Templis olemine

Hasso Krull

Martin Heidegger on oma raamatus „Kunstiteose algupära” kirjeldanud nägemust kreeka templist, sellest saab ühtlasi alguse tema arusaam kunstiteose olemisest: „Üks ehitusteos, üks kreeka tempel ei peegelda ega kujuta mitte midagi. Ta lihtsalt seisab olem’as keset lõhestatud kaljuorgu. Ehitusteos ümbritseb jumala kuju ning laseb tal selles varjamises läbi avatud sammashalli välja seista pühasse alasse. Läbi templi on jumal templis olevasti ligi. See jumala olevasti ligi-olemine on ise-endas selle ala avardumine ja piirest väljumine pühana”. 

Heideggeri silmis ümbritsevad templit „teed ja tõmbed”, „milles sünd ja surm, õnnetus ja õnnistus, võit ja teotus, vastupidamine ja langus – saavutavad inimolemusele ta saatmistu kuju. Nende avatud tõmmete valitsev avarus on selle ajaloolise rahva maailm”. (Ilmamaa, 2002, lk 39, tlk Ülo Matjus). Heidegger vaatleb templit justkui eemalt, kusagilt mäeküljelt, kust avanev vaade on nagu Caspar David Friedrichi maal: ehitus lasub kaljupõhjal, pannes vastu „üle templi kaugemale kihutavale tormile”, tema „kõigutamatus seisab vastu meretõusu voogamisele ning laseb oma rahust esile paista  selle märatsemisel” (lk 39-40).

Heidegger ei sisene templisse ise, kuigi ta kujutleb seal olevat jumalakuju, mis läbi avatud sammashalli „välja seisab”. Tema templis ei paista ka olevat ühtegi inimest, kuigi inimeste „teed ja tõmbed” seda tiheda võrguna ümbritsevad. Üldse ei ole Heideggeri nägemuses märki sellest, et templis toimuvad rituaalid – tema jaoks on tempel „teos”, mis „oma olemas-seismises annab asjadele alles nende näo ja inimestele alles väljavaate iseendale” (lk 40). Tekib mõte, kuidas paistaks tempel meile siis, kui me ei jää seda eemalt vaatama, vaid ligineme templile otsekui elus olevusele,  mis ei taha ainult „välja seista”, vaid peidab ka midagi enda sisse, keerdudes sissepoole nagu teokarp.

Mis siis, kui läheme templisse sisse, et tunda saada, milline on päriselt templis olemine? Ja kui sirutume sealt siis uuesti välja, nii nagu tigu sirutub välja oma karbist, ilma „välja seismata”, ja suuname siis maailma poole oma silmad ja lõhnatundlad? Milline on siis „olevasti ligi-olemine”, selle „ala avardumine ja piirest väljumine”? Umbes tuhat aastat tagasi ehitati Indias Khajuraho metsadesse kaheksakümmend templit, millest on tänapäeval  alles kakskümmend viis. Templid olid nii kaua mahajäetud, et praegu seal tavaliselt ei ohverdata; küll käiakse neid vaatamas suure hulga skulptuuride pärast, millega on kaetud välisseinad ja mida on rohkesti ka templites sees. Eemalt vaadates ei paista selline tempel kuigivõrd „välja seisvat”, vaid moodustab maastikus ebamäärase kihilise mügariku, mis oma kõrgest alusest hoolimata näib pigem maa sisse vajuvat. Templile lähenedes jõuame järsu trepini, see viib justkui kitsasse koopasse. Alles sissekäigu lõpus jõuame templiruumi, mille keskel on keset sambaid lai sileda põrandaga püüne.

Muidugi,  templis ei käidud üksnes ohverdamas – sinna koguneti ka tantsima ja laulma. Võid seista templi aknavõre juurde ja vaadata välja, kus paistavad puud, murulapid ja teerajad. Ja teised templid, mis on väljastpoolt samasugused kihilised mügarikud. Templis olemine on nüüd nagu maailmas-olemine, nagu jumaluseseesolemine; kõik „teed ja tõmbed” on vaikselt kokku keritud ja puhkavad, nagu poleks ajaloo survet olemaski. Kui oled templi sisemusele ringi peale teinud, jäädes ikka keskme poole parema küljega, võid uuesti liikuda väljapoole, kõrgele  trepimademele valguse kätte. Sealt paistab ümbrus tõesti avarana, aga vaataja ise on nüüd väga väike. Tempel kerkib ta selja tagant ülespoole, nagu hakkaks nüüd maassevajumise asemel lendu tõusma. Kreeka tempel ja india tempel erinevad piisavalt, et luua mulje: templis olemine on midagi hoopis muud kui templi olemine, kui see „lihtsalt seisab olem’as keset lõhestatud kaljuorgu”.

Templis olemine ei ole kunagi kõigepealt avardumine, piiridest väljumine; ka „sünd ja surm, õnnetus ja õnnistus, võit ja teotus” ei ole templis olles nii tähtsad. Selle asemel  liigutakse tagasi algpunkti poole. Algpunkt ei ole templis lähemal kui muidu, aga tempel võib hõlbustada selle poole liikumist. Kui templisse koguneb rahvast, ollakse justkui maa südames, loomise ja tekkimise alguse juures. Selle kõrvale võib kolmanda võimalusena panna meie looduslikud pühapaigad – metsad, kus miski pealtnäha ei pruugi olla teisiti kui tavalises metsas, aga kust ometi ei tohi oksakestki murda. Siis on „templis olemine” ilma templita: ta on õieti seesama olemine, aga veel rohkem päris, sest siin tuntakse, et olemine on päris. Ei ole avardumist ega kokkukerimist,  vaid üks vaevumärgatav muutus ümbruse tajumises ja nägemises. Kas pole olemas ka sellised kunstiteosed? Kas pole olemas kunst, mille algupära on metsas?