Teine Babülon

MART NUTT

Moskva on tahtnud end näidata kui kolmandat Roomat. Ajaloo paradoksina on temast saanud hoopiski teine Babülon. Nii heas kui halvas mõttes. Eks suutis ju Babülon ühendada terve maailmajao. Küll pisut ränga hinnaga, aga siiski. Samas näitas Paabeli võimet korraldada enneolematu segadus (või siis võimetust seda ära hoida). Ka maailmariigina rolli kaotanud Venemaa on taas leidnud väljundi segaduse külvamises, luues õigupoolest pretsedente, mis varem või hiljem hakkavad õõnestama tema enda jalgealust. Euroopa Liidus on loodud vene partei. Siht on igati arusaadav: vene keelest tuleb teha Euroopa Liidu ametlik keel. Kummaline on aga lühinägelikkus, millega kaardile panustatakse. Rahvuslikul alusel moodustatud parteisid on Euroopas tõepoolest ka praegu. Baskid, põhjaiirlased, bretoonid ja korsiklased on leidnud nõndaviisi väljundi oma huvide kaitsmiseks. Kas just kõige õnnestunumalt, sellele annab vastuse ajalugu. Kuid vastavaid parteisid ühendab tõik, et tegemist on põlisrahvaste väljendusvormiga, mis on ilmsesti sündinud tänu muude võimaluste nappusele. Tasub märkida, et mitmedki sisserännanud rahvad ületavad Euroopa põlisrahvaid arvuliselt. Ainult et nende eneseteostusmotiiv pole ajendatud soovist püsima jääda, vaid leida paremaid võimalusi majanduslikuks toimetulekuks. Saavutada Euroopas seda, mis nende kodumaal ei ole võimalik. Tänases Euroopa Liidus on venelased kahtlemata üks säärastest kogukondadest. Mitte küll kõige suurem. Türklasi, araablasi, india ja pakistani rahva esindajaid on rohkem. Võimalik, et ka Saharast lõuna pool asuva Aafrika esindajaid. Kuid Euroopa Liidu venelased on suutnud esineda ?valgusetoojatena?, mis teistele sisserännanud rahvastele ei ole siiani pähe tulnud või siis pole see õnnestunud, see on end põlisrahvaste arvel maksma panna.

Küllap ei arva keegi, et kuue Euroopa Liidu liikmesriigi venekeelsed kogukonnad oleksid suutnud omal initsiatiivil panna aluse Euroopa Liidu esimesele emigrantide parteile. Moskva välispoliitiline suunis on siin selgesti märgatav. Ent ilmselt ei suudeta või soovita mainitud pealinnas vähemasti hetkel hinnata, missuguseid tagajärgi Moskva selle sammuga endale kaasa toob. Euroopa Liit on mõnes mõttes keelte Paabel, kuid nende keelte, mida Euroopa Liidu liikmesriikides on ajaloo hämarusest alates räägitud. Seega, teisisõnu, paratamatu Paabel. Tõsiselt hakkaks asjaajamist halvama, kui sellele lisada täiendav ?paabellus?, mis kaasneks keeltega, mida Euroopa Liidu praeguste liikmesmaade põlisrahvad pole kasutanud. Oletame, et venelased kui Euroopa Liidu riigita kogukond saavutavad oma tahtmise ja vene keelest saab Euroopa Liidu üks ametlikest keeltest. Ent kui apelleerida kõnelejate hulgale, siis saab see juhtuda ikkagi alles pärast seda, kui türgi, araabia ja hindi (või urdu) keel on saanud samasuguse staatuse. Vene keele pretsedent tooks kaasa paljude immigrantkeelte seadustamise Euroopa Liidu asjaajamiskeelena. On küsitav, mil määral Moskva seda tegelikult soovib, sest sellest võiks saada ?noahoop? Moskva enda selga. Seni tõrksalt ajalooliste vähemuskeelte õigustesse suhtunud Venemaa on juba täna silmitsi mitmete immigrantkeeltega, mis Moskva poliitika kiuste oma eluruumi laiendavad, olgu see siis hiina või usbeki keel. Hetkesooviga Euroopale koht kätte näidata võib Venemaa endale lahendamatu probleemi kaela tõmmata.

Lisaks on Lääne maad erakordselt allergilised natsliku pärandi suhtes. Ehitada üles rahvustunnusel põhinev üle-euroopaline partei oleks natsismi taassünni ühemõtteline signaal. Venemaa kaasmaalaste-poliitika neelati kuidagi alla, sest ?ahistamine? puudutas tollal ikkagi Euroopa Liidust väljapoole jäävaid riike. Kuid trügida üle-euroopalistele valimistele ühemõtteliselt ühe rahvuse prioriteete rõhutava ideoloogiaga on ilmselt isegi tänasele Euroopale liiast.

Omal ajal meeldis Moskvale loosung, et proletariaat on kodanluse hauakaevaja. Tänane Moskva on ilmselt saanud iseenda hauakaevajaks. Kuni Moskvas ei mõisteta, et Euroopa on Venemaa püsimise olulisim tagatis, seni ei saada ka aru, et õigupoolest on küsimuse all Venemaa püsimine (suur)riigina. Äratundmisest, millises maailmas me elame, ei võidaks aga mitte üksnes Venemaa, vaid ka Euroopa. Ja perspektiivis kogu maailm.

Esimesel Babülonil ei läinud hästi. Kõrkus ja upsakus viis hävinguni. Kõigi huvides oleks, et teisel Babülonil läheks paremini. See aga eeldab julgust tõde välja öelda.