Tegelikult olid pahad ju luterlased

Anti Selart

Liivimaa asukate eluviisi ja kombeid kirjeldades annab Fabricius lugemisnaudingut pakkuva kõverpeegli.      Dionysius Fabriciuse, Viljandi kiriku praosti  Liivimaa ajaloo lühiülevaade neljas osas aastast üks tuhat üheksasada viiskümmend kaheksa kuni aastani 1610. Ladina keelest tõlkinud Jaan Unt, toimetanud Kai Tafenau ja Enn Tarvel, kommenteerinud Enn Tarvel. Johannes Esto Ühing, 2010. 411 lk.  Eesti ajaloohuviline lugejaskond on ikka armastanud kesk- ja varauusaegsete kroonikate tõlkeid, nii mõnigi sellistest on pälvinud viimastel aastatel mitte pelgalt lugejahuvi, vaid lausa müügiedu. Liivimaa kroonikad XVI sajandi teisest poolest ja XVII sajandist jutustavad lugusid, mille keskmeks on suured sõjad ning järsud pöörded Eesti ja Läti saatuses sel ajajärgul; kirevad, traagilised, mõnikord ka  naljakad sündmused; sõjad, taudid, kangelaslikud teod ja häbiväärsed juhtumid. Küllap see teebki ajaraamatud nagu Johann Renneri või Christian Kelchi omad eriti huvitavaks, lubades lugejal tabada nende autorite hinnanguid ja ilmavaadet, mida ei esitata mitte üksnes autorite kaasaja, vaid ka juba tollal ammumöödunud sündmusist pajatades. 

Valdav enamik selleaegseid kroonikuid olid seejuures luteri usu vaimulikud. Nende looming – küllap kõige kujukama ja mõjukamana näiteks Balthasar Russowi kroonika – on võitlevalt luterlik ning nende vastus oma aja põhiküsimusele, miks ikkagi Liivimaale kõik need õnnetused osaks said, kõlab nii: see oli  jumala karistus varasema katoliikliku väärusu ning sellest tingitud kombelanguse eest. Äsja Johannes Esto Ühingu kirjastuselt ilmunud Dionysius Fabriciuse kroonika esindab varauusaegse kroonikakirjutuse seni pigem varju jäänud vastaspoolust: katoliikliku autori jaoks peitus hädade algpõhjus hoopis Liivimaa rahva langemises luterlikku ketserlusse. Dionysius Fabricius oli Liivmaa vastureformatsiooniaegne Viljandi linnakiriku vaimulik, võib-olla  Poola päritolu, kindlasti aga Poola-Leedu riigile orienteeritud, õigupoolest ju siis oma linna ja kiriku valitsejatele ustav mees ja ajalookirjutaja. Kuigi tema kroonikat autori eluajal ei trükitud, tundsid seda käsikirjalisena juba mõned XVII-XVIII sajandi kirjamehed. Kroonika ilmus trükis osaliselt 1792. ja täielikult 1795. aastal. Hiljem on ladina tekst välja antud veel 1848. aastal ja saksa tõlge 1900. Nii et erialainimese jaoks pole tegu tundmatu raamatuga. Varjujäämise  põhjused peituvad teisal.     

Ajaloolased on preester Dionysiuse tööd reeglina madalalt hinnanud. Tõepoolest, faktitäpsusega see just ei hiilga ja kroonika algusosa kirjutas autor suurel määral ümber Balthasar Russowi teosest. Kuid, Enn Tarveli sõnul „Dionysius Fabriciuse kroonika väärtused Eesti ajaloohuvilise jaoks on muus” (lk 5). See pakub huvitava vastukaalu Liivimaa selle aja traditsioonilise „tõsiluterliku ja sellega koos svekofiilse” (lk 6) käsitluse vastu. Või näiteks, kui luterlikud autorid toonitasid talupoegade ebausku ja vaat et paganlikkustki, mis olevat katoliiklike piiskoppide ja preestrite valeõpetuse tulemus, siis Fabriciuse meelest olid eestlased  ja lätlased head katoliiklased, kuigi hõredalt asustatud aladel võinud vaimulike vähesuse tõttu leiduda ka neid, kes usukombeid halvasti tundsid. Et nad harrastasid maagiat ja austasid jumala kõrval ka puid või pikset, ei teinud talupoegi autori jaoks veel mittekristlasiks. Luterlastega polemiseerides kinnitab ta ordumeister Wolter von Plettenbergi tõsist ja vääramatut katoliiklikkust, mistõttu on tal ka tulnud paigutada Liivimaa reformatsioonisündmused  tegelikust hilisemasse aega, pidades ketserlusse langemise eest vastutavaiks Plettenbergi ametijärglasi. Venemaa tsaar Ivan IV poolt 1558. aastal alustatud vallutussõja ajendiks nimetab Fabricius samuti luterlikku pildirüüstet, mille ohvriks olla langenud ka Vene kaupmeeste kirikud Liivimaa linnades. Sellegi, Tilmann Bredenbachi katoliiklikul kroonikal (1564) põhineva järelduse teeb võimalikuks Fabriciuse vaba ümberkäimine sündmuste  ajalise järgnevusega.   

Kuigi Poola-truu ja katoliikliku usu eest väljas, pole Dionysius Fabriciuse kroonika siiski panegüüriline. Kui vaja, ei hoidu ta kriitikast.  Liivimaa piiskopid ise „magasid rahus mõlema kõrva peal”, kui maal hakkas levima „Lutheri Saksi soomülkast ammutatud uus õpetus” (lk 163). Kibedaid sõnu leiab autor Poola sõdurite kohta, kelle vägivallateod meelestasid talupoegi ja aadlikke rootslasi pooldama (lk 279).     

Liivimaa asukate eluviisi, usundit ja kombeid kirjeldades segunevad Fabriciuse jutustuses isiklikud tähelepanekud – mida võib-olla ei saa üle hinnata, oli ta ju ikkagi linnavaimulik – kuuldu ja loetuga, andes lugemisnaudingut pakkuva detailirikka kõverpeegli. Kroonika eriliseks väärtuseks on arvukad anekdoodid ja pärimuslood, milles kajastub autori kaasaegne elav ajalootraditsioon. Lood Liivimaa aadlike  joomisvõistlustest; tindikalade, karude või oravate ennekuulmatu arvukuse kaudu ette kuulutatud hädadest; ahjutulega oma kuue seest täisid hävitanud munga kurvast lõpust; mõlemasoolise hertsog Magnuse hanejalataolisest jalast; riialasist, kes palja tagumikuga altarile istusid; Bērzaune talutüdrukust, kes oma õed ja vennad tünni soolas, on säilitanud sündmuste ametlikes kirjatükkides varju jäänud poolt. 

Kroonika käesolev tõlge on valminud juba 1970. aastatel, kuid tollal ei osutunud selle avaldamine võimalikuks. Et asi nüüd ometi teoks sai, võlgneme tänu Poola Vabariigi ajaloohuvilisele suursaadikule Eestis (2005–2010) Tomasz Chłonile ja Poola suursaatkonna toetusele. Tänuväärselt on ilusasti kujundatud raamatus ära toodud ka kroonika ladinakeelne tekst 1795. aasta trükiväljaande järgi. Kommentaarid on pigem napid, „orienteeritud  eelkõige ajaloohuvilisele lugejale” (lk 18). Rohkem sügavuti minev töö eeldanuks tõesti veel hulgaliselt vahendeid ja aastatepikkust pühendumist, mille vilja Eesti teadusbürokraatia pealegi teadusena ei väärtustaks – tööd, mida Eestis teadlasena leiba teeniv inimene saaks enesele tänapäeval vaid hobina lubada. Originaaltekst asendab siiski ka uurija jaoks vanemad ja haruldased algkeelsed väljaanded. Jaan Undi tõlge on ladus ja täpne,  kuigi mõnes kohas pigem liigagi sõnatruu. Nii on vigane tähttäheline tõlge, et Riia peapiiskop Wilhelm polnud „mitte ühegi püha ordu poolt pühitsetud” (lk 41, lk 167). Tegelikult on siin mõeldud, et Wilhelmil polnud ühtegi vaimulikupühitsust (Sacri Ordines). Vitae regula pole mitte elu eeskiri (lk 89), vaid kloostrivõi ordureegel. Ladina pedites tähendab siin (lk 207) mitte jalamehi, vaid palgasõdureid.       

Sissejuhatavas luuletuses võtab Dionysius Fabricius oma kroonika sisu ja Liivimaa ajaloo kokku värsipaariga: „Alistas esmalt Teutoon, kuid kindel kaitsjanna Poola / Vabastas Moskva käest ja rootslased pagema ajas” (lk 25). Kuigi autor pani kroonikale rzeczpospolita vaatenurgast eduka punkti, läksid 

sündmused omasoodu. Varsti läks terve Eesti luterliku Rootsi kätte ja võitjad otsustasid, kes/mis on halb ja kes/mis on hea. Oleks narr tänapäeval läheneda ajaloole kohtupidajaliku küsimuseasetusega, et kes oli ühes või teises asjas süüdi. Seda enam, et neid, kes usuvad sündinud asjade taga olevat jumala kätt, on tänapäeval napiks jäänud. Kuid vastukaal tuttavale russowlikule ajaloopildile kulub marjaks ära.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht