Too imetabane riik

Kuigi mõned kõrvalteemad, nagu arutlus loomade õiguste üle välja jätta, on Robert Nozicku põhiargumendid praeguseks oma aktuaalsusest palju kaotanud.

MIKKO LAGERSPETZ

Poliitilisel filosoofial on oma eripära võrreldes naaberteadustega. Tegemist on mitteempiirilise uurimissuunaga, mis oma järeldustes tihti pretendeerib universaalsusele. Otsitakse vastuseid küsimustele, mis puudutavad mõne poliitilise või ühiskondliku nähtuse olemust, legitiimsust vms. Samuti ei ole poliitilistel filosoofidel tavaks toetuda olemas olevate ühiskondade süstemaatilistele uuringutele. Nad esitavad üksikuid näiteid päriselust, aga võivad läbi ajada ka näidetega, mis on välja mõeldud pelgalt selleks, et võimalikult selgel kujul mõnda küsimusepüstitust näidata. Poliitiline filosoof saab sedaviisi näitlikustada mõne ühiskondliku või poliitilise vaate poolt- ja vastuargumente. Õnnestumise korral on sellisel tööl korrastav toime poliitilisele debatile: see suunab pilgu poliitika fundamentaalsetele küsimustele, mööda pinnapealsest ja konjunktuursest. Niisuguse õnnestumise eest saab kahtlemata tunnustada Robert Nozicku raamatut „Anarhia, riik ja utoopia“ – sellest hoolimata, kas lugeja igas (või üheski) küsimuses autoriga nõustub.

Tegemist on moodsa klassikaga, mille eestikeelse tõlke ilmumine on tervitatav. Jüri Eintalu on püüdnud tõlkida teksti võimalikult originaalilähedaselt. Kahjuks on sealjuures mõneti kannatada saanud originaali ladus, lugejat kaasa mõtlema haarav stiil ja isegi arusaadavus. Siin oleks võinud eeldada keeletoimetaja Leino Pahtma aktiivsemat panust. Tänuväärse saatesõna autor on Mats Volberg.

Nozicku 1974. aastal ilmunud raamatu peamine teene seisneb selles, et ta sõnastab libertaarliku poliitilise teooria põhilähtekohad. Selle kohaselt on moraalselt õigustatav selline riik, mis piirdub kodanike ja nende omandi hädavajaliku kaitsmisega. Igasugust ulatuslikumate ülesannetega riiki on võimatu õigustada, isegi kui selle eesmärgiks oleks tagada hüvede õiglasem jaotumine ühiskonnaliikmete vahel. Minimaalse riigi ideed esitades peab Nozick ühelt poolt astuma poleemikasse moodsa heaoluriigi kaitsjatega, teiselt poolt aga nendega, kes põhimõtteliselt eitavad ükskõik millise riigi legitiimsust. Nagu pealkirigi, jaguneb raamat kolme ossa. Esimene põhjendab riigi vajalikkust üldse võrdluses anarhiaga, teine on aga suunatud ulatuslikumate ülesannetega riigi vastu. Kolmas, kõige lühem osa püüab minimaalse riigi ideed varustada visiooni ja veetlusega.

Julm ja loomalik loodusseisund

Vajadus põhjendada riigi vajalikkust tekkis koos valgustusega, mil igas valdkonnas püüti Jumala tahte asemele leida sekulaarseid, mõistusele põhinevaid seletusi. Nii Thomas Hobbes kui John Locke ehitasid oma seletuse üles kujundile loodusseisundist (seda sõna kasutab tõlge, aga saatesõnas: loomuseisund), mis riigi asutamisele eelnes ja mille ebameeldivusest on tingitud vajadus korrastatud ühiskonna järele. Eriti ebameeldiv paistis loodusseisund Hobbesile, kelle arvates oli inimelu selle tingimustes „vilets, julm ja lühike“. Teadupoolest päädis Hobbesi mõttekäik absoluutse kuningavõimu põhjendamisega. Nozicku lähtekohale lähemal on aga Locke’i helgem vaade, mille kohaselt oli inimesel juba loodusseisundi tingimustes hulk loomulikke õigusi, nagu õigus eraomandile jne. Locke’ist saab alguse poliitilise filosoofia liberaalne traditsioon.

Hobbesi riigieelsed inimesed olid julmad ja loomalikud, aga siiski võimelised lepinguid sõlmima ja neid austama. Paistab, et Locke kirjeldab õilsaid metslasi, kellel juba on arenenud moraalne tunnetus. Nozicku loodusseisund näib aga veel määratult palju rohkem edenenud: riigi asutamisele eelneb kaitseühingute loomine, kellel on „täisajaga töötav erialane personal“ (lk 180) ja kelle teenuste eest tasutakse rahaga. Loodusseisundis esineb ka autosid, raadiojaamu jms. Loodusseisund oli muidugi juba valgustusmõtlejate mõttekujund, mitte ajalooliselt eksisteerinud olukorra kirjeldus ja Nozick vist tahabki oma hüpoteetiliste näidete valikuga osutada just sellele. Aga saab ka selgeks, et ta usaldab oma riigieelset inimest rohkem kui Locke. Nozicku arvates (lk 40–45) võivad nii raha, riik kui ka teised ühiskondlikud institutsioonid tekkida ka spontaanselt, ilma lepinguteta või kellegi sihiliku tegevuseta.

Riigi kaitsmine anarhistlike argumentide vastu lähtubki õieti sellest, kuidas Nozick käsitab riiki ja teisigi ühiskondlikke institutsioone kui spontaanselt tekkivaid. Riiki mõistab ta (Max Weberi definitsioonile viidates) kui institutsiooni, millel teatud territooriumil on legitiimse vägivalla monopol. Kui spontaanselt tekkinud kaitseühingutest mõni on saavutanud juhtiva turu­positsiooni, on minimaalne riik Nozicku arvates ainult ühe sammu kaugusel. Samm seisneb selles, et kaitse­ühingust saab monopol ja selle kliendiks olemine on kohustuslik. Kuigi selline kohustuslikkus tähendab, et üksikuid kõrvale jääda soovijaid tuleb klientideks sundida, kõrvaldab Nozick võimalikud vastu­väited sobiva klausliga: riik moodustub territooriumil, „mis hõlmab ratsionaalselt tegutsevaid indiviide, kes enesekaitseks on nõus kasutama ka jõudu ja kes on nõus teistega koostööd tegema ja neid palkama …“ (lk 200).

Minimaalse riigi ideed esitades peab Robert Nozick ühelt poolt astuma poleemikasse moodsa heaoluriigi kaitsjatega, teiselt poolt aga nendega, kes põhimõtteliselt eitavad ükskõik millise riigi legitiimsust.

Kõik näib tõepoolest lihtne: inimesed, kes tahavad minimaalset riiki, asutavad minimaalse riigi, mis on legitiimne, kuna inimesed tahavad minimaalset riiki. Ka minimaalse riigi käigushoidmine nõuab makse, millega kõik rahastavad ühist kaitset, teadmata, kas nad ise sellist teenust vajavad. Nozick on vastu igasugusele tulude ja omandi ümberjaotamisele, aga seab ka siin sobiva klausli: ümberjaotav (redistributiivne) on korraldus ainult siis, „kui teda toetavad (ainsad võimalikud) põhjendused ise on samuti redistributiivsed“ (lk 54).

Maksimaalselt minimaalne

Minimaalne riik on aga Nozicku arvates kõige ulatuslikum riik, mida saab õigustada. „Töötasu maksustamine on võrdne sunnitööga,“ leiab ta (lk 252). Raamatu teise osa keskmes on poleemika John Rawlsi raamatuga „Õigus kui ausameelsus“ (1971, ee 2015). Nagu Nozick, lähtub ka Rawls liberaalsest traditsioonist, mis toonitab indiviidi õigusi ega otsi viise, kuidas inimeste elu igasuguste ettekirjutustega paremaks muuta. Rawls leiab siiski, et riigi ülesanne on tagada ressursside õiglane jaotus. Õiglase jaotuse väljaselgitamiseks kujutab ta ette veidi teistsugust loodusseisundit, kus inimesed peaksid tulevase ühiskonna korraldust kavandama teadmata, milline on selles nende endi positsioon. Rawlsi hinnangul eelistaksid sellise „teadmatuse loori“ taga valikuid tegevad inimesed ühiskonda, kus ebavõrdsus on mõõdukas. Ebavõrdsus on tema mudeli järgi põhjendatud ainult siis, kui selle tulemusel võidab kogu ühiskond, kaasa arvatud inimesed, kes on kõige madalamal positsioonil.

Nozicku põhiline vastuväide seisneb selles, et ressursside jaotumise õiglust ei saa hinnata ainult selle praegust mustrit vaadates. Suurem või väiksem võrdsus iseenesest ei ütle midagi jaotuse õigluse kohta, vaid selle hindamiseks tuleb küsida, kas need protsessid olid õiglased, mille tulemusel muster tekkis. Kui mingi omand on soetatud teiste õigusi rikkumata ja kui see on samamoodi ka edasi antud, on ka lõpptulemus õiglane. Ressursside riigi poolt sunnitud ümberjaotamine on sellest seisukohast õiguste rikkumine ja „tõsine asi“ (lk 252). Erandiks on varasema ebaõigluse heastamine, aga näiteks küsimused kasumite, intresside jne õigustatuse (tõlkes: legaalsuse) kohta jätab Nozick kõrvale kui liiga keerukad (lk 255).

Siinkohal on põhjust kirjutada autori stiilist. Ta argumenteerib väljamõeldud, tihti naljakate näidete abil. Stiili poolest kõige äärmuslikum on ehk tema „konkreetne näide“ seoses loomade õigustega: „Kui te naudiksite sõrmede nipsutamist [—] ja teaksite, et mingi kummalise põhjusliku seose kaudu kutsub see sõrmede nipsutamine esile 10 000 rahuloleva, omanikuta lehma surma [—], kas sõrmede nipsutamine oleks siis täiesti vastuvõetav? Kas on olemas mingi põhjus, miks seda oleks moraalselt vale teha?“ (lk 66-67). Seda, et õiglased protsessid võivad viia äärmuslikult ebavõrdsete tulemusteni, illustreerib ta korvpallimängija näitel, kellele miljon vaatajat igaüks annab 25 senti; inimese õigust keelduda toetamast kõigi hüvanguks mõeldud kollektiivseid ettevõtmisi näitab mõtteeksperiment kohalikust raadiojaamast, mis nõuab naabruskonna igalt 365 elanikult, et ta selle saateid ühel päeval aastas sisustaks.

Mida aga raamatust ei leia, on näited tegelikest ühiskondadest. On lihtsam öelda, et inimesel ei pea olema kohustust raadiosaates esineda, kui et ta ei pea riiklikku tervishoiu- või haridussüsteemi rahastama. On lihtsam näidata astronoomilist sissetulekut õiglasena, kui selle saaja on eespool mainitud korvpallur ja mitte näiteks kinnisvaramulli tekkele kaasa aidanud pangajuht. Tegeliku ebavõrdsuse vaatlemine vähendaks kindlasti veendumust selles, et selleni viinud protsessid on kõik olnud õiglased. Eks olnud 1990. aastate alguse Eesti valitsustegi üks tegevussuundi omandi ümberjaotamine, kuna selle tekkelugu ei peetud õiglaseks (hoolimata sellest, et mõni valitsusjuht luges Friedmani); aga tollal oma äriimpeeriumidele aluse pannud inimestest kõik vist ei rõõmustaks, kui nendel praegu palutaks jutustada oma esimese miljoni kogumise asjaoludest. Ja kas on näiteks (mees)sugu selline loomulik eelis (tõlkes „loomulik vara“, lk 331) millest tulenev ebavõrdsus on õigustatud?

Heaoluriik on nii tõhusam kui ka õiglasem

Ka poleemika moodsa heaoluriigi vastu peaks olema teistsugune, kui selle objektiks oleks „põhjamaine“, „sotsiaaldemokraatlik“ ehk universaalne heaoluriik sellisena, nagu ta eksisteerib. Sellise riigi tundemärgiks võrreldes teiste OECD riikidega ei ole suuremad sotsiaal­kaitseskeemide alusel makstud siirded, vaid universaalselt rahastatavad, kõigile kättesaadavad hea­oluteenused. Seega on põhiosas tegemist muuga kui ümberjaotamisega Nozicku täheldatud mõttes (vt eespool mainitud lk 54). Heaoluriigi peamiseks põhjenduseks pole ka võrdsuse- või valesti mõistetud õigluseihalus, vaid lahendus, mida see pakub suurest mõõtkavast tingitud koordinatsiooniprobleemidele. Põhjamaade riiklik tervishoiusüsteem on nii kvaliteetsem kui ka odavam USA erakätes süsteemist; heaoluriik toetab majanduse tõhusust, aga annab kõrvalproduktina ka ühiskonna, mis on suhteliselt võrdne (ja mida ühiskonnaliikmed ka valdavalt õiglaseks peavad).

Raamatu viimases osas otsib autor niisiis viisi, kuidas minimaalset, laissez-faire-riiki saaks esitada kui ihaldusväärset – kui sellist, millel on tulevikus uusi võimalusi pakkuda. Selline inimeste individuaalsust austav riik on avatud igasugustele uutele, ka kollektiivsetele algatustele ja on seepärast köitev. Ka minimaalne riik võib olla raamistikuks kollektiivsetele lahendustele, milles osalejad on isekeskis kokku leppinud. Kolmas osa võtab enda alla raamatu 539 leheküljest ainult 52 ega hiilga seegi tegelike näidetega. Loeteluna lk 459 esitatud näited puudutavad utopistlikke kogukondi, millest suurem osa on ajaloo­areenilt kadunud.

Ma ei tea, kas ajaloost on teada näiteid riikidest, mis oleksid sündinud minimaalsena. Pigem on teadaolevad muistsed riigid reguleerinud oma alamate elu rangelt ja paljud nendest võiksid nüüdis­aja seisukohast paista koguni totalitaarsena. Tänapäevase heaoluriigi sünni kohta on aga teada palju rohkem. Teada on muu hulgas ka see, et paljud selle institutsioonid – üleüldine pensioni­kindlustus, ühtne rahvakool, riiklik tervis­hoid jne – ongi tekkinud nimelt kollektiivsete algatustena XIX sajandi laissez-faire-kapitalismi tingimustes. Tundub ülearune vaidlustada selliste institutsioonide legitiimsust olukorras, kus enamik kodanikke selles ei kahtle ja on nõus oma maksudest selliseid institutsioone rahastama, paljud koguni parema meelega kui näiteks riigikaitset.

Pakungi omalt poolt ketserliku mõtte, et ka tänapäeva heaoluriiki saab mõista kui Nozicku utoopia üht võimalikku teostust. Laissez-faire-kapitalism andis raamistiku ja aktiivne kodanikuühiskond täitis selle sisuga. Aga sellise mõtte eelduseks on ka, et näeme (erinevalt nii Nozickust kui Rawlsist) riigis ajalooliselt arenevat nähtust, lahenduste otsimist inimühiskonna kogu aeg muutuvatele kollektiivsetele probleemidele, mitte universaalsete õigluspõhimõtete kehastust. Ja miks peakski teisiti olema? Miks peaks riiki käsitlema teisiti kui teisi ühiskondlikke institutsioone, mis kõik on vahelduval määral rajatud nõusolekule, sundusele, altruistlikele ja omakasupüüdlikele motiividele, ja mis kõik arenevad ajas? Tõsi, riik võib võlga sisse nõuda ka sundust kasutades, aga seda teevad ka pangad. Ja tänapäeva ühiskonnas on hoopis kergem hoiduda tulumaksust kui pangaarve avamisest.

Raamatule on lisatud Mats Volbergi saatesõna. Selge ja pedagoogiline tekst sisaldab vajalikku taustateavet filosoofilise arutelu kohta, mida Nozicku raamat omanäoliselt arendab. Saatesõna annab kompaktse ülevaate Rawlsi teooriast ja edasisest debatist kahe võistleva vaate vahel. Volberg püüab lõpuks ka seada raamatu nüüdisaja poliitiliste vaidlusküsimuste konteksti. See ülesanne tundub mulle siiski raskem, kui Volberg näib eeldavat. Praegu on moes näha poliitilise debati vastaspoolustena „vasakpoolseid ehk progressiivseid“ ning „parempoolseid ehk konservatiive“ (lk 570). Võrreldes 1970. aastatega on poliitilised poolused päris korralikult nihkunud: riietusele, koolikeelele, voodilinade vahel toimuvale ettekirjutusi teha püüdvad „konservatiivid“ on kaugel nelja aastakümne tagustest uusliberaalsetest parempoolsetest. Nagu eespool esitatust ilmneb, ei ole ka heaoluriiki puudutava arutelu põhiküsimuseks praegu võrdsus, vaid erinevate heaoluriigi mudelite tõhusus ja mõju majanduskasvule. Isegi viimasel ajal esile kerkinud moraliseeriv, uuskonservatiivne kriitika ei vaidlusta heaoluriigi pakutud sotsiaalteenuseid kui selliseid, vaid osutab indiviididele ja rühmadele, kellel oma eluviisi või päritolu tõttu võiks olla vähem õigust nendest osa saada.

Paraku tuleb tõdeda, et Nozicku põhiargumendid on praeguseks oma aktuaalsusest palju kaotanud. (Kuigi üllatavalt ajakohased on mõned kõrvalteemad, nagu arutlus loomade õiguste üle lk 66–76.) Aga kes teab? Võib-olla on poliitilises debatis vaja jälle ka nende suhtes seisukoht võtta.

Tänapäeva ühiskonnas on hoopis kergem hoiduda tulumaksust kui pangaarve avamisest. Välisfirmad eelistavad siin teenitud kasumit välja võtta laenuna, mitte dividendidena. Nii jääb riigile tulumaks selle pealt laekumata.

Dmitrijs Purgalvis/Wikimedia Commons

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht