ei näi olevat olnud Jeesuse mure ning midagi väga olulist läheb kaduma, kui evangeelium keskendub ühiskondlikele, sekulaarsetele muredele, millest saavad eesmärgid omaette. Säärane sõnum välistab igasuguse tõelise ümberkujunemise võimalikkuse.

See aga oli Jeesuse uuenduse tuum. Ta ei korranud lihtsalt seda, mis oli muutumas iseenesest mõistetavaks ja ilmselgeks. Ta seisis millegi enama, põhjaliku maailmavaate ja kujutlusvõime muutumise eest. Seda on tähtis rõhutada, sest kui kristlusest saab moraalinõuete kogu ja kuningriigi saabumist peetakse kaugeks, siis kaotab selle pakutav tee rõõmu ja väe. Kaotsi läheb selle keskne tõotus avastada Jumalaga ühtsus, millest seejärel võiks lähtuda ka ühiskondlik tegevus. Minu tunnetus on, et see kaotus on tänapäeval kristluse köitvuse kahanemises kesksel kohal. See annab edasi mõtet, et evangeeliumil ei ole pakkuda midagi, mida eetik ei saaks öelda sama hästi ja võibolla isegi palju paremini. Lõppude lõpuks saab ju ka sekulaarne eetik teha seda ilma mööndusteta, millest kirikud kinni hoiavad, näiteks homoseksuaalsete meeste ja naiste armastuse välistamine“ (lk 164).

Siin puudutab Mark Vernon riivamisi üht isiklikku tundlikku tõika. Ta on mitmekülgne ja võimekas mees,7 ordineeriti 1993. aastal anglikaani preestriks. Kolme aasta pärast pani ta preestriameti maha, sest ei suutud elada salahomona.8 Pärast ateismiperioodi on temast saanud kirglik agnostik.9

Vernon jõuab Barfieldi jälgedes järeldusele, et elame möödapääsmatus, võib-olla ka vajalikus osalusest eemaldumise ja võõrandumise faasis. Ehkki ateismi ja stsientismi võib pidada konkreetseks Jumala tagasilükkamiseks, võivad need tegelikult olla lihtsalt ühe arengujärgu tunnused. „Need võivad olla osa inkarnatsiooni edaspidisest lahtirullumisest, mis teevad ruumi seni vaid osalt kujuteldavatele vormidele ja on seeläbi kristluse arengu kolmanda staadiumi lahutamatu osa. Et see nii võib olla, sellele vihjab üks täheldatav muster. Ateism ja stsientism on ikonoklastilised liikumised. Nad mõlemad on seotud individuaalsuse teadvuse arenguga. Nad on hõlbustanud mitmesuguseid reforme, mis on süvendanud inimeste sisemise vabaduse tunnet, mis on väljendunud sellistes heades asjades nagu sotsiaalne mobiilsus ja kõigile kättesaadav haridus. Aga kas nad võiksid hakata uuendama ka meie suhet looduse ja Jumalaga?“ (lk 257).

On mõneti ootamatu, et Vernoni meelest peitub pääs poeetilises kujutlusvõimes. Aga kui mõelda, et raamatu korrektne pealkiri võiks olla „Teadvuse varjatud arengulugu“, saab see mõistetavaks. „Millest siis nüüd võib abi olla? On üks keskse tähtsusega võime. Asjade salajane elu, nende kohalolek ja hing saadakse järk-järgult tagasi ainult kujutlusvõime abiga“ (lk 259). „Kujutlusvõime on ülimalt tähtis, sest see suudab välja astuda individuaalsest isolatsioonist, kaotamata tänapäevast isiksuse kogemust. Sellest võib saada lepitav jõud, vastus igatsusele, andmata järele minas, mis on mina, ja sinas, mis on sina. C. S. Lewis nimetas seda „rõõmuks“ ja sageli on poeedid selle tarkuse hoidjad“ (samas). Valgustusaja järgsed luuletajad nagu Wordsworth ja Coleridge olid selle lähenemise esimeste omaksvõtjate seas.

Selle asemel et üritada ümber jutustada raamatu üsna hüplevat sisu, valisin ühe iseloomuliku lõigu maitseprooviks: „Platon lähtus sellest, kuidas Sokrates oli kirjeldanud oma negatiivset teed, mis on antud edasi kreeka sõnas apooria. See tähendab „nõutust“ või mõtlemise kimbatust. Teda oli kütkestanud tema enese Sokratesega kohtumise rahutuks tegev potentsiaal ning vastuseks sellele töötas ta teistele välja koolituse, mis võiks seda nende elus korrata. See sai aluseks koolile, mille ta Ateenasse rajas, Akadeemiale. Õpe keskendus sellele, kuidas taluda seda teadmatuse seisundit, mõtestatuse lünka, millega inimkond tema arvates pidi õppima elama, sest kui see saavutatakse, siis muundub lünk anumaks. Sellest saab vahend, millega vastu võtta aimdusi igavikust, hingest, loodusest, taevast ja jumalaist. See oli see, mida Anaximenes oli ette aimanud ja mille Sokrates oli teoks teinud.

Sellest protsessist võib ettekujutuse saada, mõeldes sellele, kuidas toimib luule. Poeesia vägi on selles, et see avaldab midagi enesest enamat, osutab enesest kaugemale – protsess, mis võib kulgeda umbes samamoodi nagu filosoofi apooria hetkel. Mõlemad vormid võivad tuua indiviidi lävele, kust ta suudab vaadata kaugemale enese ümber olevast“ (lk 111).

Vernon on optimistlik: „Me võime taas arendada müstikute oskusi ning viia end aktiivselt kooskõlla elutasandiga, mis oli meie esivanematele kütkestav, isegi ilmselge, ja võib saada selleks uuesti. Me võime omandada oma ajale kohase vastastikuse osaluse vormi“ (lk 23).

1 Inglise secret pärineb ladina keelest, kus secretus tuleb sõnast secerno ’eraldama, lahutama; välistama, kõrvaldama; vahet tegema, eristama’ – secretus on ’eraldatud, kauge, üksildane; eriline, haruldane’; ja ka ’salajane, konfidentsiaalne, usalduslik’.

2 Vt äsja trükist ilmunud Alar Laatsi monograafiat „Idakristlusest Idas: jakobiidid, nestoriaanid ja teised“ (Acta Universitatis Tallinensis, 2021).

3 Aldous Huxley, A. Philosophia perennis. EKSA, 2020.

4 https://www.owenbarfield.org

5 Nende suhtlusest on juttu C. S. Lewise autobiograafias „Tabatud rõõmust“ (Logos, 2000, lk 207, 213–217, 221, 234.

6 EPL ja Levila religiooniuurijad leidsid Eestis: „Meie analüüs näitab, et noorenevad ja kasvavad kogudused on pigem liberaalse hoiakuga“, vt https://www.levila.ee/raadio/usu-voim/kaheks-loodud-kirik

7 https://www.futuretalentlearning.com/speakers/mark-vernon

8 http://news.bbc.co.uk/2/hi/uk_news/magazine/7506291.stm, https://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1177/135583580000701306

9 After Atheism by Mark Vernon – an account of his spiritual journey which rejects both theism and atheism and makes a passionate case for agnosticism. https://www.closertotruth.com/contributor/mark-vernon/profile, https://www.markvernon.com/how-to-be-an-agnostic

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht