Teisitimõtlemine tuleb taas. Üks vastus

See, mis on küsimuse all kõigis neis kriisides ja konfliktides, pandeemiates ja populismis, vaenamistes ja vandenõudes, on meie üldine suhtumine ümbritsevasse maailma.

JÜRI LIPPING

Lõpetan seda läkitust, mis mul muude askelduste käigus andestamatult venima jäi, teadmistepäeval. See on kena kokkusattumus, sest filosoofia üks alustõdemusi on Sokratese legendaarne ütlus „ma tean, et ma midagi ei tea“. See pole pelgalt lõbus sõnamäng; filosoofia võim ja võimutus ühtaegu, selle väeti vägi, ei seisne niivõrd teadmiste jagamises oma kaaskondsetele või tõdede kuulutamises inimsoole tervikuna. See mitteteadmine läheb mingis mõttes kaugemale: need rajad ja raideteed, kus mõtlemine eksleb ja mis teatavasti ei vii kindlalt kusagile, on õigupoolest risoomne via regia, mis juhuse tahtena juhib meid välja me enda tekitatud ummikseisudest (sotsiaalsed konfliktid, moraalsed dilemmad, usulised lahknevused, esteetilised erimeelsused, isiklikud vaenud, rahvuslikud vihkamised jne) ning võimaldab meil kokku puutuda väljaspoolsusega, milles me alati juba, tahes-tahtmata, ka enese teadmata, elusolenditena viibime, mis kokku moodustabki meie eksistentsi tingimuse. Igasugune teadmine ja sellest johtuv teadlik tegutsemine põhineb teadmatuse ja teadvustamatuse süvakihtidel, ta hulbib ja triivib nende voolustes nagu väike saareke ookeanis – säärane on inimese kui lõpliku, ajaliku, sureliku olendi saatus, mis teisalt ometi nõnda on seatud, et inimene oma pürgimustes sedasama lakkamatult, nagu merelainete igavene loksumine rannajoonel, on määratud ületama. Kas pole see lõpuks elu enese seadus, selle n-ö pealisülesanne, loov evolutsioon: ennast pidevalt ületada? Inimenegi on lõppkokkuvõttes ju üks üleminek … teisisõnu, ta ongi mõtlemine teel olekuna, ilma algupärata ja ilma eesmärgita, elik süüvimisena valda, mida tavatsetakse parema puudumisel nimetada kaoseks, mida aga oleks õigem ja õiglasem kutsuda kaosmoseks. Selle sihiks pole mitte teadmiste ja tehnika kaudu maailmas võimutseda, loodust vallata ja ühiskondi valitseda, vaid tähendusloome kaudu muuta olemine küsimisväärseks ehk (mis teeb sama välja) mõeldavaks.

Kuigi igal üksikul filosoofial on paratamatult oma aeg ja koht (s.o seda alatasa ümbritsev ühiskondlik-ajalooline situatsioon), on ta oma täpses tähenduses ometi ajakohatu (ka filosoofa kohta võib niisiis öelda, et „olles maailmas, ei ole ta maailmast“). Just sel põhjusel aga on filosoofial – mitte niivõrd elukutse, kuivõrd kutsumuse tähenduses – ajaga olemuslik side: olles alati oma aja vastu, oma kaasaegse maailma kriitiline arvustaja, loob filosoof mõisteid, mis pole ei igavesed ega ajaloolised, vaid käepäratud ja ajakohatud. Säärastena ei pruugi neist pealtnäha suurt tolku olla, kuid siiski mingil ainulisel moel pääseb nende kaudu sisse uus tärkav aeg, avaneb teistsugune perspektiiv, hakkab kuju võtma senitundmatu mõtteruum – otsekui vast avastatud maailmajagu, veel läbi uurimata, kaardistamata, aga juba kohal ja alles nimetut ootust täis. Nagu ütleb ka Nietzsche, aktiivselt mõtlemine tähendab „toimimist ajakohatul moel, see tähendab, aja vastu ja sedakaudu aja peal ning loodetavasti tulevase aja nimel“ („Ajakohatud vaatlused“, „Ajaloo kasust ja kahjust elule“, eessõna). Vahest seepärast ei maksa ka järgnevast oodata mingit erilist ilmutust nende asjade sisu ja seisu osas, mis meid parajasti ümbritsevad – filosoofiliselt enesekohane küsimus võiks seisneda hoopis selles, kuidas meie neid ümbritseme, millega ja mil moel neid raamistame (ja mida see kõik meile meie enese kohta ütleb) …

Sa kirjutad: „Mulle tundub, et globaalne pilt maailmast on kiiresti muutumas aina keerukamaks. Pandeemia kohta on ilmunud paljastused. Uue maailmakorra kehtestamise jõujooned on selgemini äratuntavad. Kliimamuutus näib olevat reaalne, kuid ekspertide arusaamad on vastukäivad. Pinged riikide ja võimude vahel on saanud suuremaks kui lootus nende lahendamiseks. Demograafiline kriis süveneb ja seda teravdab läänemaailmas seaduse jõuga rakendatav loomuvastane sooline ideoloogia. Revolutsioonide teostamise vahendid on muutunud ettearvamatult salakavalaks … Suuri probleeme võiks lisada veelgi. Kuidas sina poliitfilosoofiaga tegeledes hindad olukorda ja millisena näed sa tulevikku?“

Kõigepealt, aitäh lahkete küsimuste eest! Need on kaalukad küsimused, mida ajendab siiras mure meie maailma – meie ja maailma – käekäigu pärast. Kus me oleme, mis meie ümber toimub, kuhu liigume, mis saab edasi? Kas (poliitika)filosoof – kui säärane üldse eksisteerib – on asjatundja neile vastama, neid vaagida võtma? Või mida üldse saabki filosoofialt oodata ja loota?

Saksa filosoof Martin Heidegger on mõtlemist määratleda püüdes öelnud nii: „Mõtlemine ei tooda teadmist, nagu seda teevad teadused. Mõtlemine ei tekita kasulikku praktilist tarkust. Mõtlemine ei lahenda universumi saladusi. Mõtlemine ei anna meile otseselt võimu tegutseda.“ Filosoofilisel mõtlemisel loomupäraselt puudub teadmistaotlus, tõemonopol ja võimuambitsioon (kuigi tuleb möönda, et sama varmalt on tal hakanud tekkima totalitaarne kiusatus nende kõigi järele). Mis sel juhul mõtlemisele üldse veel jääb – kui sel pole vahetult midagi pistmist ei teadmise ega tarkusega, ei võimude ega vastustega!? Heideg­ger on ka öelnud: „Kõige mõtlemapanevam meie mõtlemapaneval ajal on see, et me ikka veel ei mõtle.“ Mõtlemine ei tähenda siin etteantud küsimustele vastamist, vaid küsitlemist ennast, õigete küsimuste sõnastamist, nende otsingut. Sest mingis mõttes on küsimus olulisemgi kui vastus, valupunktide täpne sõnastamine tähtsamgi kui lahenduse leidmine – sest inimene saab alati just sellise vastuse, mida tema küsimus parajasti väärt on.

Tänavu juunis meie hulgast lahkunud suur tšehhi kirjanik Milan Kundera on ühes 1980. aasta intervjuus väljendanud samasugust mõtet (ning piisab järgnevas lõigus „romaani“ asendamisest „filosoofiaga“, et aduda inimese täit tähendust „küsiva olendina“): „Ma olen ettevaatlik sõnadega pessimism ja optimism. Romaan ei väida midagi; romaan otsib ja esitab küsimusi. Ma ei tea, kas mu rahvas kaob ja ma ei tea, kellel mu tegelastest on õigus. Ma leiutan lugusid, vastandan neid üksteisele ja sedakaudu küsin küsimusi. Inimeste rumalus johtub sellest, et neil on kõige kohta vastus. Romaani tarkus johtub sellest, et sel on kõige kohta küsimus. Kui don Quijote läks laia maailma, muutus see maailm tema silme ees mõistatuseks. Säärane on esimese Euroopa romaani pärand kogu järgnevale romaani ajaloole. Romaanikirjanik õpetab lugejat mõistma maailma kui küsimust. Selles hoiakus on tarkust ja sallivust. Pühale ja puutumatule tõsikindlusele ehitatud maailmas on romaan surnud. Totalitaarne maailm, rajanegu see marksismil, islamil või millel iganes, on vastuste, mitte küsimuste maailm. Romaanil pole seal kohta. Igal juhul näib mulle, et kõikjal maailmas eelistavad inimesed tänapäeval mõistmise asemel kohut mõista, küsimise asemel vastata, nõnda et inimlike tõsikindluste lärmakas totruses on romaani häält vaevu kuulda.“

Küsimuse juurest haruneb mõtterada niisiis kahes suunas. Ühtpidi tundub loomulik ja endastmõistetav liikuda küsimuselt vastusele, mis küsimuse kui tahes hästi-halvasti vaigistab, hajutades selle piinava kahtluse ja ebakindluse, mis vaimule nii kurnav ja hingele ängistav on. Aga algupärane on liikumine teises suunas, küsimuselt probleemile, mis on see ilmutamata, tume taust, millelt küsimused alles oma tähenduse omandavadki. Nagu öeldud, inimene saab alati täpselt sellise vastuse, mida ta küsimus väärt on, küsimuse väärtust – või väärust – saab aga mõõta selle tundmatu tausta sügavuse pinnalt ehk tagamõtte aluselt, mis on kõigi päringute päristine läte, nende reaalne tingimus. Tõeliselt (ja traagiliselt) inimlik on elada koos küsimusega, mitte vastusega; just küsimus hoiab olemise avatuna, ei lase silmapiiril sulguda, ideoloogia i-le täppi panna, rahulduda ettesöödetud etteantustega. Siit ka tarkust armastava inimese esimene elureegel: hoiduda neist, kes kuulutavad, et teavad vastuseid, omavad lahendusi, näevad tõde …

Küsimus avab problemaatilise välja, mis ongi meie olemise valendik. Küsimärgid on justkui välgunooled, mis intensiivse ja üha pealekäiva probleemi rüpes enesele pingelahendust, päästvat väljundit, maandumisvõimalust otsivad. Taust ei vaigista küsimust, vaid annab märku küsimuse visast püsimisest, selle jonnakast järjekindlusest, rahutusest, mis ometi ei rahuldu ühegi vastusega, sest tunnetab lõplike vastuste võimatust. Mis on aga see küsimus, meie olemist ja aega puudutav küsimus, mis paneb mõtlema? Või mis on see probleem, mis meile küsimuse taustal ja küsimuse kaudu õieti heiastubki, see, mis sunnib meid (tahes-tahtmata, koguni ehk vastutahtsi) mõtlemise teele?

Süngeid ja tõsiseid asju on alati mõttekas vaagida koomilisest perspektiivist. Sestap üks anekdootlik lugu Esimese maailmasõja päevilt, mis puudutab Saksa ja Austria kindralstaapide sõnumivahetust rindel valitsevate tingimuste osas. Sakslaste lakoonilisele raportile „Olukord on siin tõsine, aga mitte katastroofiline“, vastatakse Austria poolelt: „Olukord on siin katastroofiline, aga mitte tõsine“ (Die Lage ist hoffnungslos, aber nicht ernst). See võtab mu arust hästi kokku meie täbarseisu globaalses maailmas – selle ummiku, kuhu oleme praeguseks jõudnud. Me kõik tajume vahetu homse kohal terenduvaid ohte ja riske, teadvustame kohe-kohe vallanduda võivaid pöördumatuid protsesse, tunnetame eelseisvat katastroofi – ökoloogilist, klimaatilist, energeetilist, demograafilist, poliitilist, humanitaarset –, mis näib meile lähenevat igast küljest, aga ometi ei suuda me seda kõike tõsiselt võtta (isegi veeuputused, mis peaksid ju tulema alles „pärast meid“, on juba otsapidi kohal …). „Katastroofiline, aga mitte tõsine“ – säärane võikski olla diagnoos olukorrale, kus me praegu viibime.

See ongi vahest meie tänapäeva kõige kaalukam, kõige sisulisem arengukäik: oleme jõudnud teatavasse pöördepunkti. Seda katastrophē ju algselt tähendabki: ümberpööre, ootamatu, äkiline lõpp (kata ’alla, vastu’ + strophe ’pööre, kääne’). Mida see katastroof kui pöörang või pöördepunkt puudutab? Kõige üldisemas tähenduses kõike: olustik on pöördeline nii keskkonna, ökosüsteemi ja elukoosluse, nii maavarade, loodusvarade, ühisvarade, nii turumajanduste, teabesüsteemide, turvavõrgustike, tarbimisharjumuste, tehisintellekti jne mõttes. Seisund näib kriitiline nii tähenduse, ideede kui eesmärkide seisukohast, nii keelekasutuse, mõtlemisvõime kui väärtushinnangute vaatepunktist, nii soovide, suundumuste kui suhtlemiste tasandil. Kuid sellised loetelud on juba mõnda aega tuttavad, sääraseid olukorra analüüse ja situatsiooni lahkamisi võib leida kõikjal – igaüks võib sealt valida endale lemmikuid ja panna kokku oma isiklikke edetabeleid.

Aga küsimus püsib visalt edasi: mis on probleem, kõige põletavam, kõige sügavam? Mis on see küsimuste küsimus, mis võiks meie kinni jooksnud seisundis olla juhtlõngaks? Siin tundub mulle, et asi ei seisa niivõrd otsustamises – see pole valikuküsimus, sest probleem pole niivõrd üks või teine konkreetne ühiskondlik mullistus ega globaalne valupunkt, ei see ega too traagiline sündmus või nähtus eraldi võetuna, vaid meie inimkonna praegune situatsioon tervikuna. Teisisõnu, see, mis sunnib mõtlema ja nõuab mõtet, see, mis on küsimuse all kõigis neis kriisides ja konfliktides, pandeemiates ja populismides, vaenamistes ja vandenõudes, on meie üldine suhtumine ümbritsevasse maailma, meie globaalne hoiak toimuvatesse protsessidesse, meie vahekord kõige sellega, mis sünnib.

Teatud mõttes elame ajal, mil filosoofiat on vaja rohkem kui eales varem. Miks? Sest selles segaduses, kus me oleme ja mis puudutab isegi kõige argisemaid inimesi, teisisõnu, kus ka kõige igapäevasemad otsused nõuavad meilt teatavat spontaanset filosoofilist otsustamist: mis me inimestena oleme, mida peame tegema, kuidas hoiduma arengutest meie ümber, kuidas suhestuma kliimamuutustega, kultuuriliste protsessidega, üleilmsete nähtustega, sotsiaalvõrgustike, tehisintellektide ja digipööretega, jälgimisühiskonnaga, virtuaalreaalsusega ja millega kõik veel. Selles segaduses oleme välja kutsutud tegutsema, aga me pole kindlad ja kahtleme: temperatuur tõuseb, aga kas ikka inimtekkeliselt, metsad kaovad, aga kas just nii jäädavalt, fossiilkütused saavad otsa, aga millal täpselt, pole teada, rahvastik kahaneb, aga küll me kestame edasi – kõik näib tundmatu ja tontlik. Kogu faktirohkuse ja infokülluse käes oleme me ometi kaotanud pea, meie suunataju on sassis, puudub kõige põhilisem orientatsioon. Tõepoolest, elame ebakindluse, määramatuse, otsustamatuse ajajärgul, kus varasemad pidepunktid on osutunud ebapiisavaks, isegi eksitavaks. Meie tavapärased refleksid asjadega silmitsi ei tööta enam. Üks traditsioon on katkenud, möödanik ei heida enam valgust oleviku asjadele, mineviku vastused ei kõlba enam, ei osuta teed väljapääsu poole … Aga ka paljud värskelt avanenud rajad, mis tõotavad edu ja õnne – sealhulgas teadus, teave ja tehnoloogia, olgu nad iseeneses kui väärt tahes – ei paku samuti veel ilmseid ja vahetuid vastuseid.

Iga suur filosoofia leiab alati aset kriisiaegadel ehk siis, kui endine ajastu on juba hääbumas ja tulevik veel alles hajus ja harali (nii oli see Platoni ja Aristotelesega polise allakäigul, Descartes’i ja Hobbes’iga uusaja koidikul, Kanti ja Hegeliga modernsuse revolutsiooni kiiluvees, Foucault’ ja Derridaga 1968. aasta mairahutuste keerises, kui meenutada vaid kõige markantsemaid näiteid). Ühesõnaga, me vajame kriisi, et õppida uutmoodi mõtlema. Tõeliselt filosoofiline läbimurre on enamasti erakorraliste väljakutsete ja katastroofiliste olukordade saatjaks: loomine leiab alati aset pudelikaeltes. Liberaalse demokraatia ja globaalse kapitalismi tingimustes, mida valitsevad arvamused ja teadmiskillud (faktoidid), on filosoofial kui uute mõistete loomisel (millega mõtestada muutunud reaalsust ja teisenenud kogemust) otseselt poliitiline mõõde. Küsimuse all on uue suhte ja hoiaku kujundamine, kogukondade ja keskkondade visandamine, täiesti uue ühiskondliku ja enamgi, ökoloogilise eluviisi leiutamine.

Sinu küsimused on ühtaegu akuutsed ja aktuaalsed, pakilised ja päevakohased, nad puudutavad meie aega. Aga mil viisil? Mis on üldse „meie aeg“ – see kaasaeg, milles me elame või õieti: mida me oleme? Kaasaegsus ei tähenda päevakajalisust, ajaga kaasas käimist, kohandumist valitseva ühiskondliku elurütmiga, selle perioodide, pauside, pendelduste ja protsessidega mingis üleüldises sotsiaalses ringluses. Nagu paisuvas universumis eemalduvad kauged galaktikad meist säärasel kiirusel, et nende tähtede valgus ei jõua meieni kunagi (või teeb seda väga nõrgal ja väetil moel), nii peame ka meie suutma märgata seda „obskuursust“, millega ajastu pimedus meie poole pöördub, suutma tajuda seda (nähtamatut, selgusetut, tundmatut) valgust, mis üritab meieni küündida, aga ei suuda – seda tähendabki kaasaegsus, nagu ütleb oma lühiessees „Mis on kaasaegne?“ itaalia filosoof Giorgio Agamben. Pole üllatav seega, et tõeliselt kaasaegne on ajakohatu – see on teatav suhe ajaga, millega kuulutakse kokku hoopis katkestuse, distantsi ja anakronismi kaudu, mitte sellega kattudes või kohandudes. Säärasel „ajakohatul“ võib olla lõhestav või koguni laostav mõju olevikulisele aegruumile – aga seda kõike tuleviku nimel, mis poleks enam lihtsalt olemasoleva varieeruv kordumine, vaid kätkeks eneses juba mingit hoopis teist temporaalsust. Mainisin eespool, et filosoofi mõtted on (Nietzsche väljendit pruukides) ajakohatud vaatlused – neid ajendab põhjapanev äratundmine, et „aeg liigestest on lahti“. Kuid just see hamletlik kimbatus ehk kahevahelolu (oma ajastu kindlalt pilgus hoidmine selleks, et näha mitte selle valgust, vaid pimedust) teeb mõtleja iseäranis vastuvõtlikuks tajuma oma aega viisil, mis võimaldab seal vaikimisi tunnetada uue aja väljakoorumise ja vallapuhkemise lätteid.

Sa küsid: millisena näen ma tulevikku? Ma pole muidugi mingi selgeltnägija, ega ka visionäär mitte. Kuid võib öelda nii: tulevik saab alati olema (retrospektiivselt, tagantjärele vaates) paratamatu, see saab vältimatult olema selline, mida me väärime, mille oleme ära teeninud – vastavalt ja kooskõlas nende küsimustega, mida oleme oma olevikus – oma kohalolus ja kaasajas – suutnud või suvatsenud tõstatada. Sestap ehk sõnastaksin Su küsimuse säärasele kujule: mida me peaksime tegema? Ja siin pakuks ma spekulatiivselt ja pikemalt kaalumata välja järgmise idee. Me peame õppima elama teisiti, ja see tähendab ühtlasi ka: mõtlema teisiti. Meist, ärksamatest inimestest, peavad taas saama teisitimõtlejad. Nõukoguliku sotsialismi aegadest mäletame dissidentlust kui oma põhimõtetes veendunud kodanike protesti repressiivse režiimi ebainimliku, humanismi salgava ja inimsust eitava elukorralduse vastu. Ka tänapäeva rahmeldava, raiskava ja röövelliku ühiskonnakorralduse raames tundub loov vastupanu olevat ainus viis kriitilistes tingimustes väärikalt ellu jääda. Teisitimõtlemine ehk dissidentlus on Vaclav Haveli kuulsa määratluse järgi „võimutute võim“ (sellenimelise pika poliitilise essee kirjutas Havel 1978. a oktoobris). Havel oli seda meelt, et autoritaarsete süsteemide poolt aja jooksul põhjustatud kannatused viivad sageli sügavama refleksioonini: „On aegu, mil meil tuleb vajuda oma viletsuse põhja, et mõista tõde, nii nagu me peame laskuma kaevu sügavusse, et näha päise päeva ajal tähti.“

Ja võib osutuda, et petitsioonidest üksi ei piisa; et parteipoliitilist palagani, parlamentaarset pettumust, ideoloogilist sõgedust, sotsiaalset nördimust, ühiskondlikku hoolimatust, majanduslikku mahajäetust, isiklikku tuska ja vimma jms tuleb ravitseda teisiti, asutades ja arendades kogukondlikke paralleelstruktuure, mis võimaldavad meil, nagu Havel ütleb, „elada tões“, seda isegi meie praeguses, teaduspesu ja alternatiivsete faktidega palistatud tõejärgses maailmas. Aga see on juba üks hoopis pikem teema. Ühes ilusas kirjas kinnitab noor 25aastane Marx oma sõbrale, kes oli talle väljendanud ahastust ja pettumust revolutsiooni väljavaadete osas (sakslased on liiga taltsad, üritus on lootusetu, pole mingit mõtet inimesi üles kutsuda, „meie rahval puudub tulevik“ jne), et „oleviku meeleheitlik seisund täidab mind lootusega“ (ihre eigene verzweifelte Lage, die mich mit Hoffnung erfüllt): „Su kiri, mu sõber, on kaunis eleegia, hinge mattev leinalaul; kuid see on täiesti apoliitiline. Ükski rahvas ei heida meelt ja kui rumalus ajendabki teda aastaid elama lootuste najal, võimaldab taibukuse äkiline lahvatus tal lõpuks teostada oma suurimad südamesoovid. Aga sa oled mind innustanud. Su teema pole kaugeltki ammendunud. Ja kui lõppvaatus saab läbi, on mul kiusatus lisada, siis anna mulle oma käsi ja me alustame kõike otsast peale. Las surnud matavad oma surnud ja nutavad neid taga. Kadestusväärne on seevastu astuda esimesena uude ellu: see saab olema meie saatus. … Sa ei saa öelda, et olen oleviku suhtes liialt heal arvamusel, aga kui ma selle üle ometi meelt ei heida, siis ainult seetõttu, et selle meeleheitlik seisund täidab mind lootusega. … Kannatava inimkonna eksistents, kes mõtleb, ja mõtleva inimkonna eksistents, kes on alla surutud, peab aga paratamatult muutuma seedimatuks oma passiivses ja mõtlematus eksistentsis rähklevate filistrite loomariigile. Meil omalt poolt tuleb vana maailm päevavalgele tirida ja uuele positiivne kuju anda. Mida rohkem lubab ajalugu mõtleval inimkonnal järele mõelda ja kannataval inimkonnal jõudu koguda, seda täiuslikum saab olema see vili, mida olevik oma rüpes praegu kannab“ (kiri Arnold Rugele, Köln, 1843 mai).

Iga radikaalne mõtlemine võtab alati omaks meeleheite kõige äärmuslikuma seisundi. Mõtlemine paradoksaalsel moel seda ongi: lootusetuse vaprus. Ning kas see polegi ülim optimism? Näha pimeduses mitte niivõrd lootuskiirt, seda tuntud valgust, mis kulunud kõnekäänu kohaselt peaks kohe-kohe tunneli lõpust paistma hakkama, vaid veel tundmatut tähesära, mille kiirgavad toimed kumavad ometi ka meie elaviku süngetel aegadel – dark times, ütleb Hannah Arendt, kes lisab: „Pole olemas ohtlikke mõtteid. Mõtlemine ise on ohtlik.“ Aga nagu tõdeb saksa mõttepoeet Friedrich Hölderlin oma kuulsa reaga: Wo aber Gefahr ist, wächst / Das Rettende auch – kus aga oht on, seal kasvab ka päästev ta vastu.

Võib-olla sai siinsesse arutellu ühe poliitilise filosoofi kohta liiga palju filosoofiat ja liigvähe poliitikat, demokraatia küsimuse tõstatamisest rääkimata. Aga sellest hoolimata julgen ometi loota, et alustuseks kõlbab küll.

Kõike kaunist Sulle ja Su lähikondsetele!

Tartus, 1. septembril 2023