Tohuvabohu geopoliitika vorstivabrikus

Stefanie Babsti NATO-kriitiline raamat alliansis ilmselt murrangut kaasa ei too. „Terav pilk“ on sihitud peamiselt Saksa poliitilisele eliidile ja valijaskonnale, et neid mõjutada.

MEELIS OIDSALU

NATO 75. aastapäeva järel saab rõõmsalt tõdeda, et tegemist on ajaloo vanima sõjalise alliansiga. Seni hoidis tiitlit Ateena Mereliit ehk Delose Liit, mis asutati 478. aastal eKr Ateena juhtimisel, et sõdida Pärsia vastu. Liit lagunes 404. aastal eKr, kui Ateena sai Peloponnesose sõjas lüüa. NATO on kõrgele eale vaatamata jätkuvalt laienemisfaasis ning Soome ja Rootsi pole loodetavasti viimased liitujad sel kümnendil. Ukraina sõja ajal on aga Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon elanud ometi kummalist topeltelu.

Ühest küljest on Vene loomalik agressioon Ukrainas lõpuks ometi allianssi äratamas, utsitanud ka Euroopa liitlasi NATO loomuse, kollektiivkaitse juurde naasma. Protsess veel kestab, kui vaadata NATO liikmesriikide jätkuvat loidust kaitsekulu tõstmisel. Ent NATO 75. aastapäeva puhul on kõlanud ka süüdistusi, et see käitubki nagu 75aastane vanur, vaatab jõuetu raugana pealt oma ukselävel toimuvat mastaapset jõledust. NATO on nagu „vanainimene, kes puhub küünlaid surnuks ja meenutab kunagise hiilguse päevi“. Nii sarjas endine male maailmameister ja Vene opositsioonipoliitik Garri Kasparov hiljuti juubilari ühes oma ühismeedia postituses, illustratsiooniks pildid Harkivi pommitamisest.

Kui skepsis Euroopa Liidu suhtes on demokraatliku debati loomulik osa, siis Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni kritiseerimine on olnud halvasti varjatud tabu. Stefanie Babsti 2023. aastal avaldatud raamat „Terav pilk. Julgus muuta kurssi“ rikub keeldu üsna julgelt. Rikkumine on seda ehmatavam, et Babst ise on pikka aega töötanud NATO avaliku diplomaatia osakonnas, muu hulgas seda juhtinud. Mis tähendab, et autor on panustanud mainitud tabu kujundamisse, sellesse, et nii lääne mõttekojad kui ka akadeemiline ringkond on hoidunud organisatsiooni kritiseerimisest. Eestis on NATO suhtes skeptiliselt väljendunud poliitikuid tabanud suisa aastatepikkune avalik tänitamine (Mart Helme) või on NATOs kahtleja pidanud ministriametist lahkuma (Mihhail Korb).

Ka Ühendriikide 45. presidendi Donald Trumpi ja Prantsusmaa 25. presidendi Emmanuel Macroni möödunud kümnendi NATO-kriitilised avaldused said lääne avalikkuses ahhetava-ohhetava vastuvõtu osaliseks. Trump ja Macron on mõlemad tuntud populistid, seega on ka nende NATO-kriitikat olnud lihtne populismina pareerida. Kui lugeda Stefanie Babsti raamatut, siis selgub, et selline hinnang on olnud ebaõiglane. 22 aastat NATO palgal olnud ja siis avalikult leivaisa vastu astunud sakslanna raamatust selgub muu hulgas ka see, et NATOs võeti vähemalt Macroni avaldust märksa tõsisemalt, kui avalikkuses mõista anti.

Prantsuse riigipea kriitikast häiritud Berliini ettepanekul kutsus peasekretär Jens Stoltenberg kokku kümneliikmelise „NATO reflektsioonirühma“, mille 2020. aasta raporti soovitused, sh kollektiivkaitse tugevdamine ning Venemaa strateegiliseks vastaseks tunnistamine, said osaliselt ellu viidud alles pärast 2022. aasta 24. veebruari strateegilist šokki. NATO tunnustuseks tuleb mainida, et eelmine kümnend pole organisatsiooni ajaloos sugugi esimene, kui avaliku kriitika ja sisepingete tõttu on põhjalikum enesevaatlus ette võetud.

1950ndate teisel poolel puhkes NATOs debatt poliitiliste konsultatsioonide vajalikkuse üle liitlaste vahel. Ameerika Ühendriigid polnud mõttest sugugi vaimustunud, arvati, et poliitilise debati korral väheneb Washingtoni otsustusvabadus. 1956. aastal kutsuti arusaamade ühtlustamiseks kokku tarkade klubi, mis koosnes Kanada, Norra ja Itaalia välisministrist. Iroonilisel kombel puhkes samal ajal, kui raportit koostati, Suessi kriis, mis oli kui õpikunäide, milline näokaotus võib osaks saada liitlasriikidele (Ühendkuningriik ja Prantsusmaa), kui enne sõjalise jõu kasutamist teiste liitlastega elementaarsel tasemel aru ei peeta.

Järgmine sisekriis tabas allianssi 1960ndate teisel poolel. Maailma kahe superriigi võidurelvastumine pani Euroopa liitlased muretsema, Washingtoni sooviti musklipingutamise kõrval suunata mõtlema eskalatsiooniriski maandamise peale.

Belgia peaministri Pierre Harmeli ettepanekul valminud nn Harmeli raport nägi uuendusena ette tänini NATOs kasutusel kaherööpmelise „jõu ja dialoogi“ poliitika ning päädis sellega, et Washington hakkas otsima teadlikumalt dialoogi liitlaste ja ka Nõukogude Liiduga.

Seega pole NATO kriitika suhtes sugugi inertne olnud. Ajalugu näitab, et ka NATO mõistes väikeriikide algatatud debatid on pannud Washingtoni oma lähenemist muutma. See eeskuju peaks julgustama ka Eesti diplomaate Ukraina sõja ajaks mõnevõrra uinunud alliansi sisedemokraatiat turgutama. Joe Bideni administratsioon ei jaganud liitlastega infot 2021. aastal Vladimir Putiniga stabiilsuspakti läbirääkimiste kohta. Ka NATO Ukraina sõja aegse ametliku „varjusurma“ otsus näib olevat tehtud Washingtonis. Pole märke, et Eestis või mõnes teises riigis oleks keegi vaidlustanud (peale Prantsusmaa presidendi Macroni) Joe Bideni juhiseid NATOs või et seal üldse oleks strateegiadebatti peetud Ukraina sündmustesse sekkumise osas.

Stefanie Babsti kriitiline raamat alliansis ilmselt murrangut kaasa ei too. Osaliselt seetõttu, et „Terav pilk“ on sihitud peamiselt Saksa poliitilisele eliidile ja valijaskonnale, et neid mõjutada (loe: häbistada). Babst peegeldab 2022. aasta veebruari äratuskellale uniselt reageerinud Saksa valitsejatele nende senist naeruväärset Vene-poliitikat ning kirjeldab NATOs toimunud mitteametlikke vestlusi refereerides, kui madalale on langenud teiste pealinnade silmis Berliini riigi staatus.

Venemaa on Saksa valitsejate arvates olnud liiga suur ja tähtis, et kohelda seda nagu iga teist riiki. Saksa Vene-poliitika kujunes välja majandussuhete kontekstis, julgeoleku vallas valitses tahtlik kanapimedus. Arvati ekslikult, et Putini režiimi on võimalik mõjutada. Berliin magas maha hetke, mil Venemaast sai otsene vastane (Gruusia ja Süüria sõda). Vene hübriidtegevuse osas Aafrikas ja lähenemise ees Hiinaga pigistati silm kinni. Ilmselt aitas Babsti mullune teos mõnegi sakslase ajaloo õigele poolele ja sestap võib Babsti käreduse taga näha sügavat muret Euroopa võimsaima riigi jätkuva letargia pärast.

„Terava pilgu“ mõningane häda on laialivalguvus. Autor ei ole pühendunud ühelegi neljast teemast ehk Venemaa radikaliseerumisele, Saksa soovmõtlemisele, NATO mandumisele jututoaks ning järgmise kümnendi geopoliitilistele väljakutsetele kuigi põhjalikult. Oma raamatus paneb Babst puid alla ka peasekretär Jens Stoltenbergile; nimelt juhtis Babst kaheksa aastat (2012–2020) NATO strateegilise prognoosimise tiimi (Strategic Foresight Team), mille Stoltenberg kui ebavajaliku ära kaotas. Temast allianssi maha jäänud diplomaadid ja superbürokraadid saavad seega Babsti puhul mitteametlikes vestlustes kasutada üht kahest maailma kõige levinumast ametnikevastase kriitika tühistamise repliigist: kriitikust endine kolleeg põles läbi või kibestus ja maksab nüüd kätte.

Kui otsida Stefanie Babsti veidi vonklevas „Teravas pilgus“ laiemat strateegilist iva, võiks see olla strateegilise ettenägemise väärtustamine julgeolekupoliitiliste otsuste tegemisel. Babst on pühendanud selle oskuse arendamise vajaduse põhjendamisele paarkümmend lehekülge. Strateegilise ettenägemise olulisust kogeti just äsja Ühendriikide Ukraina abipaketi saaga puhul: sõjalise abi jätkumist vastustanud kongressi spiiker Mike Johnson räägiti ära kirjeldustega tuleviku-Euroopast pärast Ukraina kaotust. Babst õhutab ka Põhja-Atlandi nõukogu oma pilku strateegilisemalt tulevikku suunama, edasist arengut selgemini kujustama ja tegema n-ö tagasiarvutusi, mis informeeriks NATO praeguste otsuste langetajaid paremini.

Babst väidab, et Stoltenbergi-aegses NATOs ei võetud eelmise peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni ajal sisse viidud ettevaatavat suhtumist omaks. Üks põhjus olevat olnud Donald Trumpi väljaütlemistega tekkinud pinged, mistõttu NATO tippjuhtkond tegeles sellega, kuidas muuta NATOt Ühendriikide isepäisele presidendile atraktiivsemaks. Ettevaatavale planeerimisele ei jagunud aega. Omajagu peegeldavat ettevaatavast suunast loobumine ka poliitikutaustaga Stoltenbergi juhtimisstiili.

„Terava pilgu“ NATO-kriitika on üllatavalt järsk. Üht oma endist vahetut ülemust portreteerib autor kui süüvimisvõimetut karjeristi, kelle ainsaks mureks on töönädalaga õdusalt ühele poole saada. Stefanie Babsti kirjeldused NATO peakorteris toimuvast meenutavad lugejale, et kui jätta karjääridiplomaadid ja julgeolekubürokraadid salastatuse müüri taha aastakümneteks omapäi, hakkab õhustik müüride vahel varem või hiljem meenutama Päikesekuninga õukonda.

Selleks et üdini bürokraatlikus süsteemis midagi muutuks, lähebki vaja Emmanuel Macroni, Donald Trumpi või Kaja Kallase mastaabiga raputajate kurjustamist. Trumpi avaldusi on ka Eestis serveeritud kui NATO-vaenulikke, aga Trumpi administratsioon tegi reaalseid pingutusi NATO sees, et 2014. ja 2015. aasta Ukraina sündmustele vaatamata uinuvasse olekusse jäänud NATO kaitseplaneerimisele elu sisse puhuda. Washington, kellel seda õigupoolest kõige vähem vaja oli, käis Euroopa pealinnadelt mangumas lubadusi vägede eraldamiseks artikkel viie operatsioonide jaoks – juhuks kui vajadus peaks tekkima.

Ka Eesti oli Washingtoni väeloomealgatusele vastamisel loiuvõitu. Lugesime sente ja venitasime seanahka samamoodi nagu teised liitlased. Meile meeldib tagantjärele endale vastu rinda taguda, et kui palju selgemalt nägime Krimmi annekteerimise ja Donbassi sõja geopoliitilist tähendust, aga kaitsekulu nii esmase iseseisva kaitsevõime kui ka kollektiivkaitse tugevdamiseks mõõdeti ka Eestis rangelt 2% miinimumi järgi. Pimedate kuningriigis piisab troonile ronimiseks ka ühest silmast. Ühesilmne Eesti säras rahulolevalt, aga kodutöö oli meilgi ainult pooleldi tehtud. Teeme seda nüüd tagantjärele hoogtöö korras. Eesti NATO-liikmesus oli sarnaselt enamiku teiste liikmetega kuni 2022. aastani suuresti deklaratiivne.

Donald Trumpi jutt oli ohtlik, sest see paljastas NATOs valitsenud loosunglikkuse, mis kestab osaliselt siiani. Alles praeguse NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja kindral Christopher Cavoli ajal ja eestvedamisel on jõutud selleni, et pataljoni tasemel üksuste liigutamisest NATO idapiirile ei mõelda kui strateegilisest heidutusmanöövrist. Räägitakse endiselt, nagu see oleks midagi strateegilist, kui tuhatkond sõdurit ja mõned relvasüsteemid asukohta vahetavad, aga loodetavasti mitte enam NATO koosolekuruumides. Kindral Cavoli ajal on tõstetud sõjalised diskussioonid NATOs õigesse suurusjärku: nüüd räägitakse diviisidest ning korpustest (neid pole küll NATO-l praegugi kuigi palju ja kuigi kiiresti välja panna), nagu ka Eesti enne NATO Madridi tippkohtumist ette pani.

Üllatuslikult ei ole Stefanie Babsti raamatus silpigi Kaja Kallasest ja tema soolost 2022. aasta suvel enne Madridi tippkohtumist, kui meie peaminister paljastas Financial Timesile Balti kaitseplaanide loosunglikkuse. Küll aga mainitakse tunnustavalt 2023. aasta alguses Saksamaa kõhkluste kummutamiseks vastu võetud „Tallinna tõotust“ („Tallinn Pledge“) varustada Ukrainat paremate relvasüsteemidega.

Eesti lugejale annab „Terav pilk“ lisaks meil viimastel aastatel eriti populaarseks saanud Saksa-põlguse praktiseerimisele võimaluse piiluda ühe kultustatud neljatähelise kaitseorganisatsiooni kulisside vahele ja mõtiskleda teemal, kuidas kasvatada endas oskust ka omaenda julgeolekudiplomaatide ja sõjaväelaste kuulikindlatest kollektiivkaitse-loosungitest tulevikus paremini läbi näha. Lisaks julgeolekudiplomaatidele on ka tavaliste inimeste seas kindlasti neid, kes eelistavad mitte teada ega rääkida sellest, milline tohuvabohu ja ebamäärasus võib valitseda läbi aegade vanimas geopoliitika vorstivabrikus. Ebamugav tõde rikub hingerahu. Ent nagu NATO ajalugu on näidanud, võivad väikeriikide sisedemokraatia-algatused NATOs ning kriitilised enesevaatlused edukalt läita suurema geopoliitilise muutuse.