Teadvustame eesti keele paljususe

Leo V?du

Aprilli lõpus peeti Eesti Rakenduslingvistika Ühingu IV aastakonverents, kus põhiteemadeks oli töö keelekorpustega ja võõrkeelte õpetamine. Informaatikuna vaatan eesti keelele mõneti teistmoodi otsa, kui seda siiani on teinud eesti filoloogid, raallingvistid ning keeleõpetajad. Eesti rahvuskeel tekkis XIX sajandi teisel poolel ning tagab suhtlemisvõimaluse kõigil elualadel (EE). Keelt võib tükeldada õige mitmeti. Erialasest kallutusest tingituna vaatlen lähemalt seda jaotust, kus kirjakeel loetakse koosnevaks üldkeelest ja oskuskeeltest(T. Erelt, R. Kull).

 

Üldkeele põhisõnavara

Kuidas määratleda eesti üldkeele põhisõnavara, millega saab kõike soovitavat selgelt ja täpselt üles kirjutada ning välja ütelda? Praegu olen veendunud, et põhisõnavara koostamisel tuleb kiire (võib-olla ligikaudse) lahenduse saamiseks kasutada avalikke, üldkättesaadavaid sõnastikke, mis kindlasti peavad olema käideldavad digikujul.

Kiire kõrvalepõige Keelevara kodulehele näitab, et praegu on üldkasutatavad järgmised sõnastikud:

 

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006 (kirjakeele normi alus alates 01.12.2006)

Eesti keele sõnaraamat (ÕS 1999)

Eesti keele raskete sõnade sõnaraamat

Eesti keele tesauruse andmebaas Teksaurus

Eesti kirjakeele seletussõnaraamat

Võõrsõnastik

Õpilase ÕS

Nimisõnade poeetilised sünonüümid

Väike murdesõnastik

Esimene Eesti Slängi Sõnaraamat

 

Samalt kodulehelt võime ka lugeda, et professionaalne tellimuspakett maksab aastas 2000 krooni. Seda kopsakat rahariita ei pea ilmselt tasuma, sest on olemas ka võimalus profipaketti üürida 25 krooni eest päevakaupa (tegelikult muidugi ööbakaupa!).

Tore, kaks meile vajalikku põhisõnastikku „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” (EKSS) ja „Võõrsõnastik” (VS) on profipaketis andmebaasina käideldavad.

Kuidas nende sõnastike abil üritada defineerida eesti üldkeelne põhisõnavara, laskumata võõrsõnadesse ja nendega sageli seonduvatesse oskuskeelte sõnadesse? Põhimõtteliselt tuleks nüüd asja arutada Anna Wierzbicka stiilis universaalide tasemel, kuid teeme endi ja teiste elu lihtsamaks. Usaldame EKI sõnastikumeistreid ja valime üldkeele sõnavarasse EKSSi märksõnade asemel nende kirjeldamiseks kasutatud semantiliste kirjelduste sõnavara.

Arvutiga ei ole selle töö tegemine kuigi raske. Ilmselt on tekkiv sõnanimistu veel kõlbmatu, sest seal on vastavalt EKSSi autorite subjektiivsusele sees ka võõrsõnu ja oskuskeelte sõnu. Valisin enda riiulist juhuslikul viisil EKSSi II köite 2. vihiku ja vaatasin selle viimast lehekülge. Sealt leidsin sõnad: kollisioon, vastuoluliste huvide, püüdluste v. jõudude kokkupõrge; kollimaator, optikaseade rööpse kiirtekimbu saamiseks; kolliauk, laste hirmutamises mingi pime õudne koht, hrl. haud. Veidi eestpoolt: kollektsionäär, huvialaseid esemeid kollektsioneeriv isik. Õnneks ei ole viimase sõnapere puhul tegemist ingliskeelsetele suursõnastikele nii omase ringdefineerimisega, vaid märksõna kollektsioon juurest leiame, et tegu on ühelaadsete esemete süstematiseeritud koguga.

Nii et esimese lähendina võiksime ehk defineerida eesti üldkeele põhisõnavara kui EKSSi seletussõnad, millest lahutame VSi sõnad.

Võõrsõnad on tavaliselt kas rahvusvahelised üldsõnad või osutuvad väga sageli mingi oskuskeele terminiteks. Oluline on seejuures veel asjaolu, et sageli on oskuskeeltes (metakeeltes) ühe ja sama sõna tähendus erineva semantikaga. Toon siinkohal triviaalse näite sõnaga programm, mis on EE järgi kava, eeskava, saatekava, tegevus-, toimimis- või juhtkava, õppekava, eeskiri, algoritm. Kerge on endale ette kujutada, kuidas elualati on mängus selle sõna erinev semantika.

(Muide, siit saaks omaette huvitava uuriva artikli EKSSi spetside uskumustest selgitavate ja kõigile eelduslikult üldarusaadavate sõnade valiku osas).

Umbes selline võiks siis olla üldkeele eestikeelne põhisõnavara. Nüüd saame püstitada uue probleemi. Milline peaks olema järgmine kõrgem keeleline tavatase, mis rahuldaks enamikku eestlasi ja annaks piisava stiililise mitmekesisuse esitusliku ja grammatilise lihtsuse juures?

 

Kas mitte klaarkeel?

See peaks olema midagi soomlaste selkokieli (klaarkeel?!) ja inglaste Plain English’i mõtteviisi ja tasemega määratut. Soomlased on järjekordselt meist ette jõudnud. Ilmselt, hoolimata soomeugrilisest lähedusest, on neil mõtleva-juurdleva aju mass suhteliselt suurem ja aktiivsem. Kiirkontroll eespool mainitud konverentsi ajal näitas, et vaid vähestel filoloogidel oli aimu selkokieli eksisteerimisest. Selle klaarkeele loomise ajendiks oli asjaolu, et ca 150 000 – 300 000 soomlast on raskustes loetust-kuuldust arusaamisega. Lisaks ei tule elu suuresti kergendav kiirhaaramis- või diagonaallugemine neil üldse kõne alla. Soomlased on klaarkeeles avaldanud ca 100 raamatut, üle nädala ilmub spetsiaalajaleht. Näiteks meilegi hästi tuttav autor Märta Tikkanen kirjutab otse klaarkeeles. Klaarkeelses tõlkes anti välja ka Arto Paasise „Vanaisa otsimas”.

Inglise keele valdajatele võib soovitada lugeda Sir Arvi Parbo mõnusa eessõnaga varustatud ja otseselt meie lugejale mõeldud Michael Haagenseni raamatut „Writing in Plain English” (Koolibri, 2007).

Mida meil on eesti keele kohta sama üldloetavat vastu panna? Tingimisi ehk Martin Ehala ja Tiina Veismanni 2001. aastal ilmunud raamat „Noor keelekasutaja”. Tõsisem koondlugu, mis oleks lihtne, põnev ja õhuke, on aga ikka kirjutamata.

Klaarkeele sõnavaraline tase oleks määratud varem koostatud põhisõnavaraga, millele lisanduksid ühiskeele ühesed võõrsõnad või laensõnad. Need looksid keskse tuuma ümber hägusa sõnapilve.

Eesti lastele on see vajalik muu maailmaga lõimumiseks. Paar aastat tagasi tegin arvutu­sed, mis näitasid, et meie õpilane peab kogu kooliskäimise jooksul iga päev omandama keskmiselt 15 talle võõrast mõistet, võõrsõna ja võõrkeelset sõna. Kõik need sõnad vajavad memoreerimist, kordamist (efektiivne võõrkeeleõpe väidab, et uut sõna saab vabalt kasutada alles pärast 50kordset kordamist). On päris ilmne, et selline omandamiskoormus on üpris suur. Võõramaalastele, kes eesti keelt õpivad, on see hägus sõnavaraline lisakiht vastupidi suhteliselt kergesti õpitav, sest mõisted on juba tuttavad. Nende õppekiirus kasvaks kindlasti märgatavalt.

Alles sellise filoloogide ja pedagoogide poolt läbi vaadatud ja heaks kiidetud üheselt määratud põhisõnavara abil saaks hakata oskuskeelte sõnavara korrektsemalt koostama, uurima ja ühestama. Mitmes oskuskeele komisjonis osalenuna võin täie tõsidusega väita, et semantiline ühestamine pole sugugi triviaalne probleem

 

Allkeeled paika

Praegu on ametlikult fikseeritud ainult kõige kõrgem tase eesti keelest (EKG). Keeleõppe jaoks on veel olemas TLÜ vahekeel, rida uduseid nõudeid eesti keele oskuse kuue taseme jaoks ja ega needki ole üldkättesaadavad.

Arvestades eriti järjest laienevat raalide rolli keeleasjanduses, tuleks tõsiselt mõtelda kogu keelesüsteemi määratlemisele. Informaatikuna väidan, et eesti keele allkeeled ootavad kärsitult endi ontoloogia täpset defineerimist. Miks? Pikemalt arutlemata tsiteerin tuntud keelemehe Meelis Mihkla arvamust artiklist „Eestikeelsus infoühiskonnas”: „Keeled, millel puudub infotehnoloogiatugi, hakkavad XXI sajandil tasapisi välja surema. /—/ tuleviku infoühiskonnas peaksime saama kõiki toiminguid teha eesti keeles”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht