Toomas Paul kui kodumaine Kierkegaard – laudatio

JOHANN-CHRISTIAN PÕDER

Toomas Paul on teoloog ja luterliku kiriku õpetaja, aga oluline inimene ka kultuuriväljal: Eesti viimaste aastakümnete avalik mõte ja arutelu on tänu Paulile saanud palju rikkam ja sügavam. Tema 80. sünnipäeva puhul toetun mõttele, et Toomas Paulis võib näha Eesti Kierkegaardi. Kuidas seda osutust mõista ja mida see sisaldada võiks? Mis on meie auväärsel hällilapsel tegemist tolle XIX sajandi isepäise taanlasega?

Inimese dünaamiline paigutatus

Kierkegaard ei olnud nõus sellega, et elu ja usku, maailma ja inimest on võimalik mõista süsteemina, et meil on võimalik jõuda süsteemse läbipaistvuse ja selguseni, mis põimib elu pingeliselt harali kogemused harmooniliselt kokku. Tema vastaseks oli siin eelkõige Hegel ja Hegeli püüd kõike ja kõiki teoreetiliselt kodustada, absoluutse teadmise läbipaistvasse jõkke kanaliseerida – isegi mõttehorisonte destabiliseerivat kannatust ja kurja. Kierkegaardi mõtteviis oli seevastu sokraatiliselt otsiv, küsiv ja kompiv. Ka Toomas Paul ei ole tahtnud esitada mõttesüsteemi, vaid on püüdnud hoida meie eksistentsi otsiva, tundliku ja avatuna. Ei elu- ega usuasjades ole meie mõistus paradiisiredel, millel turnides kõiki kogemusi hõlmava ühtsuseni jõuda. Inimelu sisaldab möödapääsmatult mõrasid ja lünki, kõhklusi ja kahtlusi.

Seesugune lähtekoht on seotud inimese dünaamilise paigutatusega – mõistmisega, et oleme lõplikud olendid, kes on sügavalt põimitud keele, kultuuri ja looduse seostesse. See tähendab, et inimese lõplikkus on nii sügav, et meie silmad ja suu, vaatamine ja rääkimine, ei ulatu üle selle ääre. Kierkegaard oli jõuline eksistentsiaalne paigutaja ja ka Paul kahtleb ja kõhkleb programmiliselt, kas nii-öelda igavikulised küsimused kuuluvad ikka teoreetilise mõistuse valda. Elu mõte ja eetiline vastutus kuuluvad pigem kirglikku praktilisse eludünaamikasse ja eksistentsiaalsesse valiku­situatsiooni.

Olgu siin näitena toodud vabaduse ja määratuse (saatuse) vahekord, mis Pauli tema sõnul väga liigutab. See, kas inimene on vaba, ei ole Kierkegaardi järgi viimseni empiiriliselt uuritav kui tahes suure mikroskoobiga. Inimese vabadus ja vastutus on empiirilisele pilgule kahtlased ja ebakindlad, pea illusoorsed kogemused, ent ühtlasi kogemused, ilma milleta inimelu ei näi tõeliselt inimlikuna. Kierkegaardist eristab Pauli see, et ta võtab bioloogilist paigutatust ehk loodusteadusi ja naturalistlikku tõlgenduspüüdlust tõsisemalt, on sillaehitaja just nimelt teadusliku kogemusdimensiooni avamisel. Selles peegeldub meie praegune olukord, kus naturalism on paljudele justkui prima philosophia. Ja tõepoolest, irriteerivalt ei sea vaid meie vahetu elukogemus kahtluse alla teaduse tõetaotlusi, vaid asi võib olla ka vastupidi. Kõigi kogemuste ühtsus ei ole inimlik võimalus.

Lahtine haav, põgenemine ja religioosne staadium

Kahtlusi ja kõhklusi täis avatusest ning sellega seotud individuaalsest valikuolukorrast on kiustatus põgeneda: arvata ja teha nii, nagu arvavad ja teevad teised, olla konformistlik, elada anonüümse massina, mitte olla mina ise. Eneseunustus oli Kierkegaardi üks võitlustander nii ühiskonna kui ka kiriku suunal. Kindlasti ei ole ka Paul lubanud meil olla mass ja kritiseerinud sellest lähtepunktist ühiskonda ning kirikutki. Paul räägib tihti sellest, et ristiusk on „elitaarne“ ega ole „igamehe asi“. Seda ei pea võtma sugugi negatiivselt, vaid arusaamana, et intensiivne kohtumine elu sügavama mõõtme ja mõttega ongi kogemus, mis nõuab alati indiviidi, üksikut. Nii oli ka Kierkegaard samavõrra kriitiline toonase tärkava massi- ja meediaühiskonna ning harjumuskristluse suhtes, mis tema arvates takistavad inimesel elada tõelise „mina“ ja usklikuna.

Toomas Pauli sõnum ütleb, et võimatu on saanud võimalikuks: mitte meie ei pea redelist üles ronima, vaid Jumal ise on laskunud redelit mööda inimese keelde, meelde, igasse rakku, et Jumal on maailma saladus, maailma tõeline DNA.

Jaan Tootsen

Lahendus aporeetilisele pingelisele olukorrale ei ole elu massis või paradoksaalsel kombel sellega kombineeruv esteetiline individualism, vaid elu mõtte ja eetilise vastutuse paigutamine kohtumisse absoluudiga. Paul ei esita meile väljapääsuna esteetiku eksistentsi (vaba kohustustest, voogav, ihadele ja hetkele anduv), vaid näeb Kierkegaardiga sarnaselt lahendust eelkõige religioosses eksistentsis. Me kõik oleme tihti konformistlikud väike­kodanlased ja me kõik oleme hetkele andunud esteedid, et oma eluga hakkama saada (vt „Uskmatu Tooma lugu“, LR 2009). Aga destabiliseerimist vajab kahtluse avatuse ja religioosse kohtumise kaudu ka eetiline staadium, sest eetiline vastutus võib muutuda püüdeks mingite hoiakute najal oma elu üle (meeleheitlikult) valitseda, kusjuures relatiivseid reegleid absoluutseks pidades. Seetõttu osutavad Kierkegaard ja Paul religioossele staadiumile, kus me mõistame oma rajatust ja toetumist väele, mis on suurem kui meie ise, suurem, kui seda on meie esteetilised ja eetilised strateegiad elu ja eksistentsi oma kontrolli all hoida. See on sfäär ja mõõde, mille hoolde saame end anda vaid usalduses ja usus.

See on nõudlik asi – hoida Kierke­gaardi ja Pauli jälgedes avatuna kõhklust ja kahtlust, pidada vastu kogemuste aporeetilises olukorras, otsida teadmist ja olla seejuures teadlik kõigi teadmiste piiratusest, kanda ihus lõplikkuse negatiivsuse vaia. Kierkegaardi järgi tunneb kahtleja vaimutoidu järele samasugust nälga kui igapäevase leiva järele. Toomas Paul on hoidnud selle haava värske ja veritsevana, hoidnud meie eksistentsi konfliktsust ja kahtlust ülal, ja on sellisena meile – kaudse kommunikatsiooni vahendusel – omamoodi paradiisiredel, rõõmusõnumi kuulutaja. See sõnum ütleb, et võimatu on saanud võimalikuks: mitte meie ei pea redelist üles ronima, vaid Jumal ise on laskunud redelit mööda inimese keelde, meelde, igasse rakku, et Jumal on maailma saladus, maailma tõeline DNA. Nagu Kierkegaard lokaliseerib Paul religioosse kogemuse kohtumisse Jeesusega, kuigi ei välista tõelist religioossust ka teistes paikades ja aegades.

Kaudne kommunikatsioon kui eksistentsiaalne tõuge

Kierkegaardi ja Pauli seob just nimelt kirjutamisviis, metoodiline teadvustamine, et nende käsitletu nõuab isepärast kommunikatsioonivormi. Kierkegaardi on siin inspireerinud Sokratese dialektika ja iroonia, vaatenurkade vahetamise kaudu teadmisele lähenemine. Kierkegaard püüdis sarnase metoodika abil ärgitada lugejat jõudma eetilis-religioosse eluvõimaluseni. Tema arvates on seejuures vaja just nimelt kaudset teadaandmist, sest tegemist ei ole teadmise ja informatsiooni, vaid elu- ja ususituatsiooni, millegi suutmise kommunikatsiooniga. Nii võib Kierkegaard pseudonüümide all kirjutades nii-öelda seestpoolt avada eluvõimalusi ja perspektiive, mis ei pruugi kattuda tema enda mõtete ja hoiakuga. Pseudonüümid esindavad erinevaid elu- ja mõistmisviise ning nende põrkumine ja dialoog loob olukorra, kus lugejat võetakse tõsiselt kui kedagi, kes avastab ja valib omaenda eksistentsi saladuse ja võimalused ise.

Pauli autobiograafilises „Uskumatu Tooma loos“ on pealtnäha vaid mõni viimane lehekülg pühendatud usu­situatsiooni kommunikatsioonile. Nii mõneski essees on Paulile tõeliselt tähtis jäänud vaid peidetud viiteks, olukorra kirjelduses vaikivalt sisalduvaks osutuseks. Ja ka inimese rahutu, pingelise olukorra kommunikatsioon toimub tihti perspektiivide najal, mis tunduvad häirivalt konkreetsetena, irriteerivalt selgete vastuste ja positsioonidena. Just nõnda leiab aset aga perspektiivide mäng, mis võimaldab lugejal osaleda eneseotsingut võimaldavas ja vallandavas protsessis.

Pauli maskimängu ilus ja oskuslik näide on tema Sirbis ilmununud essee „Vaba tahe on luul“ (Sirp 8. III 2013.). Siin võtab ta naturalistliku determinismi siseperspektiivi ja avab selle pinnalt irooniliselt Jumala teadusliku eitamise aporeetilisuse, kuna Jumala kõrval ei ela sellist teaduslikkust üle ka meie vahetu elukogemuse suurkujud ehk tahtevabadus ja südametunnistus – ja nii paistab ka uskumine või salgamine olevat midagi, mis on füüsika- ja keemiaseadustega ette määratud. Sellise artikli eesmärk ei ole muidugi väljendada Pauli enda ühemõtteliselt naturalistlikku veendumust, vaid dogmaatiliseks kippuvate positsioonide destabiliseerimine ja inimese nügimine olukorda, kus ta tõepoolest võiks olla avatud tõe sündmusele – kui see sündima peaks!

Iroonia peen võte ilmneb Pauli juures tihti ka kirikut kritiseerides, näiteks liigse moraliseerimise ja seksuaaleetikale keskendumise pärast. Nii räägib ta tähelepanu pühale perekonnale koondamisest kui „jõuluaegsest ilutsemisest“ („Kole kurb“, K&T 22. I 2016). See on kierkegaardlik kirikukriitika, suunatud kiriklikkusele, mis ei suuda tegelikult taluda Jumala käsu radikaalsust ja armastuse tingimusetust, vaid püüab Jumala tingimatut nõuet hallata ja valitseda, degradeerides selle relatiivsete reeglite täitmiseks. Nii võtab kirik aga religioosselt kogemuselt selle absoluutsuse ja muutub ise sõrme vibutavaks moraaliasutuseks. Teisal osutab Paul aga sellele, et kirik, olles humanismi hällina andnud oma üldisema panuse eetilisse ellu, saab tänapäeval mõnes mõttes just selgemini ja paremini keskenduda rõõmusõnumile („Kasutu kristlus“, K&T 20. VI 2014).

Kristlik usk on võimalikkuse usk

Mis aitab siiski ületada kahtlusi? Äsja ilmunud Maalehe intervjuus Toomas Pauliga (24. X 2019) nimetab Paul ühe oma mõjutaja või abistajana nimelt Kierkegaardi ja räägib kierkegaardlikult üle kuristiku hüppamise ja riskimise pildikeeles. Kierkegaard on rõhutanud, et Jumal on see, et kõik on võimalik, ja sarnaselt ütleb ka Paul „Uskumatu Tooma loos“: „religioosne või kristlik lootus on see lootus, mis elab, kui lootuseks enam mingit võimalust ei ole“ (lk 111). Kristlus ei ole usk näiteks traditsioonilistesse pereväärtustesse, kuigi see Eestis võib vahel nii tunduda. Kristlus on võimalikkuse usk seal, kus kõik näib võimatu. Ja võimatu näib see, et inimene kõiges oma puudulikkuses, kahtluses, nõrkuses ja suutmatuses võiks olla absoluudi, olemise aluse poolt nii ülevoolavalt ja suuremeelselt vastu võetud ja armastatud. See on ime, dialektiline ime, kuna näib olevat dialektilises pinges kõige sellega, mida suudame ja teame. Aga just see on ristiusu kese – võimatu võimalikkus!

Usk kui uus „olemasolemise viis“ või „eksistentsi vorm“ (ibid.) ei lõpeta meie otsimisi ja kahtlusi, ka mitte seoses Jumalaga, aga asetab kogu meie olemise uuele, usalduses juurduvale alusele. Ka on usu ime seotud kriitilise katkestusega nii naiivselt-literaalselt mõistetud piiblikeele, kiriku ülemäärase enesekindluse, ühiskondlike hoovuste absolutiseerimise kui ka iseenda (p)ette­kujutluste suhtes. Nii võib Paul sedastada: „Meie sõnadel on pigem pragmaatiline kui tunnetuslik väärtus: teoloogilised vormelid ei vahenda niivõrd teadmist Jumalast, kuivõrd õhutavad meid kummardama teda alandlikus meeles ja teadmises omaenese puudulikkusest.“ (ibid., lk 116).

Jah, tihtipeale Paul sellest kierkegaard­likust võimatu võimalikkuse sündmusest oma esseedes pikemalt ei räägi, vaid see jääb osutusena peitu tema perspektiivide ja positsioonide maskimängu. Nagu aga Kierke­gaardi puhul võib leida tema enda nime all ilmunud töödest otsesemaid kristluse käsitlusi, nii on ka Paul kirjutanud rea raamatuid, kus evangeeliumi sõnum on rohkem esil. Soovitan niisiis kõigil, kes on tuttavad Pauli esseedega – ja kes on tuttavad Pauli kui teravmeelse ärritaja ja üldlevinud arvamuste kõigutajana –, võtta kätte ka tema otsesemalt usu imet puudutavad raamatud. Toomas Paul on aidanud meil ennast ja Jumalat avastada ning just seetõttu vajab ka tema suurejoonelise elutöö põhjalikku, ka teaduslikku avamist ja avastamist. Eesti kultuur ja teoloogia on praegu ja loodetavasti ka tulevikus suuresti meie omaenda Kierkegaardi, „uskumatu“ Tooma nägu. Vähemalt tahan ma seda loota!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht