Tiit Piibelehe eeskujul

Jan Kaus

  Ausalt öelda, ma ei teagi, kuidas minust kirjanik sai. Või miks minust kirjanik sai. Tegelikult võiks hoopis küsida: on siis minust ülepea kirjanik saanud? Igatahes, üks on kindel: kirjanduse vastu tunnen ma peaaegu kontrollimatut huvi. Aga ikkagi: kus peituvad selle huvi seemned?

Kui Ago-Endrik Kergel valmis 1981. aastal hiilgav telelavastus Eduard Vilde suurepärasest näidendist ?Pisuhänd?, olin ma 10 aastat vana. Tõsi, ma ei mäleta, kui vana ma olin, kui ma kõnealust telelavastust esimest korda nägin. Muidugimõista on see lavastus võõras vähestele, võimsa näitlejaansambli töö vajutas kogu ettevõtmisele peaaegu et igavikulisuse pitseri.

Kuid kummaline on see, et kui keegi mainib Kerge ?Pisuhänna? versiooni, tõuseb mu silme ette Urmas Kibuspuu mängitud Tiit Piibeleht. Nojah, Kibuspuus (nagu ka Ludvig Sanderit mänginud Jüri Krjukovis ja vana Vestmanni mänginud Aarne Ükskülas) kehastub eesti näitleja eriline staatus ja saatus. Kuid miks just Piibeleht/Kibuspuu, mitte Sander/Krjukov või näiteks Laura/Elle Kull? Kas siin pole tegemist mitte ainult Urmas Kibuspuu näitlejameisterlikkusega, vaid ka sellega, kuhu see meisterlikkus Vilde teksti mõjul suunatud sai?

5. märtsi Postimehe Eduard Vilde 140. juubelile pühendatud pidulikke sõnavõtte ühendab üks teema. Nimelt kutsub Livia Viitol oma artiklis ?Eduard Vilde ja avatud Alpide unelm? juubilari ?eesti kirjanduse esimeseks eurooplaseks?. Rein Veidemann kirjutab oma kolumnis ?Igihaljas Vilde?, et oma näidenditega juurutas Vilde ?euroopaliku draamaklassika traditsiooni.?

Kui hakata mõtlema mõiste ?euroopa kirjandus? või ?euroopalik kirjandus? peale, meenub isiklikult mulle Milan Kundera kuulus määratlus ?Cervantese pärandus?. Kuigi Kundera peab siin silmas romaani?anrit, romaani kui teatud kirjutusvormi elujõudu ja võtmelisust Euroopa kultuuris ? ja seda jõudu ja võtmelisust esindas ning esindab siiani kindlasti ka Eduard Vilde ?, siis minu jaoks asub mõiste ?Cervantese pärand? kese kusagil mujal. See asub teatud kujutusviisis, teatud viisis jutustada inimestele inimestest lugusid. Sama hästi võiks seda nimetada näiteks ?Shakespeare?i pärandiks?, aga siin, Eestis, võiks sellist kirjutust nimetada kindlasti ka ?Vilde pärandiks?.

Ning kui minna täpsemaks, õige täpseks, siis just Tiit Piibeleht oli üks esimesi või ehk lausa esimene kirjanduslik kuju, kes tekitas minus armastuse karakteri vastu. Sest kes on selle Cervantese pärandi keskne tegelane? Don Quijote. Kuid milline on don Quijote? Vastuoluline. Ta on naeruväärne, koomiline, kuid mingil kummalisel kombel oma siiruses, ülluses ja südameheaduses ka vastupandamatult armastusväärne. Ta on hull, kuid mitte kuri. Ta on veider, kuid siiras. Ühesõnaga: ta pole lihtne. Nagu pole lihtne ka Hamlet või Adrian Leverkühn või vürst Mõ?kin. Keegi nimetatuist ei anna me elule vastuseid, vaid pigem viitavad nad oma olemuse ja tegevusega elu paratamatule jõujoonele: elu keerulisusele, või väljendudes vana Vestmani sõnadega, sellele, et kuskil, teisisõnu, igas inimeses, võib ?mõni uus vigur varjul? olla.

Ning selles osas järgib ja esindab Tiit Piibeleht euroopaliku kirjanduse traditsiooni, olles oma samaaegselt veidras ja peegeldavas olemuses osa Cervantese pärandist. Ta pole lihtne tegelane, ta pole tüüp. Ta on küll koomiline, hammustades oma päevalilleseemneid ja viljeledes Vilde sõnutsi  ?murdesegust lakoonilist kõnet? ning kandes ühes jalas musta ja teises punast sokki. Kuid ta pole ometi kerglane vennike, naljanumber, vaid julge ja kaval mees; mees, kellel jagub kuraasi ja jonni. See väljendub juba Piibelehe huumorimeeles, tuletagem kas või meelde üht dialoogi:

SANDER: Lugu on aga nüüd nii (summutatud häälel) ? ja selles sisaldub kõik ?, et mul sest romaanist veel ridagi pole kirjutatud ? mitte ainust kriimu rida!

PIIBELEHT: Kohe nu riäkse siss jäivä?

SANDER: Tähendab, mul on hea patsakas käsikirja juba valmis ? nii paks! ? aga see, vennas ? see koosneb mõtteta ja sidemeta lausetest.

PIIBELEHT (hammustades): To läheks jo sümbolistliku romaani pähe.

Nagu teada, selgub lisaks sellele, et Tiit Piibeleht, mitte eriti edukas, kuid ilmselgelt andekas kirjanik, osutub sitkeks ja kangeks ärimeheks, peaaegu et väljapressijaks, makjavellilikuks rüütliks! Selles suhtes pean mina just Tiit Piibelehte ?Pisuhänna? keskseks tegelaseks, kuna ta väljub etteantud loogikast, ta kasvab suuremaks mõttelisest ruumist, mis ta ümber ehitatud; ta hakkab elama oma elu, lüües justkui ninanipsu mitte ainult oma vastasmängijatele näidendis, vaid isegi oma loojale. Kogu eesti kirjandusele. Hajameelne luuletaja ja karm ärihai; veider välimus ja terav mõistus ? need asjad ei taha käia ühte inimesse kokku, loetagu kas või kaasaegset eesti proosat. Vaevu leiab uue sajandi proosast tegelaskuju, kelle mastaabid ja sügavused, kelle vaimustav vastuolulisus ja ootamatus jõuaksid võrdsele tasemele Eduard Vilde Tiit Piibelehega.

Jutu algusse tagasi. Ma ei tea, mis võlus tõsisest kirjandusest mitte eriti huvitunud väikest poissi ?Pisuhänna? 1981. aasta telelavastuse juures. Võib-olla tõesti head näitlejad, vaimukas dialoog; näidendi olemuslik elujaatus, päikseline iroonia. Praegu aga meeldib mulle mõelda, et Tiit Piibeleht.

5. märtsi Postimehes kirjutatakse lisaks Eduard Vildele ka Berk Vaherist, keda üks noor kriitik võrdleb Goethega. Veel on Berk Vaherit viimasel ajal võrreldud Paolo Coelhoga, James Joyce?iga ja Friedebert Tuglasega. See viis mind Vaheri põlvkonnakaaslasena mõttele, et kui ma kunagi kirjanikuks saades üldse soovin saada kellegagi võrreldud, siis just Eduard Vildega, sest ega Tiit Piibeleht pole ju ainuke Cervantese pärandi kandja ja kehastaja vanameistri loomingus. Kuid ta on kindlasti kõige armsam.

 

Teksti aluseks on kõne Eduard Vilde muuseumis kirjaniku 140. sünniaastapäeva tähistamisel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht