Tragikomöödia sünd

Jaanus Sooväli

Nietzsche tekstid on selleks kaunis komplitseeritud, et neid võiks masinlikult, ilma Nietzsche filosoofiat tundmata, ühest keelest teise üle kanda.Friedrich Nietzsche, Tragöödia sünd. Tõlkinud Anne Lill. Tänapäev, 2009. 304 lk.       Võiks ju olla rõõmustav tõdeda, et Eesti n.ö nietzscheaana, mis senini koosnes kolmest raamatust („Ecce homo”, „Antikristus” ning „Zarathustra”), on „Tragöödia sünni” tõlke ilmumisega ühe teose võrra lisa saanud. Kuid kahjuks saab seda ütelda ainult konjunktiivis. Võtan esmalt pilku kõige olulisema – tõlke enese. Paraku on sellel mitmeid probleeme ja puudusi, kuni selleni välja, et nii mõnigi lause on tõlgitud sõna otseses mõttes vääralt: asjaolu, mis teeb lugemise ning seejuures Nietzsche mõistmise paiguti väga raskeks, sageli koguni päris võimatuks. Toon siinkohal välja ainult mõned ilmekad ja  tunnuslikud näited.

Vaatlen kõigepealt lauset, mis kuulub „Katsesse end kritiseerida”; Nietzsche kirjutas selle 14 aastat hiljem „Tragöödia sünni” uue väljaande tarvis n-ö enese-kriitiliseks eesõnaks: „Maailm, mis on igal hetkel jumala saavutatud vabanemine, kui igavesti vahelduv, igavesti uus nägemus ülimal kannatajal, ülimal vastandujal, ülima vastuolu kandjal, kes suudab end ainult näiliselt vabastada: kogu esteetilist metafüüsikat võib nimetada meelevaldseks, tarbetuks, väljamõeldiseks – selle puhul on peamine, et ta juba väljendab vaimu, mis seadis  end kord kaitseks vastu igasugusele ohule, anda olemasolule moraalne tõlgitus ja tähendus” (lk 14). Vääralt on selles lauses tõlgitud Nietzsche poolt rõhutatud väljend „im Scheine”1, Teksti mõte või tähendus pole mitte selles, nagu suudaks see ülimalt kannatav ning vastuoluline lunastada ennast ainult näiliselt, s.t nagu ta tegelikult ei suudaks ennast üldse lunastada, vaid loomulikult ikka selles, et ta suudab ennast lunastada küll – ja nimelt näivuses või paistvuses. Nietzschele oli algusest peale kuni mingi hetkeni välja, mil ta selle ülepea tühistas, üsna oluline see eristus n-ö tõelise maailma ning  näiva või paistva ehk meeleliselt kogetava maailma vahel. „Tragöödia sünni” päevil on selleks tõeliseks maailmaks või maailma sisimaks olemuseks n-ö ürgühesus ehk schopenhauerlik tahe, mille suhtes ning mille tekitatuna empiiriline maailm on näivus või paistvus.

Oluline on siin aga see, et see ürgühesus tarvitseb seda näivust enese lunastamiseks: ta lunastub selles iseenese poolt tekitatud näivuses või paistvuses. Nagu näha, pöörab Lille tõlge teksti tähenduse pea peale. Ent eelöeldu oleks võinud saada tõlkijale ilmsesti selgeks ning võib-olla tekst ise viimaks  mõistetavaks ja arusaadavaks, kui ta oleks eestindanud õigesti eelöeldut selgitava lause põhiteksti neljandast peatükist, lause, mida eeltoodud näites „Katsest end kritiseerida” oma kriitikaga just silmas peetud, kuid paraku on seegi vääralt tõlgitud. Ma püüan selle lause kõigepealt ise arusaadavalt tõlkida ning toon siis võrdlusena välja Anne Lille versiooni. „Mida enam ma nimelt märkan looduses neid kõikvõimsaid kunstilise tunge ning neis seda innukat igatsust näivuse, lunastumise järele näivuses, seda enam tunnen ma ennast tõugatuna  metafüüsilise oletuse poole, et tõeliselt olev ja ürgühesus kui igavesti kannatav ja vastuoluline vajab oma pidevaks lunastuseks ühtlasi lummavat visiooni, nauditavat näivust […].”2

Anne Lill on antud lause eestindanud aga nõnda: „Nimelt mida enam ma märkan looduses kõikevalitsevat kunstitungi ja selles innukat püüdlust näivuse järele, näivuse kaudu vabanemise järele, seda enam tunnen ma vajadust metafüüsilise vaateviisi järele, mis kasutab oma pidevaks vabastamiseks tõeliselt olevat ja ürgühtset kui alaliselt kannatavat ja vastuolulist, samas lummavat nägemust, nauditavat näivust […]” (lk 37-38). Anne Lille  tõlkest tuleb niisiis välja, et on tarvis metafüüsilist vaateviisi, mis kasutab oma pidevaks vabastamiseks või lunastamiseks tõeliselt olevat ja ürgühesust. Nietzsche kirjutab aga, et ta tekstis nimetatud põhjusil on tõugatud niisuguse metafüüsilise oletuse poole, et ürgühesus kui igavesti vastuoluline vajab oma lunastuseks näivust või paistvust (s.t muuhulgas kunsti, mille päristine valdkond Nietzsche sõnul ongi paistvus). Juba üksnes need kaks viimast näiteks toodud tõlkelist äpardust oleks tõenäoliselt suutelised muutma kogu teksti algusest lõpuni arusaamatuks. Kuid selliseid vääralt tõlgitud  kirjakohti ei ole mitte kaks või kolm – neid on kümneid. Ma toon veel ainult ühe näite. Põhiteksti esimeses peatükis, eestikeelses väljaandes lehekülgedel 26-27, leidub niisugune arusaamatu lause: „Samas kohas kirjeldas Schopenhauer meile tohutut õudu, mis haarab inimest, kui ta äkitselt satub nähtumuse tunnetusvormides eksiteele, siis kui tervik oma põhialustes, mingi ühe vormi osas näib võtvat erandliku kuju”.3

Eksitavalt on tõlgitud kogu lause, kuid iseäranis selle viimane osa („siis kui tervik oma põhialustes” jne), Anne Lill ei ole ilmselt originaalis ära tundnud ühte filosoofilist terminit, milleks saksa keeles on Satz vom zureichenden Grunde, mida sageli kirjutatakse lühidalt Satz vom Grunde nagu Nietzschel, eesti keeli vastavalt piisava või küllaldase aluse seadus (ingl k principle of (sufficient) reason). Eesti keelde võiks selle lause tõlkida niisiis näiteks selliselt: „Samas kohas kirjeldas Schopenhauer meile tohutut õudu, mis haarab inimest, kui ta äkitselt hakkab kahtlema nähtumuse tunnetusvormides, siis kui küllaldase aluse seadus, mingis ühes selle vormis, näib kannatavat erandi all [s.t selle kehtivus ei ole kõikehõlmav, sellele näib leiduvat erand]”. Kuna nüüd see küllaldase aluse seadus mängib olulist  rolli Schopenhaueri filosoofias (seal on koguni neli küllaldase aluse seaduse erinevat kuju või vormi), siis oleks muidugi oodanud, et seda märkuste osas mingil viisil selgitatakse, et lugejale ilmneks, mida Nietzsche õigupoolest silmas peab, kuid kui mõistet pole tõenäoliselt isegi ära tuntud, oleks niisugune ootus alusetu.

 Mida ütelda siis kogu tõlke kohta? Niisugune tõlge on skandaalne, muuhulgas selle sõna kreekalikus tähenduses. Neile, kes soovivad „Tragöödia sündi” lugeda, soovitan ma saksa- või ingliskeelseid väljaandeid, eestikeelset usaldada ei  saa, ehkki käeulatuses võiks ju põhimõtteliselt olla ühtlasi Lille tõlge (seal leidub kahtlemata lehekülgi, mis on tõlgitud enamvähem korralikult). Muide, see ei ole esimene kord, kui tõlkija on Nietzsche tekstiga alt läinud, meenutagem vaid 2002. aasta „Antikristuse” väljaannet, mille tõlget poleks vist päris aus Anne Lille omaga võrrelda. Tuleb välja, et Nietzsche tekstid, tema erinevad kirjutamisviisid –ja stiilid, on siiski kaunis komplitseeritud ning nüansseeritud, et neid heast peast ning masinlikult, ilma Nietzsche filosoofiat ehk tundmatagi, võiks ühest keelest teise üle kanda. Olgu need kaks ebaõnnestumist  õpetuseks tulevastele Nietzsche tõlkijatele – ja eeskujuks olgu Jaan Unduski tõlgitud „Ecce homo”. „Tragöödia sünni” eestikeelne väljaanne on varustatud ka kahe lisa (teose peatükkide temaatiline ülevaade ning mitmesugused tragöödiamääratlused Aristoteleselt ja mitmetest entsüklopeediatest), märkuste ning järelsõnaga. Paistab, et märkustes on kõike tragöödia ning Vana-Kreekaga seonduvat põhjalikult selgitatud, niisiis vähemalt selles osas on väljaandel oma väärtus, kuid „Tragöödia sünni” filosoofilise poole mõistmiseks sealt suurt abi ei leia; isegi mõningaid selle kõige  kesksemaid filosoofilisi sissevaateid pole üldse kommenteeritud, näiteks mitu korda ilmuvat lauset, et „ainult esteetilise fenomenina on maailma olemasolu õigustatud” (mille Anne Lill on taas kummaliselt tõlkinud, nimelt lk 14 nõnda: „[…] maailma olemasolu õigustab üksnes esteetiline tähendus4, ent lk 47 on „esteetilisest tähendusest” saanud „esteetilised nähtused”, mis on juba täiesti eksitav).

Järelsõna annab vähemalt osaliselt päris hea ülevaate Nietzsche eluloost, puudutab tema kõige varasemat kreeklusega seotud loomingut ning käsitleb ühtlasi „Tragöödia sünni” retseptsiooni ja osa Euroopa kultuuris. Kui selles aga võetakse lähemalt pilku Nietzsche filosoofia, satutakse peagi eksiteele – näiteks taandatakse Nietzche üliinimese idee, mille abil ta soovis ilmselt minna oma kaasaegses nihilistlikus situatsioonis teispoole seniseid (metafüüsilisi) inimesemääratlusi, hilisromantismi heerosekultusele. Samuti on mõnevõrra eksitav väita, et Nietzsche jaoks oli „kogu tema filosoofiamaailma läbivaks küsimuseks nähtumuse ning olemuse seose mõtestamine” (lk 200), samas kui teoses „Ebajumalate hämarik” selline binaarne opositsioon ülepea tühistatakse.

Vaatamata niisiis sellele, et järelsõnasse ja osasse märkustesse  tuleb suhtuda ettevaatusega, leidub neis mõnda õpetlikku.

1 „Die Welt, in jedem Augenblicke die erreichte Erlösung Gottes, als die ewig wechselnde, ewig neue Vision des Leidendsten, Gegensätzlichsten, Widerspruchreichsten, der nur im Scheine sich zu erlösen weiss: diese ganze Artisten-M etaphysik mag man willkürlich, müssig, phantastisch nennen –, das Wesentliche daran ist, dass sie bereits einen Geist verräth, der sich einmal auf jede Gefahr hin gegen die moralische Ausdeutung und Bedeutsamkeit des Daseins zur Wehre setzen wird.“ (F. Nietzsche, Die Geburt der Tragödie. Kritische Studienausgabe (edaspidi KSA) in 15 Einzelbänden. Bd 1, Deutscher Taschenbuch Verlag, de Gruyter, 1988, lk 17.)

2 Originaal: „Je mehr ich nämlich in der Natur jene allgewaltigen Kunsttriebe und  in ihnen eine inbrünstige Sehnsucht zum Schein, zum Erlöstwerden durch den Schein gewahr werde, um so mehr fühle ich mich zu der metaphysischen Annahme gedrängt, dass das Wahrhaft-Seiende und Ur-E ine, als das ewig Leidende und Widerspruchsvolle, zugleich die entzückende Vision, den lustvollen Schein, zu seiner steten Erlösung braucht […].” (KSA 1, lk 38.)

3 Originaal: „An derselben Stelle hat uns Schopenhauer das ungeheure Grausen geschildert, welches den Menschen ergreift, wenn er plötzlich an den Erkenntnissformen der Erscheinung irre wird, indem der Satz vom Grunde, in irgend einer seiner Gestaltungen, eine Ausnahme zu erleiden scheint.” (KSA 1, lk 28.)

4 Originaal: „[…] dass nur als äesthetisches Phänomen das Dasein der Welt gerechtfertigt  ist.” (KSA 1, lk 17.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht