Toomas Hendrik Ilves toob mõttesse Läti Henriku

Ahto Lobjakas

Orjaööta poleks eurooplust. ELi laienemine jäi pidama Huntingtoni tsivilisatsioonide piiril. Toomas Hendrik Ilves, Iivi Masso, Omal häälel. Tänapäev, 2012. 196 lk. Raamatu „Omal häälel” lehekülgedel materialiseeruv Toomas Hendrik Ilves toob sagedamini kui kohati mõttesse Läti Henriku. Mõlemad on meie maanurgas kõige laiemas mõttes toonud maale läänt, selle kultuuri ja poliitikat. Nad on kujundanud meie kuulumisi ja üle kõige usku õigesse üritusse. Henrik tõenäoliselt ei olnud lätlane, kuid tema kiindumus Ida-Balti miljöösse on muljetavaldav. Ilves on eestlane ja tema empaatia sellevõrra intensiivsem. Poleemilise isiksuse ja zoon politikon’ina elab Ilves agonistlikku elu, kus ka monoloogi üksindus ei ole kunagi vähem kui dialoog mõne kujutletud „teisega”. Rindejooni on leegion. Läbivad viited „sovettidele” ja „kolhoosi-” tihe kordumine eri kontekstis märgivad selle kahasse kirjutatud teose ainsuse esimese pöörde ainuomaniku kuulumist tulevikuparteisse. Ent üksikisiku tasandil minevikuparteidest rääkimiseni Ilves ei lasku. Oleks raamatul indeks, oleks sealt asjatu otsida nimesid Savisaar või Rüütel. See teema on kõigist raamatu rinnetest kõige nõrgemini problematiseeritud.

Kuigi sissejuhatuses lubatakse, et tegemist pole eluloo- ega mälestusteraamatuga, on teoses ridamisi üsna vahetuid sissevaateid Eesti tänase presidendi hingeellu. Ilmselt ettekavatsetult toimib sellisena päris alguses esitatud mõtisklus Ilvese personaalsest identiteedist, mis tõukub kriitiliselt väidetavatest väärarusaamadest ameeriklane olemise kohta. Ent eluloolist fakti, et Ilves on üles kasvanud USAs, kinnitavad raamatus ikka ja jälle korduvad viited sealsele (massi- ja kõrg-)kultuurilisele taustsüsteemile, rääkimata sagedastest kursiivi pandud ingliskeelsetest idioomidest. Raamatus ilmneb ka konkureeriv voolus: soov tõestada, et olude poolt peale sunnitud ameeriklus ei ole Ilveses hävitanud juurte eurooplust ega eestlust.

Järgmisel tandril oleme tagasi Eesti minevikus, aga seekord selles plaanis, kus minevik, olevik ja tulevik saavad üheks. Ilves on selgelt Ranke „wie es eigentlich gewesen”-koolkonna järgija. Aga selles kontekstis ei usu ta enam pärimusse ega üksikisiku võimesse hoida elus ajaloolist tõde. President soovib enamat, nagu ta ka varem Mälu Instituudi kontekstis öelnud on. Läbi tuleb uurida teemad, mis praegu ei tundu tähtsad: usuvabaduse allasurumine 1940.-1950. aastail, „kuldsete kuuekümnendate” käsitlus jms. Ilvese sissevaade ENSVsse jätab paraku aeg-ajalt mulje, et see vajaks tuge institutsionaliseeritud ajaloouurimise peavoolult. 1984. aastal toimunud külaskäigu kohta Eestisse ütleb ta: „Mul ei olnud pagulastele omistatud emigrantlikku reaktsioonilist suhtumist, aga see inimeste ahistamine ja sõnavabaduse piiramine oli lihtsalt kohutav” (lk 64).

Siit heiastub sügavam probleem ENSV aegade mõistmisel. Mis pulseeris „päris eluna” pool-totalitaarse ideoloogilise košmaari taga ja oli see substants, millelt sai üldse võimalikuks Eesti kiire areng pärast 1991. aastat? See, mis haakus imporditud demokraatiaga, äritavadega jne. Eestisse naasnud väliseestlased jagunevadki laialt võttes nendeks, kes suudavad aktsepteerida, et nad peavad assimileeruma reaalsesse, mitte kujutletud ühiskonda (ükskõik, mida nad läänes kasvanutena siinsest argielust ei arvaks), mille ainus tuleviku väetis saab olla kollektiivne arengupotentsiaal; ning nendeks, kes seda ei suuda. Viimased kipuvad jääma otsima Archimedese punkti, millelt kogu ühiskonda nihutada.

Üks korduvaid motiive raamatus on orjamentaliteet. See on muidugi korraga nii klišee kui äärmiselt pingestatud mõiste ning Ilves teab seda hästi. Me tahame, et keegi teine ütleks: „Te olete piisavalt head”. See sarnaneb orjamentaliteediga, mis sunnib seda teist vihkama. Toimib see kõik käsikäes muruniidukiefektiga, mis ei lase eestlastel tunnustada kvaliteeti omasuguste seas. Kõik orjad peavad olema võrdsed, ainult aadlirahvad Soomes ja Rootsis teavad kõige paremini. Õnneks ei saa me tänapäeval enam mõisatallis peksa. Siit avaneb muuhulgas ka plaan, mis hiljem ei ole mõjuta Põhjala käsitlemisel. Viimase kokkukuuluvuses näeb Ilves pigem tehislikku kui loomulikku solidaarsust.

Samas ei oleks orjaööta meil ei Euroopat ega eurooplust, usub Ilves (analüüsimata küll võimalikke ajaloolisi alternatiive). Ta sedastab paradoksi, et sellest, mis tuli „tule ja mõõgaga”, sai hiljem meie kalleim vara. „Kui ei oleks olnud sakslasi ega luterlust, siis oleksime praeguseks olnud mingi teine rahvas” (lk 145). (See väide on ehk rohkem kui veidi ülekohtune Rootsi suhtes). Me oleme seega Läti Henrikule võlgu. Sest kui Rumeenia ja Bulgaaria välja arvata (Ilves unustab siinkohal Kreeka ja Küprose) jäi ELi laienemine pidama Huntingtoni tsivilisatsioonide piiril (lk 148). Huntingtoni lääs on Ilvese läänekristliku Euroopa mündi teine pool. Esimene on laiem mõiste kui teine, kuid piiritleb omakorda Euroopa sees selle, mis on autori meelest olemuslikum Euroopa: protestantlik Põhjala sfäär, millele vastandub vähem või rohkem kaudselt ladinakatoliiklik traditsioon.

Ühelt poolt on Euroopa ja tema standardid ning väärtused ühemõtteliselt head, teiselt poolt avaneb Euroopas ruum samade standardite ja väärtuste gradatsiooniks. Tekib võimalus meile öelda, et meie ei ole selles või teises mõttes veel päris järjel ja seetõttu peaksime teatud hetkedel suu koomal hoidma. Ilves lükkab selle Mandri-Euroopa-keskse traditsioonitõlgenduse tagasi ja naelutab oma värvid universalismi masti: määrav on usutunnistus, mitte sugupuu. See egalitaarselt universalistlik refleks seguneb analüüsi sügavamates keerdkäikudes siiski taas ajaloolise sõltumuslikkusega („demokraatliku korra juurde jõudmine ei toimu üleöö”, lk 168). Ühel pool kumab siit sümboolselt läbi USA kodanikuks saamise tseremoonia, teisel pool on Saksamaa oma ajaloolise vereõigusega. Paradokse leidub paradokside seeski: Saksamaa on ühtlasi Lutheri kodukoht, protestantismis on ingliskeelse maailma edu juured; Prantsusmaal on eeskujulikult vabariiklik konstitutsioon, puudub aga vastuvõetav Euroopapoliitika.

Vastuolud jätkuvad üks abstraktsiooniaste kõrgemal puhaste väärtuste tasandil. On olemas jagamatud väärtused, mille keskmes on demokraatia ja inimõigused (lk 163). Samas oli Huntingtonil võib-olla õigus ja demokraatia on kultuurispetsiifiline (lk 166) ning selle teostamise üksikasjad erinevad kultuuriti (lk 169). Viimane peaks loogiliselt tähendama, et Eesti skoor sellel skaalal ei ole kunagi sada punkti, kuna see on läbi oma ajaloo olnud piiririik, kontaktis korraga kahe tsivilisatsiooniga. „Mina usun, et demokraatia on igal pool võimalik,” arvab Ilves lõpuks siiski (lk 167).

„Omal häälel” avab Eesti presidendi mõtlemise tervitatava panoraamsusega, ehkki mõtleja tiitliga asetab Ilvese räägitu kirja pannud Iivi Anna Masso Ilvese õlule panegüüriliselt liigse koorma, kuna pärisfilosoofiat raamatust ei leia. Raamat on täis vastuolusid, milleta ilmselt ei saa hakkama ükski suurte ideedega poliitik. Veel keerulisem võib suure idee sõduril olla kaugel, kangekaelsel ja introvertsel maalapil Euroopa servas, mille asukatele maailm oma absoluutide, kategooriate ja dihhotoomiatega kunagi päriselt pole korda läinud.

Kasuks oleks tulnud veidi tugevam toimetajatöö. Ilvese dikteeritud mõttekäikudesse on sisse jäänud paar non sequitur’i. Rohkem riivavad silma eksimused kultuur-Euroopa õigekirjakaanonite vastu (adendum pro addendum, Toqueville pro Tocqueville, Nazionalism pro Nationalismus [või Nazionalismus?]; Ahnunglosen pro Ahnungslosen jms). Kahjuks poleks tulnud nõudlikuma väljakutse esitamine usutleja poolt. Poleemilise intellekti puhul määrab ülesande raskus saavutuse. Sümptomaatiliselt on raamatus silmatorkavalt puudu presidendi kalambuurid, mille lembust Ilves intervjuude autobiograafilises osas otsesõnu reklaamib.