Teistmoodi impeeriumid

Andrei Hvostov

Kogumik „Vene impeerium ja Baltikum” tuletab meelde, et ajalooline mõte liigub ja areneb.Viimase paarikümne aastaga on ajaloolaste vaatenurk Ida-Euroopa paljurahvuselistele impeeriumidele suuresti muutunud. Kui varem keskenduti põhiliselt impeeriumide lagunemise poliitilisele ajaloole, siis nüüd uuritakse seal elanud rahvuste kooseksisteerimist ning n-ö toimetulekustrateegiat. Osmani, AustriaUngari ja Vene impeerium püsisid kogu uusaja kestel (Bismarcki loodud Saksa Reich tuntava poola vähemusega oli märksa noorem nähtus). Ajaliselt võttes on impeeriumide õitsengu ja stabiilsuse ajastu märksa pikem periood kui lagunemine, mille alguspunkti võib erinevate impeeriumide puhul panna erinevatesse  aegadesse, aga mis langeb ikkagi kusagile XIX sajandi teise poolde (Osmanite riik) või siis Esimese maailmasõja aegadesse ja selle lõpusegadustesse. Enne kui asuda käsitlema Eesti Ajalooarhiivi toimetiste sarjas ilmunud kogumikku „Vene impeerium ja Baltikum”, tahan lugeja huvi tõstmiseks kirjutada impeeriumide ajaloo tuntuma uurija ning ka selles kogumikus esindatud Alexey Milleri ühest loengust, mille pealkiri kõlab „Miks lagunesid Esimese maailmasõja tulemusena kõik kontinentaalsed impeeriumid?”.

Miller arutleb küsimuse üle, kuivõrd paratamatu ning „isetekkeline”  oli Ida-Euroopa impeeriumide lagunemine maailmasõja järel. Me oleme harjunud mõtlema resp. meid on õpetatud mõtlema, et Esimese maailmasõja katastroofiga toimus paljude allutatud rahvaste poliitiline ärkamine ning iseenda kui ajaloo subjekti äratundmine. Miller esitab teooria, kus oletatakse, et suure sõja järgne „ärkamine” või siis impeeriumides kui rahvaste vanglates (V. I. Lenin Habsburgide monarhia kohta) toimunud ülestõus oli tingitud Peterburi, Viini, Berliini ja İstanbuli sihikindlast poliitikast maailmasõja päevil. Teatavasti oli Saksa, Vene ja Habsburgide  impeeriumil kapis ühine luukere, mille nimeks Rzeczpospolita. Poola jagamisega XVIII sajandi lõpul ei haaratud mitte ainult maid, vaid liideti ka rahvaid.

Miller toob näiteks ruteenid ehk ukrainlased. Enne suurt sõda oldi nii Viinis kui Peterburis väga ettevaatlikud ruteeni-ukraina „kaardi” ärakasutamisel. See oli kahe teraga mõõk, mis võis lõigata ka seda, kes üritas oma naabrit destabiliseerida. Viin ei saanud hakata Vene impeeriumis  elavate ukrainlaste rahvustunnet ning iseseisvuspüüdu õhutama, sest sel juhul oleks omakorda Peterburis tuldud mõttele ässitada üles Ida-Galiitsias elavad ruteenid. Ida-Euroopa oli rahvuslikult nagu kirju rüiuvaip, kus erinevate rahvaste lõimed ületasid riikide piire, või pigem miiniväli, nagu näitasid aastate 1918–1995 sündmused. 

Mäng rahvusluse pisikuga

Pealinnades oldi sellest asjaolust teadlikud ning näpud hoiti sellest miiniväljast eemal. Esimese maailmasõja ajal hoiak muutus. Miller toob näiteks Saksa võimude praktika, kus ukrainlastest sõjavangidele moodustati eraldi vangilaagrid, et nakatada neid seal rahvusluse pisikuga. Lääne-Ukraina iseseisvuslaste liikumine ei tekkinud Milleri arvates mitte sõjaeelse Austria-Ungari monarhia kultuuriliselt viljastavates tingimustes, vaid sõjaaegsetes Saksa ja Austria vangilaagrites. Eesmärgiks oli mõistagi Vene impeeriumi destabiliseerimine. Samal eesmärgil eraldati  Venemaal tšehhid ja slovakid omaette laagritesse, pannes aluse nende hilisemale korpusele, mis mängis Vene kodusõjas märgatavat osa. Esimene maailmasõda oli totaalne: seal ei kasutatud mitte ainult keemiarelva ning pommilennukeid, vaid mõningaid teisigi ennekuulmatuid ja mõeldamatuid ehk rahvuspoliitilisi vahendeid. Millerist lähtudes võiks arvata, et aastatel 1918–20 lõikasid kõik Ida-Euroopa impeeriumid sõja päevil külvatud vilja. Kui mõelda edasi, et impeeriumide võimud moodustasid rahvusliku tunnuse põhjal peale sõjavangilaagrite ka nii-öelda omaenda  rahvusväeosasid (läti ja eesti), kelle osaks langes tsaarivõimu hauakaevaja roll (Läti punakütid), siis tundub Milleri teooria täiesti tõepärane.

Aga lähme Eesti Ajalooarhiivi toimetiste juurde. Selle juhatavad sisse Bradley Woodworth ja Tõnu Tannberg, kelle saatesõnas „„Imperiaalne pööre” paljurahvuselise Vene impeeriumi ajaloo uurimisel” kirjeldatakse lühidalt praegust seisu ajalooteaduses. Saame teada, et „uue historiograafia metodoloogilised ja kontseptuaalsed alused pole veel selgelt ja lõplikult välja kujunenud” (lk. 5). Küll aga on selge, et „imperiaalse pöörde” ajaloolased ei  võta üle rahvusliku ajaloo narratiive, nad väldivad teleoloogiat ning tänaste riigipiiride ülekandmist varasematesse aegadesse. „Uuem historiograafia püüab mitte projitseerida tänaseid (või 20. sajandi) arusaamu rahvusest, selle tähtsusest ja olulisusest minevikku, mil seda mõistet veel ei tuntud või kui tunti, siis seletati praegusest erinevalt” (lk 7). Selles kogumikus pakkusid mulle täiesti subjektiivsetel põhjustel huvi just üldisemad käsitlused. Paul Bushkovitch alustab artiklis „Mis on Venemaa? Vene rahvuslik identiteet ja Vene riik 1500–1917” küsimusest, et kui nõukogude ajal hakkas sõna  „Venemaa” tähistama peamiselt etnilist üksust ehk venelaste asuala, siis kas see oli nii ka varasematel aegadel? Bushkovitchi arvates ei olnud. Enne XVII sajandi keskpaika oli Venemaa dünastial, „teisisõnu riiklusel põhinev mõiste” (lk. 20), ehkki see riik oli rahvuslikult suhteliselt homogeenne. Kui Romanovite dünastia haaras sõdades Poolaga Ukraina ida-alasid ning siis ka Läänemere ranniku, ilmusid kujuneva impeeriumi alamate hulka poola ja saksa aadli esindajad, kelle privileegid säilisid. Edaspidi olid nad nii pealinnas kui kõrgemas seltskonnas vägagi mõjukatel positsioonidel. Gruusia ning Soome vallutamisega läks pilt veelgi kirjumaks. 

Sõna „Venemaa” tähistas sellest hoolimata endiselt riiki, mitte ühele etnilisele rühmale kuuluvat maad. „Identiteedi riigipõhine vorm koos impeeriumi-ideega hõlbustas paljude teiste rahvaste esindajate kaasamist kõrgkihti, mis omakorda tugevdas Venemaa dünastilis-riigilist kontseptsiooni” (lk. 25). Bushkovitchi arvates polnud Vene impeeriumis „õigeid” rahvuslasi kuni 1905. aasta revolutsioonini olemaski. Mihhail Katkov, kes väärib seda nimetust, võttis eeskuju keiserlikult Saksamaalt. Soome, Poola, Läänemere provintside tasalülitamise katsed olid püüd impeeriumi moderniseerida, kopeerida Lääne-Euroopa riikide  praktikat. 

Vene „nõrk” natsionalism

Ka Alexey Miller jõuab oma artiklis „Venestus või venestused?” järeldusele, et „juhul, kui saab eristada „tugevaid” ja „nõrku”  natsionalisme, kuulub vene natsionalism nii organisatoorses kui ka emotsionaalses plaanis pigem teise kategooriasse” (lk. 43). Venestamis(t)e efektiivseks läbiviimiseks puudusid koordinatsioon ja struktuurid. Küllap ka tahe, sest vastus jäi leidmata isegi küsimusele, millised on kujunevasse vene rahvusesse kaasamise kriteeriumid. Ääremärkusena olgu siinkohal lisatud, et segadus kordus kümmekond aastat tagasi, kui Venemaa Föderatsioonis püüti ajada mõtestatud „kaasmaalaskonna poliitikat” ning põrkuti raskustele seoses  definitsiooniga, kes ikkagi on „kaasmaalane”, kellele saab anda kodakondsuse automaatselt. Jõuti mitte kedagi rahuldava vastuseni, et tänase VF kaasmaalaskonna moodustavad N Liidus sündinud inimesed – järelikult siis ka keskealised eestlased.

Andreas Kappeler toob artiklis „Hiliskeiserlik Vene impeerium moderniseerimise ja traditsiooni vahel” rohkelt statistikat, mis tõestab mitte-vene eliidi suurt kaasatust impeeriumi juhtimisse. Selgub, et näiteks ohvitserkonda kuuluvate inimeste hulgas oli luterlaste osakaal seda suurem, mida kõrgema auastmega  oli tegemist. XIX sajandi lõpus oli kaptenite hulgas luterlasi 4,2 protsenti, polkovnikutest moodustasid nad 7,3, kindralmajoritest 10,3 ja kõrgematest kindralitest juba 14,7 protsenti. „Järelikult jäi Vene valitsus Esimese maailmasõja alguseni truuks põhimõttele, et ustavus, pädevus ja kõrge päritolu on tähtsamad kui konfessionaalne või etniline kuuluvus” (lk 65). Olgu märgitud, et sellist indiferentsust rahvusliku päritolu suhtes rõhutatakse ka praegusel Venemaal.

Kitsamalt kodumaa pinnal toimunust kirjutab Toivo Ü. Raun artiklis „Venestamine Eestis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi  alguses”. Artikkel ilmus ingliskeelsena juba 1981. aastal. Selle esitamine kogumikus on põhjendatud sellega, et Rauna käsitluse põhjalikkust ja terviklikkust ei ole tänase päevani ületatud. Rauna kirjatöö oli olemas juba enne uuemaid suundumusi. Temagi manitseb vaatama venestamist omas ajastus, ka tema leiab, et tegemist oli pigem administratiivse moderniseerimiskatsega, mitte keskvõimu natsionalistliku assimilatsioonipoliitikaga. Mida me sellest kõigest järeldame? Kas impeeriumid ja ümberrahvastajad saavad puhtaks pestud? Ei. Meil pole tegemist „tarbetekstidega”, millega võiks vox populi’t mõjutada.  Kogumik tuletab meelde, et ajalooline mõte liigub ja areneb. Isiklikult arvan, et laiem avalikkus ei ole ikka veel hoomanud, et Laari-Vahtre-Valgu kahekümne aasta tagune „Kodulugu” pole ammugi enam ainus võimalus pajatada kodumaal sündinud asjadest. Murrangut ei ole toimunud ja sisetunne ütleb, et seda ei juhtu niipea, tehtagu akadeemilistes ringkondades nii kardinaalseid pöördeid kui tahes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht