Totaalne inimene ja Paneuroopa

Reformierakondlaste ilmutatud „Totaalne riik – totaalne inimene“ pakub tugevaid vastandusi ja üldistusi, mis veenavad, kuigi mitte lõpuni. Raamatut tuleks mõista 1930ndate Euroopa poliitilise õhustiku raamistuses.

TIMO AAVA

2016. aasta alguses eesti keeles Ilmamaa kirjastuse väljaandena ilmunud austria-jaapani päritolu poliitiku ja Paneuroopa liikumise aktivisti krahv Richard Nikolaus Coudenhove-Kalergi (1894–1972) tekstikogumik sisaldab raamatu nimiteksti „Totaalne riik – totaalne inimene“, „Paneuroopa manifesti“, kolm kõnet 1926. aastal Viinis peetud esimesel Paneuroopa kongressil ning kokkuvõtliku ülevaate tema Pan­euroopa Liidu ideest küsimuste-vastuste vormis. Uuele väljaandele on kirjutanud saatesõna Siim Kallas, ära on trükitud ka 1938. ja 1988. aasta eestikeelse väljaande vastavalt Joakim Puhki ning Ülo Kaevatsi saatesõna.

Kogumiku esmalt 1937. aastal ilmunud põhiteksti „Totaalne riik – totaalne inimene“ tuumaks on Nõukogude Liidu tüüpi riigi kriitika. Nõukogude Liit oli Coudenhove-Kalergi järgi totaalne riik ehk poliitiline süsteem, kus indiviidi vabadused on allutatud kollektiivile, riigile. Kalergi sõnutsi valitseb sellises makjavellistliku riigimoraaliga ühiskonnas õiglusest ülem distsipliin: vabaduse üle troonib autoritaarsus, esiplaanil on riigi huvid. Riik on kõikvõimas ning püüdleb kõige oma kontrolli all hoidmise poole, alates eraomandist kuni teaduseni.

Coudenhove-Kalergi sümpaatia kuulub aga totaalsele inimesele, kelle vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele. Õigupoolest on see klassikaline liberalismi põhimõte, et inimese vabadust võib piirata vaid selleks, et hoida ära kahju teistele inimestele. Totaalne inimene on Coudenhove-Kalergi nägemuses õhtumaine kultuuriideaal. Selle ajaloolised juured on antiigis, kristluses ning rüütellikkuses, see hõlmab isiksuse vabadust, ligimesearmastust ning vaprust, truudust ja au. Totaalse inimese idee kehastuseks on tema arvates Inglise džentelmen.

Kui lugeda teksti „Totaalne riik – totaalne inimene“ poliitikateoreetiliselt seisukohalt või vaadelda seda lähtuvalt ideede poliitilise rakendamise praktilistest kaalutlustest, jääb õhku rippuma indiviidi totaalse vabaduse ideaali ning selle vastandi ehk totaalse riigi tasakaalupunkti küsimus. Mida, millal, kuivõrd ja mis eesmärgil võib riik reguleerida ja piirata, ilma et totaalse riigi idee allutaks totaalse inimese? Coudenhove-Kalergi küll kirjutab (lk 51 jj), et riigi eesmärk peab olema inimese avanemine. Seda takistab anarhia korral liigikaaslaste omavoli, ühiskonnas aga riigi omavoli. Ta väidab, et isiksuse seisukohalt on totaalne riik anarhiaga võrreldes halbuselt teisel kohal, kuid täpsem tasakaalumehhanism jääb seletuseta. Võiks öelda, et tasakaalu tagabki eelmainitud printsiip, s.o riik võib isiku vabadust piirata vaid selleks, et tagada kõikide teiste samasugune vabadus, kuid praktilised lahendused ning nende teoreetiline põhjendus, olgu näiteks tegu maksusüsteemi, majanduse reguleerimise või valitsemismehhanismidega, on pigem aimatavad.

Nende küsimuste detailne lahendamine pole küll autoril olnudki eesmärk omaette. Tegemist pole ideaalse ühiskonna toimemehhanismide esitamisega, vaid eeskätt autori kaasaja olude rüpes sündinud päevapoliitilise tekstiga. Just seetõttu ongi „Totaalne riik – totaalne inimene“ üles ehitatud nende kahe idee vastandamisele ning totaalse inimese apoloogiale. Aastal 1937, mil tekst trükivalgust nägi, oli möödunud 20 aastat bolševike võimuhaaramisest Venemaal. Alustatud oli kollektiviseerimist, nn kulakute tagakiusamist, jõukamate vara riigistamist, just raamatu ilmumise aega jäi Stalini terrorilaine. Nõukogude Liidu tüüpi totalitaarriigi kriitikana ongi Kalergi tekst kirjutatud. Sellega üritas ta vastu astuda NSVLi poliitilisele süsteemile ning selle alusideedele, mis leidsid toona positiivset vastukaja ka Lääne- ja Kesk-Euroopas.

Samal ajal tugevnes Euroopas Hitleri natsionaalsotsialistlik Saksamaa, Mussolini oli fašistliku riigi kujundamisega alustanud juba varem. Saksamaa ja Itaalia olid koos natsionaalsotsialismi ja fašismi võidukäiguga Coudenhove-Kalergi arvates vabaduse ideaalist taganenud, kuid džentelmenist totaalse inimese ideele siiski lähemal kui nõukogude süsteem. Oma konservatiivsuse tõttu hoidsid nad alal õhtumaise kultuuri väärtusi. Itaalia fašism kujunes tema arvates just kaitseks bolševismi vastu, kuigi Mussolini võttis selleks üle bolševike meetodeid: antiparlamentarismi, antiliberalismi, terrori, politseivõimu jne. Nii natsionaalsotsialism, fašism kui ka bolševism olid tema arvates suhtelised mõisted. Olukorras, kus Venemaal olid võimul bolševikud, tõdes ta, et isikuvabaduste seisukohalt on kahest halvast parem pigem fašistlik kui bolševistlik Itaalia, edusamm olnuks seegi, kui natsionaalsotsialistlik Saksamaa loobunuks aariamissioonist ning leebunuks fašistlikuks (lk 110).

See aga ei tähenda loomulikult, et fašism oleks olnud tema ideaal. Ta reastas riigid vabaduse ulatuse järgi: fašism oli Coudenhove-Kalergi arvates ühe­dimensiooniline, tähendades vaid poliitikat, natsionaalsotsialism aga kahedimensiooniline, eeldades ka maailmavaadet, ning kommunism kolmedimensiooniline, hõlmates lisaks majandust (lk 102). Seega oli totaalse riigi parim näide just bolševistlik Venemaa, sellele järgnesid Saksamaa ja Itaalia. Totaalset inimest väärtustava isiksuseriigi parim kehastus oli aga Inglismaa, teisele kohale jäi USA, kolmandale Prantsusmaa (lk 118).

Teksti „Totaalne riik – totaalne inimene“ lugedes hakkavad silma tugevad vastandused, binaarsed skeemid, suured üldistused. Põhjalikumalt autori argumente kaaludes ning neisse süüvides võib leida, et lõpuni veenvad ja tõesed sellised vastandused alati ei ole. Võetagu näiteks kas või tema pakutud riigi totaalsuse astmed: näiteks Itaalias ja Saksamaal oli ka majandus riigi kontrolli all, kuigi, tõepoolest, mitte nii suures ulatuses kui Nõukogude Liidus. Äärmuslike poliitiliste režiimide ning ideede õhkkond vajaski aga kohati neile vastuastumiseks argumente, mis üldistatult kannavad ja veenavad, kuigi mitte lõpuni. Just 1930ndate Euroopa poliitilise õhustiku raamistuses tulekski teksti mõista.

Kogumiku tekstide ilmumise kaasajal olid need osa Coudenhove-Kalergi poliitilisest tegevusest. Ka uue eestikeelse väljaande ilmumisel on poliitiline mõõde võrdlemisi oluline. Õigupoolest suhestuvad need tekstid oma ilmumisajaga igal juhul aktuaalselt. Kõnealune väljaanne on sündinud koostöös liberaalset maailmavaadet tutvustava MTÜ Liberalismi Akadeemia ehk Reformierakonna tütarorganisatsiooni ning mitmete teiste erakonnaga seotud inimestega. Erakonna auesimees on kirjutanud saatesõna ning ilmselt on sel ka väike seos praeguse presidendikampaaniaga. Tasub meenutada, et 1938. aastal, kui tekst ilmus eesti keeles esimest korda, oli nn Pätsi aeg ning jõustus uus põhiseadus. Toona oli Paneuroopa liikumise üks aktiviste Eestis ärimees Joakim Puhk, kes kirjutas ka saatesõna. Teise väljaande ilmumisajal, 1988. aastal, oli Eesti ja kogu Nõukogude Liit aga suurte ja kiirete ühiskondlike muutuste keerises. Sel ajal mõjus tekst eriti terava kriitikana toonase muutuva Nõukogude Liidu poliitilise reaalsuse pihta.

Kalergi Paneuroopa-teemaliste tekstide puhul on laiem poliitiline kontekst Euroopas olulisemgi. 1920ndatel ja 1930ndatel oli Euroopa ühinemise idee küll juba pika ajalooga, kuid levis pigem kitsamas majandustegelaste, diplomaatide, poliitikute ja intellektuaalide ringis. Coudenhove-Kalergi kutsus üles looma Paneuroopa liitu, et hoida ära konflikte Euroopa sees ja kaitsta Euroopat bolševistliku Venemaa eest. Praeguseks on aga liidu idee realiseerunud vormidel, nagu Euroopa Söe- ja Teraseühendus, Euroopa Majandusühendus ja Euroopa Liit, seljataga juba rohkem kui pool sajandit.

Kui esmailmumise kaasajal olid tekstid aktuaalsed üleskutsena Euroopa ühendamiseks, siis nüüd, 2016. aastal, on need aktuaalsed äraspidisel moel. Majanduskriis ja põgenikevoog on löönud kõikuma ühe liidu alusideedest ehk inimeste vaba liikumise printsiibi. Selle aasta juunis saame näha, mis otsuse langetab Ühendkuningriik. Tasub mainida, et Coudenhove-Kalergi pidas omal ajal paremaks Inglismaa jäämist liidust välja, kuna sel oli rohkem tegemist oma asumaadega. Praegu mõjuvad Pan­euroopa tekstid tõenäoliselt väljakutsetega silmitsi seisva Euroopa Liidu hoidmisele üleskutsuvalt, kuigi Google’i otsingu andmetel pakub ta suurt huvi ka vandenõuteoreetikutele ning liidu ja globaliseerumise kriitikutele.

„Siin ja täna algab uus peatükk maailma ajaloos ning me võime öelda, et olime kohal!“ (lk 226) – nii on parafraseerinud Coudenhove-Kalergi esimese Paneuroopa kongressi lõpukõnes Goethe kuulsat lauset enne 1792. aasta Valmy lahingut revolutsioonilise Prantsusmaa ning Preisi-Austria koalitsiooni vahel. Tema Euroopa ühendamise idee on tänapäeval saavutanud ühe ajaloo sidusaima institutsiooni vormi. Niisuguse totaalse vabaduse piiramisega, nagu koges tema oma eluajal, me tänapäeval silmitsi ei seisa. Selleks et oma kaasaega ajaloo valguses paremini tajuda, võib-olla aduda mastaapsemaid muutusi, kui need peaksid aset leidma, annab Coudenhove-Kalergi teos piisavalt mõtteainet.