Teatatakse genotsiidist

Soomõõde pole Sofi Oksaneni teose ainus raskuspunkt. Oksanen avab hästi ka Vene ühiskonnas levinud mõistmatust Venemaast väiksemate riikide kodanike soovi suhtes oma kodumaad ja kultuuri kaitsta.

MARIA MÄLKSOO

Meie ülemere kirjandusmagneti Rootsi Akadeemias 2023. aasta kevadel peetud kõnest Putini sõjast naiste vastu välja kasvanud essee (ehk esseede kimp ühe katusteema all) ei ole just vaistlik valik puhkuseaegseks lugemiseks ranna­külas. Ent vastuolu suvise idülli ja raamatu koletu ainese vahel rõhutab üht teose põhisõnumit: tunnistajate vastutust Vene Ukraina-vastases sõjas toimuvate kuritegude teadvustamisel, nähtavaks, kuuldavaks ja mäletatavaks tegemisel. On ju massikuritegude puhul kurjategijate ja ohvrite kõrval oluline kõrvalseisjate roll – kas ja kuidas aitavad nad kaasa inimsusevastastele ja sõjakuritegudele õigusliku, poliitilise ja moraalse hinnangu andmisel olukorras, kus rindejoon ei piirdu traditsioonilise sõjaväljaga, vaid jookseb läbi Ukraina inimeste kehade; kus Vene pommirahe taustal toimuvad lakkamatud infooperatsioonid ning propagandaudusse mässitud võitlus käib ühtlasi maailma avalikkuse poolehoiu üle elujõulisemale narratiivile sõja põhjustest, tagajärgedest ja põhifaktidest. Lihtsustatult on tunnistajate valik vaadata Ukrainas ja ukrainlastega toimuvatest õudustest mööda või vaadata neile otsa. Viimast Oksaneni raamat kutsubki tegema.

Mis raamat see on ja mis tööd ta teeb – või loodab end tegevat?

Ühelt poolt asetub „Samasse jõkke“ klassikalisse J’accuse!-traditsiooni, esitades läbikomponeeritud süüdistuskõne Vene imperialismi vastu. See on laiade pintslitõmmetega esitatud Vene Ukraina-vastaste kuritegude dokumentatsioon, hoiatuslugu ja koputus maailma avalikkuse südametunnistusele. Ühtlasi on tegu tervele inimlikkusele mõistetamatute julmuste mõtestamiskatsega. Raamat tõukub tugevast eetilisest imperatiivist anda hääl ohvrite kannatustele, „kannatustele, mis ei lõpe eal ja on mäesuurused“, nagu Saksa kunstnik Käthe Kollwitz (1867–-1945) Esimese maailmasõja järel omaenda isikliku kaotuse kontekstis kibedalt tõdes. Publitsistliku tekstina jätkab „Samasse jõkke“ autori 2009. aastal Imbi Pajuga kahasse koostatud artiklikogumiku „Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi“ lainel. Isiklik ja ajalooline mõõde saavad kokku autori Nõukogude piinajate käes tummaks jäänud vanatädi isikus, kelle traagilise loo kirjanduslik kajastus on lõimitud Oksaneni kuulsaimasse, Finlandia kirjanduspreemiaga pärjatud romaani „Puhastus“ (Varrak, 2010, tlk Jan Kaus). Hääletu vanatädi kuju(nd) annab raamatule poliitilise tõukeplatvormi ning üksiti autori taotluste mõistmiseks sümboolse koodi. Oksaneni autoripositsioon väljendab ajalooliselt Vene sõjasaapa alla jäänud rahvaste häält. Teose analüütiline teravik kõneleb Ukraina vastu suunatud Vene koledusi lahates laiemalt minevikus (ja tänini) Vene imperialismi pitsitust kogenute nimel.

Niisugune lähtepositsioon lisab eriomase vaatenurga Venemaa 2022. aasta täiemahulise sissetungi järel ilmunud sõjateemalisele esseistikale,² mis ühel või teisel kujul otsib vastust küsimusele, mis maa see tänane Venemaa õigupoolest on, et ta sellistele vägivallategudele läheb, mis on Vene ühiskonnal viga. „Samasse jõkke“ on kirjutanud inimene, kel on kogemuslik, perepärimuslik teadmine, mida ajalooline kokkupuude Vene võimuga on tähendanud. Oksanen määratleb end otsesõnu postkolonialistliku kirjanikuna, et luua välismaailma jaoks hoomatav tähendusväli „Vene värgi“ läbivalgustamiseks. Raamatu missioon on tõlkida – isiklikku kogemust ja lähiajaloolist analüüsi sünteesides – Vene imperialismi ja kolonialismi eripärasid globaalsele (ehk valdavalt Lääne aktsendiga) auditooriumile.³

„Venemaa on keeruline juhtum“

Sest jah, „Venemaa on keeruline juhtum“. Ehk küll raamatu alapealkiri toonitab just „Putini sõda naiste vastu“, on selle leitmotiiviks seksuaalvägivalla kasutamine sõjainstrumendina Ukraina vastu laiemalt. Oksanen vaeb Putini režiimi biopoliitilist programmi nii väljas (Ukrainas) kui ka Venemaal (sees), ehk küll käimasolev sõda on Ukraina erisuse põhimõtteline eitus Vene valitsejate vaatest. Kui „seksuaalvägivalla kasutamine Ukrainas on Venemaa ukrainlastevastases genotsiidis olemusliku tähendusega“ („Seksuaalvägivald sõjarelvana“), töötab naistepõlgus Vene kaasaegse konservatismi olulise hoovana ka sisepoliitiliselt, ikka selleks, et naisi „maas“ (s.t kodus) pidades neid võimust eemal hoida, neid süsteemselt tasalülitada ning sestap põlistada patriarhaalset ühiskonnakorraldust (Homo putinicus). Võrdluses Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hüpetega sooliselt võrdsemalt esindatud ja valitsetud ühiskondade poole on naiste ja seksuaalvähemuste õigused Venemaal teinud Putini valitsusajal lausa fenomenaalset vähikäiku. Vene vägede vägistatud Ukraina naised, kastreeritud mehed ning pommitatud sünnitus- ja lastehaiglad on käimasoleva hävitussõja õudsed tähised.

Vene naistevastast vägivalda nii Ukrainas kui ka Venemaal valgusvihku tõstes kõnnib Oksanen ajakirjutuslikult sarnast rada Valgevene-Ukraina päritolu vene keeles kirjutava legendaarse mälukrooniku Svjatlana Aleksijevitšiga, kelle „Sõda ei ole naise nägu“ (Tänapäev 2013, tlk Toomas Kall) avab Teise maailmasõja Nõukogude naiste vaatepunktist. Mõlemad mälukirjanduse piire avardanud autorid on oma kirjutuspraktikas uurinud kirjanduse jõudu ja võimalust Mooloki vastu, ehk küll Aleksijevitš tuntavalt empaatilisemana Nõukogude inimese kogemuse suhtes ning suulise ajaloo traditsioonis kirjutades. Poliitiliste vaistude pinnal lähevad Oksaneni ja Aleksijevitši teed aga ilmsesti lahku: vaevalt oleks Oksanen alla kirjutanud hiljutisele üleskutsele alustada kohe rahuläbirääkimisi muu hulgas Venemaa ja Ukraina vahel (Nobel Nobeliks).⁴ „Samasse jõkke“ musta-pori-näkku-stiilis publitsistlik otsekirjutus peegeldaks ühtlasi nagu teatavat illusioonide kadu kirjanduse jõu osas reaalsusele suikunud silmade avamisel. Toores aeg nõuab sõnumi kohaleviimiseks selle fiktsionaalsesse vormi rüütamata jätmist, et ei juhtuks jälle see, mis juhtus Ukrainaga („Lääne soovimatus Vene imperialismi ja ultranatsionalismi ees silmad avada viis aga selleni, et Venemaal õnnestus aastaid valmistuda sõjaks ja genotsiidiks, ilma et Läänes sellest aru oleks saadud.“)

Soomõõde pole teose ainus raskuspunkt. Oksanen avab hästi Vene ühiskonnas levinud mõistmatust Venemaast väiksemate riikide kodanike soovi suhtes oma kodumaad ja kultuuri kaitsta. Sellises laadis üleolekuveendumusest kantud üllatumisi võib ilmselt iga endise Nõukogude riigi kodanik oma kokkupuudetest Suur-Vene esindajatega käisest puistata. Suured ei mõista väikeseid ning väikestel riikidel ja rahvastel on omakorda raske hoomata, mis imeasi selle suurusega siis lõpuks kaasneb, et seda kõigest kõige olulisemaks väärtuseks peaks pidama. Sümptomaatiliselt imestasid mu esimestel Euroopa teaduskonverentsireisidel kohatud Vene teadlased siiralt, miks ma küll vene keelt ludinal ei kõnele – olime ju kord kõik üks suur Nõukogude pere, kes „rahvastevahelise suhtlemise keele“ pidanuks justkui osmoosi teel omandama. Oksanen näitab, kuidas mittevenelaste rahvustunde käsitlemine haigusena on Venemaal omalaadne traditsioon ning seksuaalvägivald Ukrainaski sestap mõtestatud kui n-ö parandav vägistamine, et Ukraina lääneliku mandumise tõvest terveks ravida. Taustaks ikka Vene ontoloogiline segadus oma piiride üle ning iseenesestmõistetav eeldus, et venelane ei valluta kunagi, ainult vabastab.

Kust see jõle vägivald tuleb? Kuidas on Vene riik normaliseerinud ukrainlaste taandamise mitteinimesteks ning seeläbi genotsiidi Vene ühiskondlikus teadvuses? Oksanen annab lugejale Vene kolonialismi kiirkursuse ning visandab ülevaate selle kaasaegseist ekspordimeetmeist (sh profülaktilised survestusmeetmed, aktiivsed abinõud, desinformatsioonikampaaniad ja trollifarmid). Teemast huvitatud ning ajakirjandust jälgivale lugejale ei ole siin tingimata palju uut, ent seesuguste kompaktkäsitluste eelis ongi selgelt raamistatud ning sidusalt mõtestatud ajakajalise pildi väljavalgustamine. „Samasse jõkke“ vaeb kaasaegse ühiskondliku mälu ehitamise ja seadustega piiritlemise rolli kõrvuti fašismitempli lennuka kasutamisega ukrainlaste ja teiste mittevenelaste, Putini poliitilist projekti segavate tegelaste aadressil.⁵ Putini režiimi ja tema meediasatraapide keel vajaks perspektiivis sarnast süvendatud fookuskäsitlust, nagu kord kirjutas Victor Klemperer Kolmanda Riigi natside keele kohta.⁶ Visalt taanduvate Russland-Versteher’ite jaoks jääb Oksaneni käsitlus aga ilmselt ohtliku essentsialismi näidiseks.

Kuidas murda karistamatuse mustrit

Poliitiliselt taotleb „Samasse jõkke“ põhimõtteliselt sama, mida Balti riikide välispoliitilised püüdlused 2022. aasta järel Vene karistamatuse mustri murdmisel. Kui Eesti diplomaadid võitlevad rahvusvahelisel areenil ÜRO Peaassamblee egiidi all loodava eritribunali loomise eest Venemaa vastutuselevõtmiseks Ukraina-vastase agressiooni eest, otsides seeläbi ka teatavat sümboolset ajaloolist õiglust karistuseta jäänud Nõukogude Liidu kuritegude eest, on Oksanen juriidilise õiguse jaluleseadmise perspektiivide suhtes skeptilisem. Seda jõulisemalt toonitab ta õiguse sotsiaalset mõõdet: „Õigust on erinevat. Õigus on ka see, kui sind avalikus debatis kuuldakse. Õigus on ka see, kui sind avalikult toetatakse.“ Nii koorubki välja raamatu põhisõnum: kuritegude avalik tunnistamine kui eetiline kohustus. Ikka selleks, et vältida inimeste harjumist ja tuimenemist vägivaldsete lugude ja piltide tulva all, et seista vastu tundeid tuhmistavale passiivsusele. Et ohvri kuulamise ja nähtavaks tegemise kaudu näidataks ohvrite suhtes üles lugupidamist ning nende lugude mäletamise kaudu öeldakse ühtlasi: nende elu luges.

„Samasse jõkke“ on teadlik kollektiivse mälu vai: ülekordamine, mis on oluline, mis on üleüldse selle sõja raamlugu ja millised on pildid, mida sellest kaasa võtta.⁷ „Tähelepanumajanduse“ tingimustes on tähelepanu pööramine otsus, keda kuulata ja näha ning kellel üldse on me maailmas tegutsemisõigus ja -võimalus.⁸ Oksaneni vannutus „Ära jää ükskõikseks, ära pööra pilku ära“ on eetiliselt nõudlik, ent ka poliitiliselt pragmaatiline seisukohavõtt: lõpuks ei aita vägistamistest vaikimine neid tulevikus ära hoida, just nagu enesetappudest kõnelemise tabu ei hoia võimalikke suitsiide ära.

Hääle nõutamine, raua needmine

Kes saab rääkida, keda kuuldakse ja keda kuulda võetakse, on olulised küsimused nii feministlikus kui ka postkoloniaalses teoorias.⁹ Raamatu epiloogis annab autor teosele kontseptuaalsema konteksti soouuringute ja postkoloniaalsete uuringute taustal, mille traditsiooniline Vene-pimedus on alles käimasoleva sõja kontekstis tasahaaval murenema hakanud. Poliitiliselt laetud lugude jutustajana on Oksanenil hea vaist: „Oluliste lugude olulisust nähakse vaid siis, kui need on mõistetavad, ja mõistetavad on need vaid siis, kui tuntakse ära nende taga olevad nähtused, kui osatakse need ära tuntud konteksti paigutada.“ „Samasse jõkke“ läheb otseti vaikimise ja ümberütlemise kultuuri vastu, erinevalt paljude tänaste rahutuvide eufemistlikust lähenemisest, mis oma üldinimlikkusele apelleerivais kutsungeis kurja nimetamise asemel tekitavad hoopiski küsimuse, kelle eesmärke sedapidi tegelikult toetatakse. Heaks näiteks on Rooma lennujaamas sel kevadel eksponeeritud Marco Lodola valgusskulptuur „Deti“ (2022), mis viitamata Mariupoli teatri hävitamise õuduse kontekstile esitab universaalsesse rahusõnumisse rüütatud sümboolse üleskutse kõigile „vastastikuseks aktsepteerimiseks, horisontide avamiseks ning enda piiride ületamiseks“. Sellist udu Oksaneni raamatust juba ei leia, no ei. Kui mitte häält ennast, saab Oksaneni hääletu vanatädi lugu raamatu kaudu avarama konteksti.

Nagu Lennart Meri „Kaleva hääled“ omas ajas, on „Samasse jõkke“ oluline kultuuridokument koos oma paralleelsete mälulõimede ja raua needmise motiividega. Et see ei jääks vaid hüüdjaks hääleks kõrbes ja Venemaa „jõehobuks elutoas“, kellest imperiaalsete ja koloniseerivate praktikate ja mustrite kontekstis ei räägita.

1 Loo kirjutamisel oli toeks Euroopa Teadusnõukogu väljakujunenud teadlase grant nr 101043468 (Ritual Deterrence) ja Volkswageni Fondi Memocracy konsortsiumigrant nr 120221.

2 Vt nt Sergei Medvedev, A War Made in Russia (Cambridge: Polity, 2023) ja Jade McGlynn, Memory Makers: The Politics of the Past in Putin’s Russia (London: Bloomsbury, 2023).

3 Akadeemiliselt tegeleb taoliste esteetiliste mäluvormide tõlkekatsete uurimisega Tallinna Ülikoolis professor Eneken Laanese juhitud ja Euroopa Teadusnõukogu toetatud uurimisprojekt „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil“, https://translatingmemories.tlu.ee/et/project/).

4 Vt https://novayagazeta.ru/articles/2024/07/13/not-to-kill-each-other-but-to-save-the-planet.

5 Vrd Marlene Laruelle, Is Russia Fascist? Unraveling Propaganda East and West. Ithaca, New York: Cornell University Press, 2021.

6 Victor Klemperer, The Language of the Third Reich: Lingua Tertii Imeprii (inglise keeles esmakordselt avaldatud 1957). Vt ka Klempereri natsiaastate päevikud „I Will Bear Witness: A Diary of the Nazi Years 1933-1941“ (I kd) ja „1942-1945“ (II kd) (Random House, 1998).

7 Vt ka Susan Sontag, Vaadeldes teiste valu. Tänapäev, 2008.

8 Vt Jenny Odell, How to Do Nothing: Resisting the Attention Economy. New York: Ballantine Books, 2019.

9 Vt Lene Hansen, The Little Mermaid’s Silent Security Dilemma and the Absence of Gender in the Copenhagen School. – Millennium: Journal of International Studies 29(2) (2000): 585-306; Olga Burlyuk, Vjosa Musliu (ed.), The Responsibility to Remain Silent? On the Politics of Knowledge Production, Expertise and (Self-)Reflection in Russia’s War against Ukraine. – Journal of International Relations and Development Special Forum 26 (2023); Tereza Hendl, Olga Burlyuk, Mila O’Sullivan, Aizada Arystanbek, (En)Countering epistemic imperialism: A critique of „Westsplaining“ and coloniality in the dominant debates on Russia’s invasion of Ukraine. – Contemporary Security Policy 45(2) (2024), lk 171–209.