Tõusude ja mõõnade tee – Eesti Ajakirjanike Liit 100

Sündinud üksikute unistusest ja missioonitundest, on liidust aegade jooksul läbi käinud enam kui kolm tuhat liiget, üle on elatud riigikordi ja väärtusskaalasid, püüeldud erinevate eesmärkide poole.

HELLE TIIKMAA

See oli sada aastat tagasi, 14. juunil 1919, kui kolme mehe avalduse alusel Tallinna-Haapsalu rahukogus registreeriti Eesti Ajakirjanikkude Ühing. Saja-aastasi organisatsioone, kes tähistavad oma juubeliaaastapäeva napilt üle saja-aastases Eestis on veelgi, kuid loomeühendustest on Eesti Ajakirjanike Liit üks vanemaid ja meie liitu edestab vaid teatrirahvas. Sündinud üksikute unistusest ja missioonitundest, on liidust aegade jooksul läbi käinud enam kui kolm tuhat liiget, üle on elatud riigikordi ja väärtusskaalasid, püüeldud erinevate eesmärkide poole. Keskmes on siiski igal ajastul olnud ajakirjanik, tema töö ja huvide toetamine, edendamine, väärtustamine.

Mihkel Aitsam kirjeldab ühinemise algust 1925. aasta liidu albumis „Õitsituled“: „Ühel omavahelisel jutuajamisel võtsid ajakirjanikud Jaan Tomp, Paul Olak ja Jakob Mändmets küsimuse üles, kas ei tuleks ka ajakirjanikkudel ühineda oma hariduslise ja majanduslise tasapinna tõstmiseks. Jõuti üksmeelsele otsusele – asutame ühingu.“1 Kõik kolm algatajaliiget olid ajakirjanikud ehk toonase ametinimega toimetajad, mitte väljaandjad ega omanikud. Ühingu vastuvõetud põhikiri kinnitas eesmärkideks „ajakirjanikkude vaimliste ja aineliste elu tingimuste parandamine, ühingu liikmete õigusliste ja aineliste huvide kaitsmine ja toetamine kõlbeliselt kui ka aineliselt“,2 siiski vajutas algatusele oma pitseri sõda, milles Eesti sel ajal veel oli. Hea algatus jooksis peaaegu liiva, sest suudeti vaid rindele ajalehti toimetada ja hiljem korraldada ka üks ajakirjanike reis Soome. 1921. aasta alguseks oli liidul 1919. aasta lõpus olnud enam kui kolmekümnest liikmest järel vaid kaheksa liiget.

Kuid vajadus ajakirjanike organisatsiooni järele oli ilmselt alles, sest kui aasta lõpuks kutsuti kokku I Eesti ajakirjanike kongress, tuli sinna 72 esindajat üle Eesti ning ühing ärgitati elule. Kuigi põhimõtteliselt võinuks liitu kuuluda kõik, kes ajakirjanduses tööd tegid, oli liit teataval määral elitaarne, eristades ajakirjanikuna leiva teenijaid kui tegevliikmeid ja harrastusajakirjanikke kui toetajaliikmeid.3

Koguteos „Õitsituled“ 4 1925. Toimetaja: Paul Olak, Harald Vellner, Karl Kesa, Evald Jalak, Hans Laanest. Kujundaja: Sergei Slastnikov, Richard Kivit, Peet Aren, Nikolai Triik, Gori, Paul Liivak, Guido Mamberg, Felix Randel. Autor: Eesti Ajakirjanikkude Ühing, Eesti Ajakirjanike Liit, trükikoda Vaba Maa, trükikoda (Tallinn) Ühiselu.

Järgnes peaaegu 20 tegusat aastat, mille siiani mälestusväärseimaks osaks peetakse seltsielu: Ajakirjanike Kodu Pirital, kus vaba aega veetsid nii Eesti kui ka välismaa ajakirjanikud; Ajakirjanike Liidu ballid, kus riigi koorekiht jalga keerutamas käis ja loterii kaudu ajakirjanikke toetas; album „Õitsituled“, mis on nüüdseks peaaegu ainus allikas liidu tollasest tegevusest. 1925. aastaks liiduks ümber nimetatud organisatsioon oli ka ajakirjanike paremate töötingimuste ja õiguste eest seisja ning rääkis kaasa seadusloomes, nii- ja naasuguse tulemusega. Edukas oldi kultuurkapitali seadusse ajakirjanduse sihtkapitali sisse saamisega ja ajakirjaniku nn passi ehk töötunnistuse sisseseadmisega. Pingutusi nõudis, kuid lõpuks osutus edukaks ajakirjanikele priipääsme tagamine raudteel. Vähem edu oli liidul näiteks võitluses tsensuuriga, mis lõpuks Eesti ajakirjanduse ju ka vaigistas ning vabariigi kaole teed sillutas. 1940. aastal anti liit üle nn punastele ajakirjanikele lootusega selle tegevus siiski säilitada. Kahjuks asjatult, kuigi ametlikult liidu tegevust ei lõpetatudki – see võeti Ametiühingute Keskliidu liikmeks ja lihtsalt kadus lavalt.

Ajakirjanike organisatsiooni teine tulemine oli aastail 1957–1959. Siis juba kui NSV Liidu Ajakirjanike Liidu allorganisatsioon, Eesti NSV Ajakirjanike Liit. Kui Eesti Ajakirjanike Ühing oli esimene Eesti Vabariigi ajal loodud loomeliit, siis Eesti NSV ajal jäid ajakirjanikud loomerahvast viimasteks. Mõni mees tahakski lugeda seda aega praeguse liidu algusajaks, nii et saaks selle kui nõukogude jäänuki rahulikult maha kanda.

Teine riigikord, teised eesmärgid ja väärtushinnangud – kõned kongressidel ja ametlikud materjalid on täis truualamlikku retoorikat ja propagandat, aga selle kõrval ei tohi unustada karikatuuri- ja muid loomingulisi võistlusi, koostööd Tartu Riikliku Ülikooliga ajakirjandushariduse nimel ning liidu üritusi – kokkutulekuid ja sektsioonide tegevust –, kus avalikkuses nööri mööda käivad ajakirjanikud said rääkida ka sellest, millest ei tohtinud. Seadusloomet tehti sel ajal Eestis nii piiratult, et selles polnud kuigi palju kaasa rääkida – eduna tasub ehk mainimist liidu ettepanek tunnustada teenelisi ajakirjanikke, mis 1966. aastal sisse seati. Nagu oli rohkem ajakirjanikke, oli ka liikmeskond suurem, aga taas mitte igaüht hõlmav – nõuti kolmeaastast staaži ja soovitajaid. Statistika näitab, et kõige suurem vanuserühm oli 50+. Mida aeg aga edasi, seda enam kurdeti siiski noorte puuduse üle.

Eesti Ajakirjanike Liit taastati 1989. aastal ENSV Ajakirjanike Liidu VIII kongressil. Ühiskond oli muutumas, liit oli maha jäämas – selles jõuti selgusele loomeliitude ühispleenumiks, mis teadupärast 1987. aastal maha peeti. Erakorraliselt ja ennetähtaegselt kokku kutsutud VIII kongressil kinnitati liidule taas nõukogude-vaba nimi, päris oma põhikiri, mis ei olnud Moskva liidu oma kloon. Valiti väiksem, vaid 15 liikmega juhatus ja uus esimees. Liidu põhieesmärgiks seati „soodustada liikmete kutsetegevust, mis on suunatud üldsuse operatiivsele ja tõesele informeerimisele ühiskondlikult olulistest sündmustest ja faktidest, avaliku arvamuse väljendamisele ja kujundamisele demokraatia ja humanismi põhimõttel.“4 Riik tunnistas EALi 1919. aasta ühingu õigusjärglaseks, andes tagasi omaaegse kinnisvara, lagastatud Ajakirjanike Kodu.

Hiljuti küsis üks noor ajakirjanik mu käest, miks ometi meediamajade ülest ametiühingut ei ole.

Agarust uuel juhtkonnal esialgu jätkus – arutati, kas minna enam ametiühingu või loomeliidu teed (eelistades lõpuks siiski sümbioosi), püüti arendada majandustegevust uue aja vaimus. Mäng ei väärinud küünlaid. Liikmete arvult oli liit kõige suurem 1995. aastal, aga tegelikult oli nimekirjas omajagu nn surnud hingi. Maailmamuutmise hoos uut sorti ajakirjanikele oli liit aga viienda järgu teema, millega tegelda või kuhu liituda. Esirinda tõusis küsimus „mis ma sellest saan“ ja „meie, need praegused, ning nemad, need endised“ jaotus. Poliitväljal tegi ilma „ajakirjandus on äri“ mõtteviis, mis jättis ajakirjanikud kõrvale kultuuriväljalt ja kultuurivälja reguleerivatest seadustest.5 Liidust sai paljuski unustatud võimalus.

Dainius Radzevicius

Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni aastakoosolek peeti selle aasta maikuus Tallinnas.
Fotol president Kersti Kaljulaid, Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni president Mogens Blicher Bjerregård ja Helle Tiikmaa.

Dainius Radzevicius

 

 

 

 

 

See ei olnud siiski veel liidu lõpp. Sõltus ja sõltub ikkagi konkreetsest juhatusest ja esimehest, kui palju ja mida just tehtud sai ning saab. Ajakirjanike Liit osales ajakirjanike eetikakoodeksi koostamisel, andis välja autasusid ja paar aastat Juhan Peegli stipendiumi. Seltsielu, mida varasematel aegadel liidu edu aluseks võis pidada, nähti pressipäevadel ja korra ka pressiballil. Hooti on fookuses olnud ka ajakirjanike harimine nende autori- ja muudest õigustest. Ametiühinguna on liit tugev ERRis. Liikmeskond aga vananeb ja see vähendab ka liidu võimekust. Poliitväljal ja maailmas, sealhulgas Euroopa ja Rahvusvahelises Ajakirjanike Föderatsioonis esindab liit ajakirjanikke sõltumata sellest, kas nad on liikmed või ei – lihtsalt mitteliikmetel puudub igasugune võimalus kaasa rääkida, kuidas neid esindatakse.

Allikas: Eesti Ajakirjanike LiitÜkski majanduslik prohmakas ei riku mainet nii jäädavalt kui poliitiline poolevalik. Sellega seisab ajakirjanike liit silmitsi veel praegugi, kuigi ühe partei seisukohtade eelistamist teisele ei ole ette tulnud juba aastaid. Kahjuks leidub ikka veel neid, kes eeldavad, et kui kunagi toimusid asjad nii, siis nii käivad need edasigi. Mis sellest, et tulnud on uued inimesed.

Hiljuti küsis üks noor ajakirjanik mu käest, miks ometi meediamajade ülest ametiühingut ei ole. Ja et kas meil liidus oleks initsiatiivi see neile teha. Initsiatiiv peab siiski olema neil endil. Ajakirjanike liit ei ole ainult sellepärast selline, nagu see praegu on, seda on kujundanud keegi teine. Meie, ajakirjanikud, liidu liikmed ja mitteliikmed, oleme lubanud seda endaga teha. Asunud kõrvaltvaatajaks iseendaga toimuvas. Niisiis, kes tegi – ise tegi. Kuid see on ka võimalus, mida ei tohiks ära raisata.

Helle Tiikmaa on Eesti Ajakirjanike Liidu esimees.

1 Mihkel Aitsam, „Eesti Ajakirjanikkude Liit. Senise tegevuse ülevaade“. Eesti Ajakirjanike Liidu väljaanne „Õitsituled“ nr 4 1925, lk 99–101.

2 1919. aasta põhikiri ERA 14.4.1167

3 1925. aasta põhikiri ERA 14.4.1166

4 1989. aasta põhikiri – EAL arhiiv, 8. kongressi materjalid

5 Kultuurkapitali seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/263188

Loovisikute ja loomeliitude seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/LLS

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht