Telefoni jälg õhus

Marek Strandberg

Lauri Kulpsoo Inimgeograafe huvitab selle jälje ruumiline ulatus, aeg ja olud, mis sellise jälje on tekitanud. Tegevusvald, mida aegu tagasi nimetati majandusgeograafiaks, on koondunud üldisema ja täpsema mõiste, inimgeograafia, alla. Inimtegevuse jälg Maal ei ole kaugeltki vaid see, millist ökoloogilist mõju meie tegevus avaldab või kui palju keegi sellest rahalist kasu lõikab. Jälgides küllaltki täpselt inimeste rändlust Maal mõistame seeläbi ennekõike muidugi inimest ennast. Suurima läbimurde selles valdkonnas on tekitanud mobiiltelefonide üleüldine kasutussevõtt. Kui varem andis inimene ise oma motiividest teda küsitlenud geograafile teada ning rahvastiku liikumise ja paiknemise kohta sai teavet tagantjärele, siis nüüdisajal jääb igast mobiilikasutajast oma digitaalne jälg. Geograafe huvitab selle jälje ruumiline ulatus, aeg ja olud, mis sellise jälje on tekitanud, seos teiste jälgedega ja ka see, millised on jälje tekitaja isikuomadused, tema elukäik, töö jms. Aga mitte nimi. Kui varem õppisid inimesed aru saama organismi toimimisest, siis niisamuti uurivad nüüd geograafid telefonide rändlusandmete alusel rahvastikuprotsesse, majandust, transpordikorraldust. Üheõnaga kõike, millesse on segatud mobiiltelefoniga inimene. Geoinfosüsteemides (GIS) ühendatakse inimeste rändluskäitumise ja paiknemise kohta käiv andmestik muude teadmistega ühiskonna kohta ja nii joonistub tegelik, teaduslikul vaatlusel põhinev pilt ühiskonnast ja seal toimuvast. Pilt, mis näiteks toob ilmsiks, et vaatamata tohututele ponnistustele toetada maaelu liigub rahvas siiski linnadesse. Nii nagu eeldame, et kõik, kes kavandavad eelarveid, valdavad matemaatikat ja teavad vajalikul määral majandusarvestusest, nii on põhjust ka soovida, aga miks mitte ka nõuda, et inimgeograafiline faktoloogia saaks parema koha õigusloomes ja poliitikas. Nii nagu eluaseme energiakulutused sõltuvad maja konstruktsioonist, sõltuvad need ka planeerimisest. Mis kasu on säästlikuks kavandatud kodudest, koolidest ja töökohtadest, kui nende vahele on jäetud kütust neelav teedevõrk?

Teaduste akadeemia uurija-professor Rein Ahas vastas Sirbi küsimustele nüüdisaegse inimgeograafia olemuse kohta ja selle kohta, mida uut me teada oleme saanud.

Tallinnas elavate eestlaste ja venekeelse vähemuse vaba aja ankurpunktid väljaspool kodulinna. Kaart on koostatud juhuvalimiga leitud 6250 eestlase ja 6250 venelase aastase ruumikasutuse mobiilpositsioneerimisega kogutud andmete põhjal. Esitatud on omavalitsuses domineeriva rahvuse ankurpunktid. (R. Ahas ja S. Silm 2013, Tartu ülikooli geograafia osakond).

Millistesse valdkondadesse on inimgeograafia laienenud ja millised on põhilised uurimismeetodid?

Rein Ahas: Inimgeograafia on jätkuvalt laia ampluaaga teadusharu, mille uurimishuvid katavad ühiskonnateaduste põhilisi valdkondi. Inimgeograafide üheks huvi keskpunktiks on kindlasti linnastumine, linnade areng ja seal toimuvad ruumilised protsessid. Samuti on palju uurimisteemasid seotud rahvastiku, inimeste ruumilise mobiilsuse ja regionaalse arenguga, innovatsiooni ja majandusega.

Inimgeograafia on mitmekesine, näiteks kooliõpikutest tuntud majandusgeograafia on tihti regioonide loodusvarasid ja ettevõtteid loetlev teadus. Uus majandusgeograafia aga arutleb majanduse ruumilise korralduse teooriate üle.

Inimgeograafia üheks tuumikvaldkonnaks on aga humanitaarteadustele omase lähenemisega kultuurigeograafia. Kõige tsiteeritumad inimgeograafid töötavad tihti hoopis meditsiinigeograafia alal. Nii et inimgeograafia keskne uurimisobjekt on jätkuvalt ruum, ühiskondlikke nähtusi ruumiliselt vaadeldes näeme neid teistest teadustest erinevalt.

Kui palju ja kuidas on inimeste ränne mõõdetav – ja mis veelgi huvitavam – ennustatav? Milliseid võimalusi pakuvad geoinfosüsteemid?

Kui vaadelda kaugemalt ja tunda teooriaid, siis kehtib arusaam, et rändeprotsessid on hästi prognoositavad. Majandus, demograafia, keskkond jms tegurid võimaldavad praegusaja andmete ja teadmistega üldisi rahvastikuprotsesse hästi hoomata.

Indiviidile ja tema valikutele lähemale jõudes muutub aga meie mudelite täpsus viletsamaks, inimese väärtused, hoiakud, isiksuse seadumus jms muudavad tema käitumise raskesti ettearvatavaks. Ei aita siin kvalitatiivsed ega kvantitatiivsed meetodid ja andmed.

Geoinfosüsteemid on üks võimalus analüüsida paljude inimeste ruumilist käitumist. Saame „suure pildi” üsna hästi kokku panna ja käsitleda mastaapseid protsesse, näiteks linnastumist või eeslinnastumist. Sellele aitavad kaasa uued „suured andmed” – registrid, mobiiltelefonid, satelliidid. Ometi kohtame detailidesse minnes taas probleeme, need on keerulised süsteemid (ingl complexity) ja nende lahendamise muudavad paljude „suurte süsteemide suured andmed” veelgi keerulisemaks. Seetõttu on paljud keeruliste süsteemide ja võrgustike uurijad tulnud tagasi tuntud teooriate ja meetodite juurde. Inimmõistus on tihti arvutist tulemuslikum.

Sinu uuringud on olnud seotud mobiiltelefonide positsioneerimisel põhineva uurimismetoodika arendamisega. Kas see metoodika võimaldab lahendada ühiskonna arengu probleeme, saada teavet inimeste käitumisest?

Mobiiliandmete kasutamine on kogu maailmas kiiresti edenenud. Võib ennustada, et need andmed, mida me hakkasime Ülar Margi ja Heikki Kallega koostöös EMTga kümmekond aastat tagasi kasutusele võtma, muutuvad enamikus riikides 3–5 aasta jooksul samuti kasutatavaks. Tihti on väikeses riigis uusi asju lihtsam teha.

Teatud ühiskondlikke protsesse on mobiiliandmetega võimalik senisest paremini ajas ja ruumis vaadelda ja otsida põhjuslikke seoseid. Maailmas on pikaajaline rahvaloenduste traditsioon. Kvaliteetsed loendusandmed võimaldavad rahvastikuprotsesse hästi jälgida, aga loendused annavad ülevaate vaid kodust, tööst ja natuke ka muust tegevusest. Inimeste tegevust väljaspool tööd ja kodu on aga keeruline jälgida. Vaba aja sisustamiseks on järjest rohkem aega ja raha nii Saksamaal kui ka Hiinas. Mobiiliandmed võimaldavadki saada aru igapäevasest ruumikasutusest, inimeste aktiivsusest ja valikutest. Siin on palju avastamisrõõmu paljudele teadlastele.

Mobiilpositsioneerimisest on palju räägitud. Jälg, mille telefon jätab võrku, on jälgitav ja analüüsitav. Kuidas ma saan kindel olla, et minust ei ole saanud personaalselt jälgitav?

Jah, kõikide uute andmete ja andmebaasidega suureneb oht privaatsusele ja inimestes kasvab hirm. Jälgida saab pangakaartide, turvakaamerate, kliendikaartide, mobiiltelefonide, arvutite jms järgi. Olgem täpsed, tänapäeval on mobiilpositsioneerimisest palju diskreetsemad need andmed, mida inimesed ise annavad suhtlusvõrgustike ja „tasuta” arvutiteenuste kaudu ära. Rida liikuvaid punkte mobiilpositsioneerimise andmebaasis on üsna tühine info võrreldes sinu kirjavahetuse või netiotsingute ajalooga.

Aga mobiilpositsioneerimisel kehtivad nagu teistegi uuringute ja andmebaaside puhul karmid reeglid. Töötatakse ikkagi koondandmetega, üksikisik ei tohi olla andmete alusel tuvastatav. Inimeste identiteet on kaitstud ja me konsulteerime uuringualaselt andmekaitse inspektsiooniga.

Mida uut oled sa koos kaastöötajatega märganud, kui jälgite inimeste liikumist Eestis? Kas on ka mingeid demograafilisi kinnismõtteid, mille analüüs on ümber lükanud?

Üks viimaseid uuringuid, mida koos teadur Siiri Silmaga tegime, käsitleb etnilist segregatsiooni inimeste igapäevases käitumises. Eestis on selgelt eristatav venekeelne rahvusvähemus, inimeste elukohad on selgelt segregeerunud. Igapäevases ruumikasutuses on aga põhirahvuse ja vähemuse käitumiserinevused teistsugused. Meie mobiilipõhiste uuringute tulemused tõid esile, et inimeste igapäevane tegevusruum oma kodulinnas on üsna sarnaselt segunenud. Tallinnas elavad eestlased ja venelased külastavad samu piirkondi samadel aegadel, st vaatamata kodude eristumisele ei ole enamus ja vähemus üksteisest isoleeritud, pigem käituvad sarnaselt. Igapäevasest tegevusruumist ja kodulinnast kaugemal on aga ruumikasutuse erinevus suur. Venekeelsed elanikud külastavad aasta jooksul kodulinnast kaugemal poole vähem kohti, külastatakse eelkõige venekeelsete elanikega asustatud piirkondi. Eestlaste vaba aja ruumikasutus on aga laotunud ühtlaselt üle kogu Eesti. Vaba aja külastuste ajaline ja ruumiline eristumine näitab kahe rahvusrühma erinevaid käitumismalle ja toob esile võimalused integratsioonimeetmete suunamiseks.

Missuguste teooriatega on selliste segregatsiooni uuringute tulemused seotud?

Mobiiliandmete tugevuseks on võimalus jälgida inimeste ruumilist käitumist pika perioodi jooksul. See võimaldab meil seostada Eestis liikumised ja välisreisid. Uurimishüpotees kasvas välja kahtlusest, et ehk venekeelne vähemus ei külastagi Eestimaa paikasid, sest vaba aja veedavad nad oma sotsiaalvõrgustike kaudu Venemaal ja endise NSV Liidu aladel. Meie mobiilipõhine uuring tõi aga välja vastupidise tulemuse. Need venekeelsed elanikud, kes liiguvad Eestis aktiivselt ringi, need käivad tihti ka Venemaal ja mujal välismaal. Need, kes on oma kodupiirkonnas paiksed, need sinna ka jäävad, isegi suurte pühade ja puhkuste ajal on teatud osa elanikkonnast püsivalt oma kodukohas. Nii võimaldasidki mobiiliandmed tõendada nn marginaalsusteooria ja sotsiaalsete võrgustike teooria kehtivust eri ruumitasanditel. Vähemuse ruumilist aktiivsust mõjutavad kodumaal liikudes mitmesugused barjäärid: keel, tööhõive, tutvusringkond jms. Need, kes barjääridest hoolimata on aktiivsed, nende suhtlus on aktiivne ja integratsioonipotentsiaal suur. Rahvastikurühmade lõikes on kindlasti vaja erinevaid strateegiaid, et inimestele ühiskonnas osalemiseks võimalusi luua.

Missuguse osa sinu tööst võtab teaduste akadeemia uurija-professori ametikoht?

Mobiiliandmete võlu on peale ruumilise täpsuse ka andmestiku ajalises resolutsioonis, saamegi vaadata rahvastikurühmade käitumist kirikupühadel ja üritustel ning seostada seda mitmesuguste kontekstuaalsete teguritega. Lisanduvad sotsiaalsete võrgustike mõju segregatsioonile ja rahvusrühmade vaheliste kontaktide potentsiaal. Näiteks on meie suuremates linnades huvitavaid piirkondi, kus põhi- ja vähemusrahvus viibivad samal ajal samas kohas vaatamata võõristusele ja kõikidele barjääridele. Kas me üldse hoomame niisuguste ruumide olemasolu ja kas me oskame neid ühiskonna sidususe suurendamiseks rakendada? See on osa teaduste akadeemia uurija-professorina mind ees ootavast huvitavast uurimistööst.